On-arrival trainingu teine pool, ehk hakkab juba lõbusamaks minema

Teisipäeval läksime esmakordselt pikemaks ajaks oma hotellist välja. (See kõlab tõepoolest, nagu me oleksime võõrutusravikeskuses või vanglas ning meid lastakse järgemööda aina rohkem tavakeskkonna sisse). Läksime Liisiga hommikust sööma, aga oli ainult lahustuv kohv, seda ei tahtnud (ehkki olen seda paaril hommikul joonud), nii et tegime niisama pilte jms. Kui lõpuks ka mehed ärkasid, saime siiski ja saia ja juustu ning kella 11 ajal läksime tee äärde chapat (ehk kohalikku bussi) ootama.

Seisime tee ääres ja ootasime peaaegu tund aega. Chapasid läks mööda väga-väga palju, aga kuna need kõik olid väga rahvast täis, siis me enam ei mahtunud. Muidu need chapad olid siin sellised 9-kohalised väikesed bussid, kuhu on sisse pressitud umbes 20 inimest ning ukseavaja istub tagumikuga aknast välja ning vajadusel avab akna kaudu ukse. Ootan huviga, millal ma sellisega sõita saan... Lõpuks saime ikka ühe chapa peale, aga see oli suur buss, nii et nii suurt kitsikust seal polnud. Maksime 15 meticali (alla 50 sendi) ja sõit linna võis alata. Bussiga sõites (tegelikult ka autoga) on kõige toredam see, et kuna ummikuid on palju ja kiirus pole eriti suur, näeb aknast nii palju elu!

Hommikusöök oli alati niimoodi ära peidetud ning meid ootas üllatus - mitu juustuviilu seekord viie sööja peale on antud? 

Siis kui bossid magavad...

Legendaarsed juustuvõileivad. See on eriti rikkalik! 

Sellise ilmaga läksime linna ja lõpukspõlesime ikka ära

Pärast vähemalt tunnipikkust sõitu (Maputo linn on hiiglaslik), jõudsime keskinna ning võidujooks võis alata. Miguel ees ja meie kolm kanapoega tumedate vahel neist mööda pendeldades tema järel. Edasi ja tagasi ja igale poole, aga eriti aru ei saanud, sest tähele pidi panema teisi inimesi tänaval, enda omi, enda asju kotis, vahel ka liiklust jms. Linnatänavad olid rahvast nii paksult täis nagu laulupeol. Tekkis tõesti küsimus, kust kõik need inimesed tulevad?

Olin juba muutumas suurest päikesest ja arvutamisest pahuraks, aga siis jõudsime rikaste linnaossa, kus on ka kaubanduskeskused vms. Registreerisime enda numbrid ära, vahetasime raha jms. Ka Miguel (ta on AJUDE itimees ja teine inimene koos Horacioga koolitusel, kui ma maininud pole) tegi paari huvitavat asja – kaalus ennast 2 metikali eest tänaval (1 € on 40 meticali) ning ostis toorest muna ja jõi selle ära. Niiet noh, fantaasial vist poore pole, mida nendel tänavatel teha saab...

Nägime india ookeanit ja tegime mõned pildid, pidime ühte parki minema, aga sinna ei jõudnud, siis teise, aga see oli kinni ja siis oli juba Bonny (Horacio) valmis ning asusime koduteele. Palav ja olin janu kätte suremas, aga põnev, eriti kuna valisime teise marsruudi ning nägime lisaks slummidele ka lennujaama VIP tsooni, kuhu me presidendi maha olime pannud.

Meile meeldib India ookean!

Hotelli jõudes käisime päikeseloojanguga ujumas. Tuletasin endale meelde seda rahu ja lihtsat elu nautimist, mis Hispaanias (eriti iga päev vees logeledes) tekkis ning üritasin seda siingi sisendada, sest sellega on olnud raskusi. Ebaõiglus ja pettumus võtavad mõnel hetkel võimust (vaid praeguse ajutise olukorra tõttu) ning ootame seda, et saaksime nö tavaelu juurde – tööle ja peredesse elama. Õhtul saime ka päriselt internetti, mida meile oli juba väga mitu korda lubatud. Oli väga rõõmustav pere ja kõigi teistega rääkida! Aga kui te veel ei teadnud, sis Mosambiik on maailma suurim itiriik, nii et tulevikus loodan ka neid hüvesid ikka kasutada. Aga sellest teemast täpsemalt mõni teine kord.

Sest nüüd jätkan kolmapäevaga. Kui teisipäeval põlesime linnatänavate vahel kapates veidi ära, siis kolmapäeval saime päikest veel juurde, sest olime järjekordelt terve päeva hotellis. Arutasime ja ujusime veel ja lõuna ajal tegime väikese jalutuskäigu autotee ääres, et Aafrikat näha – oli väga palav!!! Õhtul pidime minema Marracuenesse või kuskile kohta mõnda baari istuma ja muusikat kuulama. Selgus, et sõitsime aga hoopis Maputo kesklinna, üsna Euroopalikku rajooni, kus olid kortermajad. Ööelu slummitänavatel kees samuti täie hooga – need inimsed ei maga vist mitte kunagi. Sõitsime esimest korda ka Lenini tänaval, oli kodune tunne!

Esimesse baari jõudsime siis, kui esinejad lõpetasid. Maitsesin väga head kohalikku likööri Amarulat. Edasi läksime suvalisele agulitänavale chillima ja kohtasime meest, kes ütles, et ta endine pruut oli eestlane, nimeks Tiina (kahe i-ga). Nad kohtusid Saksamaal ja see mees oli kunagi väga ammu korra Tallinnas käinud.

Edasi kuulasime veel kohalikku live-muusikat ja läksime koju.

Ja meie viimane päev Rogersis: asjad on hakanud pärast meie teatavat rahulolematust liikuma. Hommikul sõime veidi saia ja läksime minu ja Liisi tulevasse töökohta Mauhodjosse sealse eluoluga tutvuma. Koht jättis väga-väga hea mulje. Tegu on pm 3-5aastaste lasteaiaga, neil on oma perekonnad olemas, aga sel on nad kell 7.30 – 15.30. Töötajaid tundus seal päris palju olevat, lapsi umbes 40, ehkki koht ise on üsna väike, aga väga armas. Me õpetame neile inglise keelt ja siis teeme muid asju, mida tahame vms. Õnneks on neil ka päris palju asju, mida kasutada, ka kitarr, nii et usun, et saab tore olema, ehkki ma ei kujuta üldse ette, kuidas nii väikeseid lapsi õpetada või mis tegevused neile sobivad ja mis mitte. Tuljaku õpetamise lükkan vist esialgu kaugemasse tulevikku :)

Ka piirkond tundub mõnus, veidi petaänava melust eemal, isegi veidi avarust oli!

Pärastlõunal sõitsime autoga mere äärde, läbi Marracuene Macaneta randa. Läksime Marracuenes praamiga üle jõe ja edasi sõitsime vaid väga künklikul liivateel. Maastik oli eestipärane ja tee ääres olid lehmad. Aga ka pisikesed krabid, kaugemal mõned palmid, õlgedest ehitatud majad ning tee peal mängivad lapsed, kes meid nähes lehvitama hakkasid, üks jooksis isegi autole järele. Aga seda, et keegi „mulungu“ (valge) oleks öelnud, küll ei kuulnud, ehkki seda meile räägiti... Aga võib-olla nad ei saanudki aru, et me oleme valged, vaid vaatasid, et lehvitavad tomatid sõidavad autoga. (naerukoht).

Aga jõudsime INDIA OOKEANI ÄÄRDE! Kui ilus, ehkki oli pilvine, aga mõlemale poole nii kaugele kui silm seletas, võis näha ainult liivaranda ja merd. Veest jooksid välja krabid, tegime palju pilte ning lõpuks käisime hiigellainetega (mis viisid Liisi ujukad pidevalt ära) ookeanis suplemas.

Miguel suutis meie arvutid korda teha ja netipulka vastu võtta, nii et nüüdsest edasi on meil loodetavasti netti ka (nii palju kui krediiti ostame).

Meie lapsed!!!

Mauhodjo - meie töökoht

Kohalikus tänavakohvikus :)

Rand-rand ja OOOOKEAN!

Püüdsin ühe tantsiva krabi ka pildile

Ookean teeb meid jälle rõõmsaks!

Õhtune naljanurk: olime neljakesi meie toas arvutites, vahepeal käisime väljas, kuni putukamürk mõjus ja pärast 12 läksime uuesti tuppa. Poole 1 ajal käisin pesemas ning ütlesin Jorgele (hispaania vabatahtlik) ja Miguelile, kes mõlemad minu suures voodis lebotasid, et tahaksin nüüd magama minna. Jorge läks ära, aga Miguel ütles, et tal on just seal kohas hea nett ning tal läheb veel umbes 10 minutit, sest ta on vaja pilte töödelda vms (fb jaoks, khmmm). Istusin siis voodi ääre peal, punusin Liisle patsi ja õpetasin teistele portugali keeles mingeid sõnu. Umbes 30 minutit ja ta ei teinud teist nägu ka ega vaevanud end kohe kuidagi. Lõpuks imekombel ta siiski lahkus. Eh neid viisakaid Mosambiigi mehi!

Üks huvitav märkus veel: linnas käies liitus meiega Dario, AJUDE liige. Hiljem saime me saladuskatte all teada, et ta on ühtlasi ka Jorge hostvend, aga sel õhtul me seda ei teadnud. Küll aga küsis Dario Jorgelt väga palju küsimusi, kui nad juttu ajasid, muuhulgas ka seda, kas Jorge oma perele kinke ka tõi. Jorg rääkis heausklikult muidugi kõik välja, lisades veel, et veini ta igaks juhuks ei ostnud, sest ei teadnud, võib-olla on peres moslemid. Dario oli vist veidi nukker. Oh seda Mosambiigi Huumorit!

Ja lõpetuseks veel üks nali elust enesest: olen hakanud vaikselt heaoluühiskonna elust võõranduma. Teisipäeva hommikul, kui meil süüa polnud, leidsin kotist Nautleja segu (pähkli – ja rosinasegu). Leidsin sealt seest muuhilgas mingi valge ja veidi pehme magusa asja. Maitsesin, oli küll tuttav, aga ei saanud aru, mis see olla võiks. Lasin Liisil ka võtta ühe tüki ja proovida. Ta ütles, et see on šokolaad. Mulle tundus ka kuidagi tuttav maitse, aga ära ei tundud. Nii palju siis sellest riisi söömisest ja vee joomisest!