Teisipäeval läksime
esmakordselt pikemaks ajaks oma hotellist välja. (See kõlab
tõepoolest, nagu me oleksime võõrutusravikeskuses või vanglas
ning meid lastakse järgemööda aina rohkem tavakeskkonna sisse).
Läksime Liisiga hommikust sööma, aga oli ainult lahustuv kohv,
seda ei tahtnud (ehkki olen seda paaril hommikul joonud), nii et
tegime niisama pilte jms. Kui lõpuks ka mehed ärkasid, saime siiski
ja saia ja juustu ning kella 11 ajal läksime tee äärde chapat (ehk
kohalikku bussi) ootama.
Seisime tee ääres ja
ootasime peaaegu tund aega. Chapasid läks mööda väga-väga palju,
aga kuna need kõik olid väga rahvast täis, siis me enam ei
mahtunud. Muidu need chapad olid siin sellised 9-kohalised väikesed
bussid, kuhu on sisse pressitud umbes 20 inimest ning ukseavaja istub
tagumikuga aknast välja ning vajadusel avab akna kaudu ukse. Ootan
huviga, millal ma sellisega sõita saan... Lõpuks saime ikka ühe
chapa peale, aga see oli suur buss, nii et nii suurt kitsikust seal
polnud. Maksime 15 meticali (alla 50 sendi) ja sõit linna võis
alata. Bussiga sõites (tegelikult ka autoga) on kõige toredam see,
et kuna ummikuid on palju ja kiirus pole eriti suur, näeb aknast nii
palju elu!
Hommikusöök oli alati niimoodi ära peidetud ning meid ootas üllatus - mitu juustuviilu seekord viie sööja peale on antud? |
Siis kui bossid magavad... |
Legendaarsed juustuvõileivad. See on eriti rikkalik! |
Sellise ilmaga läksime linna ja lõpukspõlesime ikka ära |
Pärast vähemalt
tunnipikkust sõitu (Maputo linn on hiiglaslik), jõudsime keskinna
ning võidujooks võis alata. Miguel ees ja meie kolm kanapoega
tumedate vahel neist mööda pendeldades tema järel. Edasi ja tagasi
ja igale poole, aga eriti aru ei saanud, sest tähele pidi panema
teisi inimesi tänaval, enda omi, enda asju kotis, vahel ka liiklust
jms. Linnatänavad olid rahvast nii paksult täis nagu laulupeol.
Tekkis tõesti küsimus, kust kõik need inimesed tulevad?
Olin juba muutumas
suurest päikesest ja arvutamisest pahuraks, aga siis jõudsime
rikaste linnaossa, kus on ka kaubanduskeskused vms. Registreerisime
enda numbrid ära, vahetasime raha jms. Ka Miguel (ta on AJUDE
itimees ja teine inimene koos Horacioga koolitusel, kui ma maininud
pole) tegi paari huvitavat asja – kaalus ennast 2 metikali eest
tänaval (1 € on 40 meticali) ning ostis toorest muna ja jõi selle
ära. Niiet noh, fantaasial vist poore pole, mida nendel tänavatel
teha saab...
Nägime india ookeanit
ja tegime mõned pildid, pidime ühte parki minema, aga sinna ei
jõudnud, siis teise, aga see oli kinni ja siis oli juba Bonny
(Horacio) valmis ning asusime koduteele. Palav ja olin janu kätte
suremas, aga põnev, eriti kuna valisime teise marsruudi ning nägime
lisaks slummidele ka lennujaama VIP tsooni, kuhu me presidendi maha
olime pannud.
Meile meeldib India ookean! |
Hotelli jõudes käisime
päikeseloojanguga ujumas. Tuletasin endale meelde seda rahu ja
lihtsat elu nautimist, mis Hispaanias (eriti iga päev vees
logeledes) tekkis ning üritasin seda siingi sisendada, sest sellega
on olnud raskusi. Ebaõiglus ja pettumus võtavad mõnel hetkel
võimust (vaid praeguse ajutise olukorra tõttu) ning ootame seda, et
saaksime nö tavaelu juurde – tööle ja peredesse elama. Õhtul
saime ka päriselt internetti, mida meile oli juba väga mitu korda
lubatud. Oli väga rõõmustav pere ja kõigi teistega rääkida! Aga
kui te veel ei teadnud, sis Mosambiik on maailma suurim itiriik, nii
et tulevikus loodan ka neid hüvesid ikka kasutada. Aga sellest
teemast täpsemalt mõni teine kord.
Sest nüüd jätkan
kolmapäevaga. Kui teisipäeval põlesime linnatänavate vahel
kapates veidi ära, siis kolmapäeval saime päikest veel juurde,
sest olime järjekordelt terve päeva hotellis. Arutasime ja ujusime
veel ja lõuna ajal tegime väikese jalutuskäigu autotee ääres, et
Aafrikat näha – oli väga palav!!! Õhtul pidime minema
Marracuenesse või kuskile kohta mõnda baari istuma ja muusikat
kuulama. Selgus, et sõitsime aga hoopis Maputo kesklinna, üsna
Euroopalikku rajooni, kus olid kortermajad. Ööelu slummitänavatel
kees samuti täie hooga – need inimsed ei maga vist mitte kunagi.
Sõitsime esimest korda ka Lenini tänaval, oli kodune tunne!
Esimesse baari jõudsime
siis, kui esinejad lõpetasid. Maitsesin väga head kohalikku likööri
Amarulat. Edasi läksime suvalisele agulitänavale chillima ja
kohtasime meest, kes ütles, et ta endine pruut oli eestlane, nimeks
Tiina (kahe i-ga). Nad kohtusid Saksamaal ja see mees oli kunagi väga
ammu korra Tallinnas käinud.
Edasi kuulasime veel
kohalikku live-muusikat ja läksime koju.
Ja meie viimane päev
Rogersis: asjad on hakanud pärast meie teatavat rahulolematust
liikuma. Hommikul sõime veidi saia ja läksime minu ja Liisi
tulevasse töökohta Mauhodjosse sealse eluoluga tutvuma. Koht jättis
väga-väga hea mulje. Tegu on pm 3-5aastaste lasteaiaga, neil on oma
perekonnad olemas, aga sel on nad kell 7.30 – 15.30. Töötajaid
tundus seal päris palju olevat, lapsi umbes 40, ehkki koht ise on
üsna väike, aga väga armas. Me õpetame neile inglise keelt ja
siis teeme muid asju, mida tahame vms. Õnneks on neil ka päris
palju asju, mida kasutada, ka kitarr, nii et usun, et saab tore
olema, ehkki ma ei kujuta üldse ette, kuidas nii väikeseid lapsi
õpetada või mis tegevused neile sobivad ja mis mitte. Tuljaku
õpetamise lükkan vist esialgu kaugemasse tulevikku :)
Ka piirkond tundub
mõnus, veidi petaänava melust eemal, isegi veidi avarust oli!
Pärastlõunal sõitsime
autoga mere äärde, läbi Marracuene Macaneta randa. Läksime
Marracuenes praamiga üle jõe ja edasi sõitsime vaid väga
künklikul liivateel. Maastik oli eestipärane ja tee ääres olid
lehmad. Aga ka pisikesed krabid, kaugemal mõned palmid, õlgedest
ehitatud majad ning tee peal mängivad lapsed, kes meid nähes
lehvitama hakkasid, üks jooksis isegi autole järele. Aga seda, et
keegi „mulungu“ (valge) oleks öelnud, küll ei kuulnud, ehkki
seda meile räägiti... Aga võib-olla nad ei saanudki aru, et me
oleme valged, vaid vaatasid, et lehvitavad tomatid sõidavad autoga.
(naerukoht).
Aga jõudsime INDIA
OOKEANI ÄÄRDE! Kui ilus, ehkki oli pilvine, aga mõlemale poole nii
kaugele kui silm seletas, võis näha ainult liivaranda ja merd.
Veest jooksid välja krabid, tegime palju pilte ning lõpuks käisime
hiigellainetega (mis viisid Liisi ujukad pidevalt ära) ookeanis
suplemas.
Miguel suutis meie
arvutid korda teha ja netipulka vastu võtta, nii et nüüdsest edasi
on meil loodetavasti netti ka (nii palju kui krediiti ostame).
Meie lapsed!!! |
Mauhodjo - meie töökoht |
Kohalikus tänavakohvikus :) |
Rand-rand ja OOOOKEAN! |
Püüdsin ühe tantsiva krabi ka pildile |
Ookean teeb meid jälle rõõmsaks! |
Õhtune naljanurk:
olime neljakesi meie toas arvutites, vahepeal käisime väljas, kuni
putukamürk mõjus ja pärast 12 läksime uuesti tuppa. Poole 1 ajal
käisin pesemas ning ütlesin Jorgele (hispaania vabatahtlik) ja
Miguelile, kes mõlemad minu suures voodis lebotasid, et tahaksin
nüüd magama minna. Jorge läks ära, aga Miguel ütles, et tal on
just seal kohas hea nett ning tal läheb veel umbes 10 minutit, sest
ta on vaja pilte töödelda vms (fb jaoks, khmmm). Istusin siis voodi
ääre peal, punusin Liisle patsi ja õpetasin teistele portugali
keeles mingeid sõnu. Umbes 30 minutit ja ta ei teinud teist nägu ka
ega vaevanud end kohe kuidagi. Lõpuks imekombel ta siiski lahkus. Eh
neid viisakaid Mosambiigi mehi!
Üks huvitav märkus
veel: linnas käies liitus meiega Dario, AJUDE liige. Hiljem saime me
saladuskatte all teada, et ta on ühtlasi ka Jorge hostvend, aga sel
õhtul me seda ei teadnud. Küll aga küsis Dario Jorgelt väga palju
küsimusi, kui nad juttu ajasid, muuhulgas ka seda, kas Jorge oma
perele kinke ka tõi. Jorg rääkis heausklikult muidugi kõik välja,
lisades veel, et veini ta igaks juhuks ei ostnud, sest ei teadnud,
võib-olla on peres moslemid. Dario oli vist veidi nukker. Oh seda
Mosambiigi Huumorit!
Ja lõpetuseks veel üks nali elust enesest: olen hakanud vaikselt heaoluühiskonna elust
võõranduma. Teisipäeva hommikul, kui meil süüa polnud, leidsin
kotist Nautleja segu (pähkli – ja rosinasegu). Leidsin sealt seest
muuhilgas mingi valge ja veidi pehme magusa asja. Maitsesin, oli küll
tuttav, aga ei saanud aru, mis see olla võiks. Lasin Liisil ka võtta
ühe tüki ja proovida. Ta ütles, et see on šokolaad. Mulle tundus
ka kuidagi tuttav maitse, aga ära ei tundud. Nii palju siis sellest
riisi söömisest ja vee joomisest!
See, et sa śokolaadi enam naljalt ära ei tunne, on küll ootamatu löök:-(
ReplyDeleteLapsed on tõesti nummid - samas veits raske ette kujutada, kuidas te nendega foorumteatrit tegema hakkate;-) aga kaera- jaani saate kindlasti selgeks!
Mul jäi nüüd küll mulje, et te ei saa üldse süüa. Hommikul saia ainult (see kõlab nagu su Hispaania elu ju). Ja mõnel pildil tundub, et sa oled jumala pikaks kasvanud.
ReplyDelete:) armas, et tuljakumõtted kaasas
ReplyDeleteKui kellelgi tundub, et ma olen kasvanud, siis lükkan ümber kõik jutud sellest, mis ütlevad, et piima joomine paneb lapsed kasvama. Hoopis rohkelt saia ja riisi teevad seda!
ReplyDelete