Friday, July 11, 2014

Toredaid hetki möödunud nädalavahetusest

Nagu nimme eelmise meestepeletamise postituse järjena alustan uut postitust sarnase teemaga. Ehk miski, mis võtab kokku kõik siinsete inimeste mõtted ja arvamused nii hästi, et ega ühtegi üleliigset sõna polegi tarvis.

Helistab täna mulle töökaaslane, üks noorem naisterahvas, kes minuga samas ruumis töötab. Aga mingid suured sõbrannad pole me küll olnud, pigem vahetame mõned tööalased lühivestlused/laused päeva jooksul. Helistab ta üldse muudel põhjustel, aga kõne lõpus küsib ta nii muuseas:
"Kas sa oled praegu kodus?"
"Ei, ei ole kodus"
"Kus sa siis oled? Peigmehe juures?"
"Ei. Sõbra juures." (Portugali keeles erinevad sõnad amigo ja amiga, meessoost ja naissoost sõbra jaoks)
"Aa, siis ikka peigmehe juures."

Palju õnne Mosambiigi inimesed. Järgmine kord hakkan igat oma meessoost tuttavat mõnele teisele tuttavale tutvustama kui peigmeest, et sisutühje vestlusi hiljem vältida.


Aga tegelikult kirjutan,et anda vahelduseks üks argiselt kirjeldav ülevaade nädalavahetusest anda. (Ootel on aga vähemalt üks rohkem kui nädalavanune postitus. Aga küll ta tuleb.)

Alustan neljapäeva õhtupoolikust, kui pärast tööd sõitsime Liisiga linna. Linnas ootasime kontori ukse taga enam kui tund aega Bonnyt, et transpordiraha saada, aga noh, muidugi ei ilmunud ta välja. Aga istusime pissihaisuses räämas kortermaja koridoris (naabrid annetasid istumiseks plastmasstoolid ja veidi elektrit mu arvuti laadimiseks), aga lõpuks andsime alla. Ja läksime Prantsuse-Mosambiigi kultuurikeskusesse, et tantsuetendust vaadata.

Üks erilisemaid, mida olen kunagi näinud, kus koos tantsisid liikumispuudega ja tavalised noored. Ja tõepoolest tantsisid. Näiteks oli üks duett, kus koos tantsisid tavaline poiss ja jalgadeta tüdruk. Selline väga akrobaatiline ja lüüriline, palju tõsteid ja asju. Ja nii loomulik oli see kõik, nagu kõik liikumispuudega inimesed võiksid ja peaksid niimoodi tantsima. Ja üks meie sõber tantsis seal samuti. (väärt mainimist on ka see, et käisin elus esimest korda panniga teatris. Nimelt tassisin koju ahjuplaati, kuhu olin sünnaks lastele kooki teinud. Chapasse minnes oli see heaks kaitsevaendiks, nagu kilp ees. Aga teatris siiski veidi kummaline).

Reede oli vaba päev nagu ikka. Otsustasime Liisiga teha shoppingupäeva ning minna tuulama kõikidesse nendesse tänavaäärsetesse putkadesse (st tänava ääres ripuvad okstest tara vms peal müügiks kõiksugused riided) uudistama, mis seal müüakse. Juba algusest peale on meie üheks lemmikajaviiteks olnud bussist neid riideid vaadata ja alati tuleb selline kadeduseuss sisse, kui pead piiratult bussis istuma, aga akna taga näed mööda vuramas igat sorti ilusaid riideid. Nii et siis võtsime end kokku ja sõitsime päris hullu ja rahvarohkesse kohta Benficasse. Riideid oli palju ja leidsime nii mõndagi toredat. Ühes putkas jätsime vist tädile endast lõpuks nii viletsa või vaese mulje (ehkki mõlemad ostsime 1 kleidi), et ta ütles meile, et näete, valige siit hunnikust veel midagi endale tasuta võtmiseks. Oooo, kes siis sellest võimalusest saaks keelduda!

Ja muidugi kogu aja hullutasime igas vanuses kohalikke mehi, nagu ikka.
Saime kätte tellitud lapitehnikas capulana seljakotid ja sõitsime linna. Suure bussiga, kus üks aken (suur aken) oli lihtsalt puudu. Saime lõpuks oma raha kätte, ostsin 2 uut capulanat (ja nägin väga palju ilusaid) ja sõitsin koju. Ostsin 150 mt (seda on palju!!! Eurodes muidu kuskil 3€) eest netikrediiti ning valmistusin kogu päeva mõtetes ja lootuses selleks, et tantsupidu netist vaadata. Kogu aeg küll teadsin, et kahe ja poole tunni vaatamiseks kindlasti netimahtu ei jagu (siinne netipulk mahupõhine ja video võtab ju kõige rohkem), aga midagi ikka. Sain ka bussi peale (et teha ring) ja ummikud olid muidugi üksjagu suured ja kell juba pool 6, aga mõtlesin, et isegi kui sõidan tund aega koju, siis jääb mul veel tantsupidu vaadata 2 tundi. Kuni avastasin, et olin täiesti unustanud, et Eestis on kell 1 tund rohkem. Ja ehkki ummikud polnudki hiiglaslikud, läks kokku siiski poolteist tundi koju saamiseks, ehk kell 7 olin kodus (Eestis siis juba kell 8). Kerge pettumus või nii... Sain viimast poolt tundi väga hüplikuna vaadata, aga oli siiski väga südantsoojendav. Ning kõige kummalisem muidugi see, et meil siin juba mitu tundi täitsa pime olnud ja öö peaaegu käes, aga Eestis veel päike särab kõrges taevas.

Laupäeva oli hommikul pesupäev. Siis ajasin naabriga juttu ja kella 1 paiku läksin Andrese (alias Harry Potteri, kes muundus nüüd Ronald Weasley'ks) juurde, et seal Liisi ja saksa poisi Anselmoga pannkooke teha.
Ja ühtlasi algas naerumaraton. Tsiteerides Liisi, siis pannkoogid tulid suht nagu tallanahad (meie ei küpsetanud), aga noh, armas oli ikka midagi kodust süüa.
Maal vanaema juures


Andrese esimene pannkook!

Mosambiigi gängstad. Et oleks uhkem, siis ka valet pidi.

Vennad Zona Verdest. 

Edasi kesklinna teatrisse - Teatro Avenida ja uuslavastus Chapa 100. Ehk siis bussisõidust. Päris tabavalt ja lõbusalt üle vindi keeratud - nägi kõiki tüüpe ja tüüpolukordi, mis siin ikka ette tulevad, nii et väga vahva. Ja tundub, et Mosambiigi teatrile kohaselt oli ka järjekordselt vahel tantsu ja laulu - väga tore.

Ja siis uue traditsiooni kohaselt mööduvad nädalavahetused samuti väga lebolt ja koduselt, ilma mingite pidudeta. Nii et ööbisin küll linnas Friederike juures, aga sai niisama jutustatud ja raamatut loetud ja mõnus oldud.

Pühapäeva juba varahommikul aga hüppasin oma mentor Nelsoni auto peale ning sõitsime tema koju. Nimelt oli ta mu pühapäevaks enda koju lõunale kutsunud. Kõigepealt tuli aga oodata, siis sai hommikusööki (teed, saia, salatit ja friikartulit) ning siis tuli veel väga palju oodata ja siis sai uhket lõunasööki ka. Vahepeal ootamise ajal saabusid juhuslikultmentorile külla kari sugulasi, keda kõiki nähes ta oli muidugi väga üllatunud ja rõõmus. Alguses saabusid muudkui meed, nii et lõpuks istusin 5 mehega elutoas ja vaatasin telkut. Samal ajal kui veel üks mees, keegi samuti ta sugulane, köögis askeldas. Tööjaotus missugune!

Päeva tipphetk saabus aga koju sõites. Oli pühapäeva õhtu ja pime, aga enne minu koju sõidutamist pidi mu mentor enda mingi väikese sugulase oma venna juurest koju viima. Seega sõitsime sinna ning kuna tee peal oli politsei, tahtsime nende eest eemale põigata ja jäime liiva sisse kinni. Õnneks saime kiirelt ka meeste abiga sealt välja lükatud.

Jõudsime siis kohale. Astusin ka vaikselt ja tagasihoidlikult tuppa sisse. Maja uks viis otse avatud kööki, kus ühe kapi/laua taga oli väike elutuba, ehk telekas ja seal ees madrats, kus ema-isa juba voodis vedelesid ja telekat vaatasid. Mind kupatati muidugi kohe mitmekordse palumise peale toolile istuma. Istusin ja ootasin, millal lapsed oma onu Nelsoni ära kallistavad ja ma kodu poole saame hakata liikuma. Ema aga kupatas vanema tütre kohe kooki lõikama, mis siis taldrikul, mis omakorda oli kandikul, mulle kohe söögiks toodi. Tänasin viisakalt ja asusin kooki sööma. Samal ajal kupatas ema sellesama tütre uuesti midagi askeldama - sain aru, et jutt käis apelsinimahlast ning tüdruk rääkis midagi, et "meil on ainult kaks apelsini". Samal ajal mugisin ma vaikselt oma koogitükki ning muigasin omaette. Koogitükk muudkui kahanes, ja ema muutus veidi tõredamaks. Kähku nüüd, apelsinimahla. Koogitükk ikka aina vähenes, ema muutus kärsitumaks ning mina pidin end aina enam talitsema ja keelde hammustama, et mitte naerma hakata.
Kook sai otsa, väike sugulane ja mentor olid juba peaaegu et valmis lahkuma, aga tüdruk ikka veel valmistas mahla. Lõpuks siis tuli ta uuesti kandikuga, seal peal mulle klaas värskelt pressitud apelsinimahla. Kuna aga aeg tiksus takka, siis jõin selle kiirustades ära, tänasin mitmekordselt pererahvast ning asusin minekule, ikka veel suurmuie näol. Arvan, et nüüd võin päris täpselt mõista, mida tunneb president nendel 15.minutilistel visiitidel Eestimaa väikestesse küladesse, kus kõik tädid on teda ammu oodanud ja kooki kõpsetanud. Ainult mind paraku nii kaua ei pidanud ootama, aga vastuvõtt oli vähemalt sama armas ja ehe!