Monday, February 24, 2014

Nädalavahetusest Maputos, 14 - 16 veebruar


Kuna reedel oli sõbrapäev, mis on siin erakordselt populaarne päev (just armastajatele), siis otsustasime meie ja esimest korda Maputos nädalavahetusel välja minna. Pärast keeletundi käisime kodusest läbi ja õhtul sõitsime tagasi kesklinna. Minu väike äparduste jada algas sellega, kui olin niigi veidi pabinas, kas leiame kõik oma seltskonna inimesed omavahel teineteist üles (sest ajas ei saa ju kokku leppida, sest bussi peale saab siis kui vabade kohtadega buss tuleb) ja mul oli suur seljakott kaasas, peegelkaameraga jms. Ja siis aeti mind lihtsalt enne õiget peatust veel chapast maha ka. Proovisin küll protestida, et lähem Museusse, aga cobrador (piletmüüja) ütles, et eiei, pead siin maha minema. Õnneks oli tegu tuttava kohaga, aga kuna oli pime ja mul oli seljakotis peegelkaamera ja mu telefon kogu aeg helises mu rinnahoidja sees ja pidi kogu aeg midagi orgunnima,oli veidi hirmus küll. Läksin siis telefoniga rääkimiseks suvalistesse kohvikutesse sisse.

Lõpuks kohtusin Fredericaga (töökaaslane, vabatahtlik Saksamaalt, kelle juurde pidime ööseks minema) ja veel veidi aja pärast leidsin ka Liis ja Jorge meid üles ja läksime kohvikusse vms, kus oli kontsertja palju huvitavaid kunstnikke. Kontsert sai aga üsna kohe läbi (jälle) ja kohta hakati kinni panema, seega pidime minema kuhugi edasi. Kell polnud vist ka veel väga palju, ehkki mul oli suur uni. Aga maksta me ei tahtnud kuskile sisse pääsemise eest vist.

Lõpuks leidsime mingi tänava, kus olid mõned klubid, minu arvates mitte eriti kenad kohad ja tänav polnud ka just kõige parema muljega. Saimegi Frederica ja Liisiga ühte kohta tasuta sisse (tänu kohalikele sõpsudele, kes turvamehi veensid, aga st et mehed pidi kõik välja jääma ja ei saanudki sisse). Selgus, et olime sattunud stripibaari. Istusime siis lauas, ma võitlesin ma arvan umbes tunnikese lihtsalt tohutu unega seal ja show ka eriti ei näinud, aga noh, ega ma ei ole ka eriti kurb, et sellest ilma jäin. Lõpuks tantsisime veidi ja läksimevälja, sest poisid ei saanud sisse tulla. Aga siis hakkas kõvasti sadama ja pidime põgenema teise kluppi selle eest. Lõpuks läksime magama.

Laupäevaks olime planeerinud väikese sõidu Catembesse. Me saime aru, et see on saar, aga tegelikult vist poolsaar vms, selline koht Maputost 10 mintsa laevasõidu kaugusel. Hommikul muidugi hakkas sadama, aga lõpuks saime siiski mindud. Catembes on rand, aga seal oli väga palju prügi ja vesi oli must, nii et ujuma minekust polnud juttu. Aga niisama liiva peal jalutada ja Maputo paistvast promenaadist pilte teha sai küll.
Istusime väikestes kohvikutes ja ostsime badjiat (tegelikult see mingi kohalik värk pao e badjia ehk sai ja mingi oapontsik, aga me ei teadnud, et neid tuleb koos süüa ja ostsime ainult neid oapontsikuid). Polnud just parim, aga noh, käis ka. Jalutasime veel veidi teises suunas ja võtsime laeva tagasi linna. Oli mõnus väike eemalkäik, ehkki väga lühiajaline.
Linnas käisime veel kohalikul käsitööturul, aga ma seekord veel idagi ei ostnud, loodan, et varsti ostan :) Sest siinsed kahnad ja nendest tehtud kotid/asjad on kenad!

Kontrastide maa

Sain inimesed pildile, ajee!


Kesklinna kuulus katedraal ja praegu ei mäleta kelle kuju


Õhtul läksime kodudesse. Pühapäeva hommik oli niisama kodune olemine ja lõuna paiku tuli Carla ka koju, et mind kaasa võtta ja läksime Bonny sünnipäevapeole, mida ta oli juba on-arrival koolitusel väga hoogsalt kuulutanud. Võitlused chapas (seisin vana naise varvaste peal pm, sest mujal polnud seista) ja ekslemised ja jõudsime kohale. Istusime toolidel, sõime ja jõime ja ajasime veidi juttu ja oligi pidu läbi. Ööseks läksin Liisi juurde, sest õhtul oleks olnud raske koju tagasi saada.


Ja algaski uus töönädal!

Monday, February 17, 2014

Esimene nädal Maputos

Olen elanud nüüdseks Maputos juba terve nädala, mõned asjad om juba täitsa selgeks saanud, mõnda asja õpin hoolega (näiteks portugali keelt) ning mõned asjad vajavad ikka veel kohanemist ja aru saamist.

Esmaspäeval tuli Teresa (hostema) tütar Eva mulle hommikul järgi ja sõitsime kesklinna, sest kell 9 pidime kohtuma Bonny ja teistega kontoris (äratus oli kell 5.15 ning kuna kõik teised läksid vara kodunt ära, vaatasin hommikusöögi kõrvale Rapunzeli multikat). Kell 7 tuli Eva (uskumatu täpsus, paraku ainus omataoline sel päeval) Kuna ma jõudsin linna kohale juba kell 8, mõtlesin veidi ise ringi jalutada. Kuna see oli mul pm esimene kord Maputos ja üksi, siis eriti ma midagi ei teadnud, seega jalutasin mööda hommikust tänavat, kuni leidsin turvalise cafe Continentali, kus istusin ja õppisin portugali keelt. 8.45 helistas Bonny ja ütles, et on poole tunni pärast kontoris. Jalutasin veidi siis veel tänavatel ringi ning seisin maja ees, aga see oli eriti kentsakas niimooi lihtsalt maja ees seista. Oli möödunud umbes 45 minutit ning ma helistasin uuesti Bonnyle, kes ütles „sorry-sorry“, olen 30 mintsa pärast seal. Läksin seega järjekordsele jalutusringile, seekord teises suunas. Leidsin raudteejaama, aga üldiselt eriti midagi vaadata polnud ja sadam tuli ette, seega pidin otsa ümber keerama. Vaikselt hakkas tunduma, et kohalikud vaatavad mind juba imelikult, et mida see väike valge tüdruk neist kõrvalistel tänavatel 5x mööda kõnnib.
Seega istusin järgmisesse kohvikusse, otse kontori kõrval, et kõigel toimuval silma peal hoida, jõin fantat ja lahendasin sudokut. Vaatasin inimesi ja kujutasin ette, et olen Hemingway ning kirjutan selle tühise päeviku asemel inimesi vaimustavaid romaane. Samal ajal kipub endal meelest minema, miks ma siia tulin, kas limpsi jooma?
Bonnyle uuesti helistamisega oma närve kulutama ei hakanud, istusin rahulikult kohvikus ning tegin tutvust Aafrika ajaga. Kella 11 paiku saabusid Liis ja saksa vabatahtlik ning varsti tuli ka Bonny, ohoo.

Sel nädalal olid meil ka esimesed keeletunnid, keskuses Mozarte. (Ma mõtlesin, et ooo kui vaimsed, panid kunstikeskusele nimeks Mozart, aga see vist on pigem sõnaühend Mosambiigist ja kunstist, nojah...) Esimestel päevadel oli kursus katastroof, sest keeleõpetaja inglise keele tase väga halb, seega ta ei saanud midagi aru, mis me küsisime ning suurema osa kulutasime sellele, et ükshaaval mingi paberi pealt teksti või väljendeid endale ümer kirjutada. Aga alates kolmapäevast hakkas asi muutuma, ruumi ilmus tahvel ja oleme õppinud juba küsilausete moodustamist ja täitsa ka grammatilisi ja sisulisi asju.

Alates teisipäevast oleme ka tööl käinud. Õigem ongi vist öelda, et oleme seal käinud, sest eriti palju teinud veel pole. Sellega seoses valdavad mind hetkel segased tunded, aga küll aeg näitab, mis selest saab. Nagu öeldud, on meie töökohaks selline preschool ehk ma ütleks lasteaed, kus käivad 3-5-aastased lapsed. Neid on kokku umbes 30-40. Peamiselt on nad päevasteks tegevusteks jaotatud kaheks – väiksemad on ühes klassiruumis, peamiselt nutavad ja mängivad legodega ja vb veidi vahepeal tantsivad ning vanemad, kes on üsna taltsutamatud, aga õpivad inglise keelt veidi, laulavad jms. Nii et praegusel hetkel pole ei üks ega teine variant veel päris ideaalne, sest keelt ei oska piisavalt, et end väljendada ja kehtestada, aga ainult legodega mängimisel ja laste kussutamisel pole ka päevast päeva mõte. Aga küll see selgub ja loksub paika mõne aja pärast. Praegu oleme seal olnud ainult poolikud tööpäevad, sest enne 12 peame juba lahkuma, et kella -2ks kesklinna keeletundidesse jõuda. Aa, ja tööl on veel peale meie 2 saksa vabatahtlikku (kesk küll mõlemad päris iga päev ei käi) ja kord nädalas ühs Hispaania tüdruk ka, nii et mõnel hetkel tekib küll küsimus, et miks nii palju inimesi? Aga noh, eks see kõik selgub...

Pärast keeletunde oleme veidi niisama linna peal jalutanud ja seda tundma õppinud (linn muutub iga päevaga aina väiksemaks ja tänavad tuttavamaks). Ja siis õhtul tuleb uuesti chapa peale end pressida ja kodu poole sõita.
Chapasõit vajab kohe kindlasti täiesti omaette blogipostitust, aga seni kirjutan veidi üldisemalt. Ehk siis hommikuti sõidan chapaga tööle umbes 1h (ühe ümberistumisega, aga chapad pole megatäis, nii et on peaaegu et normaalne tavaliselt). Siis töölt linna sõidame vist isegi veidi vähem kui tund aega. Kui võtame suure bussi, saame otse, muidu peame jälle chapat vahetama. Ja kesklinnast koju saan otse ja see on mu lemmikteekond, sest sõidame mööda ilusatest põldudest, kus tee ääres müüvad naised puuvilju ja ehkki on ummikud, siis saab nautida võib-olla päikeseloojangut (sõit umbes 1 tund vist ka). Aga see muidugi oleneb, mis koha chapa peal saad, sest kui tahta kesklinnast otse koju sõita, tuleb chapasse saamiseks kindlasti võidelda ning kojusõit tähendab seda, et olen kuidagi eriti küürakalt ja viltiu võib-olla ühe jala peal, võõraste peale end kuidagi toetades ja loksun seal teisle najal. Teine võimalus on minna chapasse, sõita tagasi algpeatusesse ning seega saada suht kindlalt kuskile istuma, maksta küll topelt (aga summad on ikka väikesed) ning seista ummikutes veidi kauem, aga siis on kindel, et ei pea end päris ära nikastama ja end kramplikult kinni hoidma, et ukse avanedes mitte bussist välja potsatada. Ehkki muidugi ega istudes ka eriti palju ruumi pole, aga siis saab vähemalt istuda ja aknast välja vaadata!
Teine võimalus on sõita kastiautos (vahel tulevad peatusesse chapa asemel kastiautod) nii et peab tavaliselt püsti seisma ja kramplikult võõrastest kinni krabama. See mulle eriti ei meeldi, veidi liiga ekstreemne, aga õnneks minu koju sellised chapad ei sõida ka. Kasti ääres muidu inimesed istuvad, aga tavaliselt olen ma saanud keskele ja siis seal seisnud ja loksunud. Küll üsna romantiline, aga siiski eelistan kinnist transpordivahendit. Lohutuseks võin öelda, et kiirused pole suured, sest ummikuid on väga palju, aga siiski...

Mis siis veel... Õhtuti tuleb uni kiirelt ja hommikul pole raske ärgata, ehkki pean ärkama umbes kell kolmveerand 6. Neljapäeval polnud meil õhtul elektrit ja ma läksin magama juba põhimõtteliselt pool 10, sest taskulambiga lugemine polnud just kõige vahvam.

Chapaga pole ära eksinud, aga kodupeatusest sõitsin ühe korra mööda küll (ehkki pooleldi teadlikult). Ja iga õhtu koju jõudes on veidi sõjast naasnu tunne – näiteks lagunesid mu elu esimesel chapasõidul mu armsad sandaalid lõplikult ära. Peale selle on igapäevasteks sõpradeks päikesepõletus, mõne koha pealt veidi maha tulev nahk või villid, siis hõõruvad jalatsid, chapas lendu tõusev seelik (selles kastiautos siis lõbustasin jah üks päev oma seelikuga kohalikke), iga päev eriti must ja higine tunne (iga päev tunne nagu tantsupeo proovidest koju naastes) ja sääsepunnid ja nii edasi. :) Aafrika ei hellita. Ja ehkki hommikul on päris tihti pilves ja ei tundugi eriti hull ilm olevat, siis higi voolab kogu aeg.
Pildid-pildid!

Moskiitovõrgud on põhiliseks kujunduselemendiks

King ei pidanud vastu :(

Nädalavahetusest pean vist tegema veel eraldi kiirpostituse, sest muidu venib kõik liiga pikaks.

Ahjaa, muidugi. Nädala alguse põhiuudis tuleb kõige viimasena -kolisin majja! Esmaspäeval juba, sellega oli vist väike segadus, ma täpselt ei tea, aga nüüd on mul oma tuba, kus on kolm voodit. Ja seintele panin Eestist kaasa võetud pildid ja siin on nüüd mõnus olla! (Muidu eelmine nädal pilte eriti ei teinud, seega nii väike galerii seekord). 

Saturday, February 15, 2014

Esmamuljed kodust ehk põgus pilk müüride vahelt välja

Pakkisime Rogersis asjad ja olime valmis minema. 5 minutit enne minekut ütles Bonny, et minu perega on probleem. Mu hostvend helistas talle ja ütles, et ta läks tülli või kaklema vms oma vennaga ja ei saa mind praegu enda juurde võtta. Selle peale ütles Bonny, et see pere pole usaldusväärne ja sinna ma ei lähe, vaid lähen hoopis ühe vanapaari juurde, kuhu Türgi tüdruk pidi minema. Ja see koht on minu tulevasest töökohast ning Liisi kodust päris kaugel. Olin üsna pettunud. Ainus positiivne asi selle juures tundus see, et seal elab ka saksa vabatahtlik Carla.
Sõitsime veidi hirmunult oma tulevaste kodude poole. Liis läks ajutiselt oma vanaema juurde, kes oli väga lõbus ja rääkis veidi ka inglise keelt.
Minu koju jõudsime ka. See ei asugi tegelikult enam Maputos, vaid hoopis Matolas, Estadio de Maschava linnaosas vms. Aga ega sellel otseselt suurt vahet vist pole, sest Maputo on tegelikult nii hiiglaslik ja mingit selget piiri, kus linn lõpeks, küll ei ole vist. Vähemalt siin tundub küll ka, et igas suunas läheb ikka asustus edasi, lihtsalt vb veidi hõredamalt, on rohkem ka põllumaad jms.

Jõudsime kohale. Maja on väljast suur ja aed ka päris uhke. Minu tuba aga kahjuks majas pole, vaid eraldi raudväravaga pisikeses aias või koridoris, kust lähe siis uks minu tuppa. Toas oli täpselt 1 asi, voodi (ja 1 stepsel ja 1 lamp laes). Aga boonusena toodi veel üks plastmassist roheline aiatool ka. Täpselt seda 1 voodit olin ka kodus ka ette kujutanud, aga reaalsuses ehmatas ikka ära küll. Sisalik oli ka.
Tädi ütles (nimeks Teresa) ,et poisse majja tuua ei tohi ja muidu ka reeglid üsna ranged, aga neid seletab saksa tüdruk Carla kui ta tagasi tuleb, sest praegu on ta nädalavahetuseks ära.
Olin veidi hirmul ja segaduses. Istusin ja vaatasin telekat, sest vestelda ju ei saanud. Hostvanemad tunduvad üldiselt toredad. Pärast pooletunnist sõnade kokkuseadmist teleka ees sain neilt küsida, kui mitu poega või tütart neil on. Ja palusin neil pärast sööki oodata, kuni ma oma toast kingid toon.
Kohale jõudes sai alguse kohe ka töökasvatus. Aitasin lauda katta ja nõusid kuivatada. Õhtul proovisin ta pakkumise peale ka nõusid oesta, aga ehkki olin megahoolas, tegin midagi ta kindlas süsteemis ikka valesti ja ta jätkas ise. Aga muidu see on tore,vähemalt on mingit tegevust siin nendel päevadel kui eriti välja ei saa. Muidu nendel endil on põhitegevuseks teleka vaatamine, mis on selles mõttes tore, et nad teavad seega vist maailmas toimuvast üsna palju, kunagi tulevikus saab siis jututada. Täna hommikul näitas mingi kanal hästi natukene olümpiamänge ja mingeid Portugali uudiseid või mingit kanalit vaatavad nad ka.

Olin veidi nukker, lugesin puu all raamatut, tutvusin naaber Esteriga, kes üürib siin väikest maja, pm sedasama, kus ka minu eraldi sisepääsuga tuba on. Küsisin hostvanematelt, kas tohin veidi jalutamas käia. Alguses tädi ei lubanud, aga onu lubas ja saingi minna. Jalutasin igas suunas natukene edasi ja siis tagasi. Ega suure tee ääres siin midagi eriti vapustavat vaadata polnud, aga tore ikka oma müüride vahelt välja saada, aga vaiksem on siin küll, kauplejaid palju vähem kui nt linnast väljasõidul Marracuene poole. Paljud inimesed vaatasid, lehvitasid autodest ja tuututasid, teretasid jms (peamisel muidugi mehed). Aga tegelikult mitte ka üle mõistuse paljud. Enamasti tatsusin ise kindlal sammul edasi, pobisesin vaikselt „Ola“ ja kõik. Midagi veel oma halva keeleoskusega siiski osta ei julgenud.
Tulin tagasi, läksin puu alla päevikut kirjutama, aga sain hoopis Esteri 2-aastase tütre ja 14-aastase õega tuttavaks. Ajasin õega päris pikalt juttu, ehkki pool aega vaikisime eestlaslikult, aga midagi sai ikka räägitud ka.
Kell 8 pakuti õhtusöögiks makrelli. Veidi enne 11 läksin oma tuppa (mida esimestel päevadel kongiks nimetasin) ära. Tädi pani akna kinni (miks?) ja ütles, et kui koputatakse, ei tohi avada. Panin ukse seest lukku ja jäin nagu Rapuntsel oma torni peitu... Uurisin lakke ja otsisin sisalikku. Panin esimest korda sääsevõrgu voodi peale ja üritasin magada. Aga öö oli üsna unetu, oli palav ja umbne ja sääsevõrk segas ja mingid sääsed kuskil ikka pinisesid ja olid jalga söönud.
Ja hommikul sadas kõvasti vihma ja kukk kires nii uskumatult valjult ja väga huvitava rütmi ja viisiga. Ma ükskord lindistan seda või noodistan ära äkki? See on tõeline laul...
Enne kui hommikul süüa anti, rakendas tädi (ma ei tea, ma ei nimeta teda veel emaks) veel töökasvatust. Hea taktika – kui tööd ei tee, siis süüa ei saa. Pühkisin riiulitelt tolmu ja aitasin muna kloppida. Ja vahepeal näitas ta, et mine istu nüüd. (Muidu seisin ma kohusetundlikult tema kõrval, isegi kui erilist teha polnud). Telekast tuli Nelson Mandela mingi mälestusteenistus, mis toimus Maputos. Oli põnev, sest päris palju oli kohalikku laul, mõned videoklipid jms.
Pärast sööki ütlesin emale: „Mina pesen pesu. Kas sa võid mind õpetada?“ ja ta õpetaski. Oli mõnus. Laulsin üksi eestikeelseid laule ja tundsin end nagu eelmise sajandi maanaine.
Tuba vol 1

Tuba õhtul, Kallu ja moskiitovõrk juba ootavad :)

Pesupäev!

Tulge külla!

Meie romantiline aed



Ja maja, mis pole üldse tüüpiline Aafrika agulimaja, vaid pigem ikka selline Euroopapärane vms. Ja suur aed pole ka siin üldse tüüpiline minu meelest...

Bonny helistas ja ütles, et tuleb mulle kell 2 järgi, et ma oma mentoriga saaksin kohtuda. Olin muidugi täpselt õigel ajal valmis, ent kuna juba aimasin, et tuleb oodata, istusin maja ees vilus plastmasstoolil ja tegin sudokut – nagu väike vanainimene. :) Vahepeal sai ka süüa ja lõpuks umbes kell 4 ta tuli.
Minu mentori nimi on Nelson, ta on kohalikus haiglas arst ja residentuuris, kunagi oli AJUDEs. Istusime kuskil kohalikus väikses baaris, nagu neid siin iga nurga peal on ning nii muuseas tundus, et sinna oli kogunenud kogu tema meessoost suguvõsa. Valisin õlle asemel joogiks Sprite'i ning pidin kõigile 10 korda seletama, et ma ei joo õlut, aga alkoholi joon küll, lihtsalt õlut ei joo. Mille peale tavaliselt küsitakse, kas ma tahan siis viina või viskit? Tundsin vähemalt 25 korda õhtu jooksul, et olen tõelise puudega kui pidin järjekordselt ütlema, et ei, ma ei taha õlut ja ausalt öeldes ei taha ma hetkel üldse alkoholi. Ja tundsin südames kaasa kõikidele karsklastele, ehkki ma pole märganud, et eestlased nii pealetükkivad oleksid.
Vastupidiselt nendele arvab mu hostpere vist vastupidi, et olen väike jota, sest joon koos hostisaga toidu kõrvale kogu aeg veini. Tegelikult neil vist muud pole pakkuda kui veini või vett ja igaks juhuks, kuna ma küsida ei osa, siis otsustasin seda vett mitte eriti veel juua, kuna pole päritolus kindel.
Aga laupäeva õhtust. Mingil hetkel kui juba pimedaks läks, ilmus välja üks mentori sugulastest kõlaritega ja hakkas tõeline pidu. Baari tuli ka teisi inimesi peale sugulaste ning isegi mõned naised. Mõned tegid juba tantsusamme ka, aga ma eriti ei tahtnud, ehk jätsin endast sel õhtul ikka tõelise nunna mulje (vol 2 tegelikult juba, ehkki 1.korrast ei pajatanudki siin vist). Lõpuks suure lunimise peale tegin paar tantsusammu, aga enne seda olin vist jätnud mulje, et olen üks tõeline Eesti puujalg ka ning seepärast ei taha tantsida ning seega nad siis muudkui korrutasid päris lihtsate sammude peale, et „ei ole ju raske“, „vaata mu jalgu“ jms. Väga naljakas!

Õhtu põhinalja sain ka ikka tehtud. Mentor küsis, kas mul juhiload ka on. Mina vastasin, et ei ole, sest kukkisl sõidueksamil läbi. Mille peale ta pahvatas väga hullult naerma ja ei suutnud seda pikka aega uskuda – KUKKUSID SÕIDUEKSAMIL LÄBI? Sest siin noh, esiteks kõik pidid load ostma ja kui ma räägin, et ühe valesti keeramise eest võib läbi kukkuda, siis on see küll uskumatu... Aga samas, on siin ikka mingeid oskusi, ehkki küll täiesti teistsuuseid, ikka sõitmiseks vaja...

Umbes poole 9 aeg teatas Bonny, et oli lubanud mu hostvanematele, et ma olen kell 7 kodus ja noh, nüüd võiks vist minema hakata. Läksin kergelt öeldes pabinasse, sest olin aru saanud, et nad on päris rangete reeglitega jms ja ikkagi vanemad inimesed. Tee peal pidime peale võtma Bonny sugulase ja tema sõbranna ja nad kuskile sünnpäevale viima. Ja muidugi läksime ka meie sinna aeda peole, jõudsime kohale just toosti ajaks. Nii et sadasin sisse täiesti suvaliste noorte sünnipäevale. Kujutasin elavalt ette vastupidist olukorda – kellegi noore eestlase sünnipäevapidu aias, kus on u 20 inimest, vanemad-mõned sugulased ja sõbrad. Ja siis kui sellisele peole sajaks sisse lihtsalt üks suvaline pruunlane, kes kedagi ei tunne, võtaks süüa ja istuks vaikselt nurgas. Oli järjekordselt väga naljakas.
Lõpuks läksime koju, ksjuures 2 politseid pidasid auto kinni. Puhuma siin muidugi ei pidanud ja raha ka ei küsitud, aha ühele naispolitseiniku numbri pidi Bonny küll võtma ja lubas ta joogile viia. Et siis selline korruptsiooni vorm.
Jõudsime pärast 11 koju, ehkki koer haukus ja ei tahtnud sisse lasta. Teresa tuli värava peale vastu, Bonny ei öelnud pm midagi. Ma ütlesin vaikselt toas „Desculpe. Eu nao saber que voce e Bonny falar“ ja läksin magama. Tundsin ennast põhjendamatult halvasti nagu 13-aastane, kes on ilma vanemate loata liiga kaua väljas või peol olnud. Tundub, et homme tule üks tõeline kodune päev.

Ja kiirpilk pühapäevale siis ka. Hommikusöögiks sai ja makrellikaste (soe) – midagi uut. Pesin iseseisvalt nõusid, lugesin puu all raamatut ja õppisin portugali keelt jms. Üritasime Liisi ja Jorgega ühist kokkusaamist organiseerida, aga kuna ma teadsin, et mu vanemad ei lubaks mind niisama siit välja kuskile, siis erilist lootust mul polnud, kuna keegi järgi ei saanud tulla. Liis ja Jorge said siiski kokku. :( Mina jäin üksi müüride vahele, pärast lõunat tegin siiski ka väikese jalutuskäigu väljas. Seekord läksin ka väikestele tänavatele jalutama veidi, aga üldiselt on see üsna kentsakas, kuna ma midagi ei tee ega sihti pole, siis lihtsalt tuterdan väikeste tänavate vahel. Koju tulles ostsin iseseisvalt nurgapealsest poest/baarist vett ja küpsist. Oli tore ja tüssata ei saanud! Nüüd on kell juba saamas 7 ja järjekordne päev on peaaegu edukalt õhtusse veeretatud. Südamest loodan, et see on üks viimaseid omataolisi ning et homsest hakkab tegevus ja suuremad väljakutsed kui nurgapealsest poest vee ostmine pihta!

Enne magamaminekut veel viimase nädala võiks öelda et suursündmus siin Aafrikas – sain esimest korda nädala aja jooksul puuvilja süüa! Koduaia mangot. Nõustun kõigiga ja ütlen, et nende roheliste ja kõvade Eesti poemangodega pole sellel küll mingit pistmist (ehki see oli isegi vb veidi liiiiga pehme, aga hea ikka). Nomm-nomm.

Nii et uute seikluste ja väljakutseteni!


Monday, February 10, 2014

On-arrival trainingu teine pool, ehk hakkab juba lõbusamaks minema

Teisipäeval läksime esmakordselt pikemaks ajaks oma hotellist välja. (See kõlab tõepoolest, nagu me oleksime võõrutusravikeskuses või vanglas ning meid lastakse järgemööda aina rohkem tavakeskkonna sisse). Läksime Liisiga hommikust sööma, aga oli ainult lahustuv kohv, seda ei tahtnud (ehkki olen seda paaril hommikul joonud), nii et tegime niisama pilte jms. Kui lõpuks ka mehed ärkasid, saime siiski ja saia ja juustu ning kella 11 ajal läksime tee äärde chapat (ehk kohalikku bussi) ootama.
Seisime tee ääres ja ootasime peaaegu tund aega. Chapasid läks mööda väga-väga palju, aga kuna need kõik olid väga rahvast täis, siis me enam ei mahtunud. Muidu need chapad olid siin sellised 9-kohalised väikesed bussid, kuhu on sisse pressitud umbes 20 inimest ning ukseavaja istub tagumikuga aknast välja ning vajadusel avab akna kaudu ukse. Ootan huviga, millal ma sellisega sõita saan... Lõpuks saime ikka ühe chapa peale, aga see oli suur buss, nii et nii suurt kitsikust seal polnud. Maksime 15 meticali (alla 50 sendi) ja sõit linna võis alata. Bussiga sõites (tegelikult ka autoga) on kõige toredam see, et kuna ummikuid on palju ja kiirus pole eriti suur, näeb aknast nii palju elu!
Hommikusöök oli alati niimoodi ära peidetud ning meid ootas üllatus - mitu juustuviilu seekord viie sööja peale on antud? 

Siis kui bossid magavad...

Legendaarsed juustuvõileivad. See on eriti rikkalik! 

Sellise ilmaga läksime linna ja lõpukspõlesime ikka ära


Pärast vähemalt tunnipikkust sõitu (Maputo linn on hiiglaslik), jõudsime keskinna ning võidujooks võis alata. Miguel ees ja meie kolm kanapoega tumedate vahel neist mööda pendeldades tema järel. Edasi ja tagasi ja igale poole, aga eriti aru ei saanud, sest tähele pidi panema teisi inimesi tänaval, enda omi, enda asju kotis, vahel ka liiklust jms. Linnatänavad olid rahvast nii paksult täis nagu laulupeol. Tekkis tõesti küsimus, kust kõik need inimesed tulevad?
Olin juba muutumas suurest päikesest ja arvutamisest pahuraks, aga siis jõudsime rikaste linnaossa, kus on ka kaubanduskeskused vms. Registreerisime enda numbrid ära, vahetasime raha jms. Ka Miguel (ta on AJUDE itimees ja teine inimene koos Horacioga koolitusel, kui ma maininud pole) tegi paari huvitavat asja – kaalus ennast 2 metikali eest tänaval (1 € on 40 meticali) ning ostis toorest muna ja jõi selle ära. Niiet noh, fantaasial vist poore pole, mida nendel tänavatel teha saab...
Nägime india ookeanit ja tegime mõned pildid, pidime ühte parki minema, aga sinna ei jõudnud, siis teise, aga see oli kinni ja siis oli juba Bonny (Horacio) valmis ning asusime koduteele. Palav ja olin janu kätte suremas, aga põnev, eriti kuna valisime teise marsruudi ning nägime lisaks slummidele ka lennujaama VIP tsooni, kuhu me presidendi maha olime pannud.
Meile meeldib India ookean!

Hotelli jõudes käisime päikeseloojanguga ujumas. Tuletasin endale meelde seda rahu ja lihtsat elu nautimist, mis Hispaanias (eriti iga päev vees logeledes) tekkis ning üritasin seda siingi sisendada, sest sellega on olnud raskusi. Ebaõiglus ja pettumus võtavad mõnel hetkel võimust (vaid praeguse ajutise olukorra tõttu) ning ootame seda, et saaksime nö tavaelu juurde – tööle ja peredesse elama. Õhtul saime ka päriselt internetti, mida meile oli juba väga mitu korda lubatud. Oli väga rõõmustav pere ja kõigi teistega rääkida! Aga kui te veel ei teadnud, sis Mosambiik on maailma suurim itiriik, nii et tulevikus loodan ka neid hüvesid ikka kasutada. Aga sellest teemast täpsemalt mõni teine kord.

Sest nüüd jätkan kolmapäevaga. Kui teisipäeval põlesime linnatänavate vahel kapates veidi ära, siis kolmapäeval saime päikest veel juurde, sest olime järjekordelt terve päeva hotellis. Arutasime ja ujusime veel ja lõuna ajal tegime väikese jalutuskäigu autotee ääres, et Aafrikat näha – oli väga palav!!! Õhtul pidime minema Marracuenesse või kuskile kohta mõnda baari istuma ja muusikat kuulama. Selgus, et sõitsime aga hoopis Maputo kesklinna, üsna Euroopalikku rajooni, kus olid kortermajad. Ööelu slummitänavatel kees samuti täie hooga – need inimsed ei maga vist mitte kunagi. Sõitsime esimest korda ka Lenini tänaval, oli kodune tunne!
Esimesse baari jõudsime siis, kui esinejad lõpetasid. Maitsesin väga head kohalikku likööri Amarulat. Edasi läksime suvalisele agulitänavale chillima ja kohtasime meest, kes ütles, et ta endine pruut oli eestlane, nimeks Tiina (kahe i-ga). Nad kohtusid Saksamaal ja see mees oli kunagi väga ammu korra Tallinnas käinud.
Edasi kuulasime veel kohalikku live-muusikat ja läksime koju.

Ja meie viimane päev Rogersis: asjad on hakanud pärast meie teatavat rahulolematust liikuma. Hommikul sõime veidi saia ja läksime minu ja Liisi tulevasse töökohta Mauhodjosse sealse eluoluga tutvuma. Koht jättis väga-väga hea mulje. Tegu on pm 3-5aastaste lasteaiaga, neil on oma perekonnad olemas, aga sel on nad kell 7.30 – 15.30. Töötajaid tundus seal päris palju olevat, lapsi umbes 40, ehkki koht ise on üsna väike, aga väga armas. Me õpetame neile inglise keelt ja siis teeme muid asju, mida tahame vms. Õnneks on neil ka päris palju asju, mida kasutada, ka kitarr, nii et usun, et saab tore olema, ehkki ma ei kujuta üldse ette, kuidas nii väikeseid lapsi õpetada või mis tegevused neile sobivad ja mis mitte. Tuljaku õpetamise lükkan vist esialgu kaugemasse tulevikku :)
Ka piirkond tundub mõnus, veidi petaänava melust eemal, isegi veidi avarust oli!
Pärastlõunal sõitsime autoga mere äärde, läbi Marracuene Macaneta randa. Läksime Marracuenes praamiga üle jõe ja edasi sõitsime vaid väga künklikul liivateel. Maastik oli eestipärane ja tee ääres olid lehmad. Aga ka pisikesed krabid, kaugemal mõned palmid, õlgedest ehitatud majad ning tee peal mängivad lapsed, kes meid nähes lehvitama hakkasid, üks jooksis isegi autole järele. Aga seda, et keegi „mulungu“ (valge) oleks öelnud, küll ei kuulnud, ehkki seda meile räägiti... Aga võib-olla nad ei saanudki aru, et me oleme valged, vaid vaatasid, et lehvitavad tomatid sõidavad autoga. (naerukoht).

Aga jõudsime INDIA OOKEANI ÄÄRDE! Kui ilus, ehkki oli pilvine, aga mõlemale poole nii kaugele kui silm seletas, võis näha ainult liivaranda ja merd. Veest jooksid välja krabid, tegime palju pilte ning lõpuks käisime hiigellainetega (mis viisid Liisi ujukad pidevalt ära) ookeanis suplemas.
Miguel suutis meie arvutid korda teha ja netipulka vastu võtta, nii et nüüdsest edasi on meil loodetavasti netti ka (nii palju kui krediiti ostame).
Meie lapsed!!!

Mauhodjo - meie töökoht

Kohalikus tänavakohvikus :)





Rand-rand ja OOOOKEAN!

Püüdsin ühe tantsiva krabi ka pildile


Ookean teeb meid jälle rõõmsaks!


Õhtune naljanurk: olime neljakesi meie toas arvutites, vahepeal käisime väljas, kuni putukamürk mõjus ja pärast 12 läksime uuesti tuppa. Poole 1 ajal käisin pesemas ning ütlesin Jorgele (hispaania vabatahtlik) ja Miguelile, kes mõlemad minu suures voodis lebotasid, et tahaksin nüüd magama minna. Jorge läks ära, aga Miguel ütles, et tal on just seal kohas hea nett ning tal läheb veel umbes 10 minutit, sest ta on vaja pilte töödelda vms (fb jaoks, khmmm). Istusin siis voodi ääre peal, punusin Liisle patsi ja õpetasin teistele portugali keeles mingeid sõnu. Umbes 30 minutit ja ta ei teinud teist nägu ka ega vaevanud end kohe kuidagi. Lõpuks imekombel ta siiski lahkus. Eh neid viisakaid Mosambiigi mehi!

Üks huvitav märkus veel: linnas käies liitus meiega Dario, AJUDE liige. Hiljem saime me saladuskatte all teada, et ta on ühtlasi ka Jorge hostvend, aga sel õhtul me seda ei teadnud. Küll aga küsis Dario Jorgelt väga palju küsimusi, kui nad juttu ajasid, muuhulgas ka seda, kas Jorge oma perele kinke ka tõi. Jorg rääkis heausklikult muidugi kõik välja, lisades veel, et veini ta igaks juhuks ei ostnud, sest ei teadnud, võib-olla on peres moslemid. Dario oli vist veidi nukker. Oh seda Mosambiigi Huumorit!


Ja lõpetuseks veel üks nali elust enesest: olen hakanud vaikselt heaoluühiskonna elust võõranduma. Teisipäeva hommikul, kui meil süüa polnud, leidsin kotist Nautleja segu (pähkli – ja rosinasegu). Leidsin sealt seest muuhilgas mingi valge ja veidi pehme magusa asja. Maitsesin, oli küll tuttav, aga ei saanud aru, mis see olla võiks. Lasin Liisil ka võtta ühe tüki ja proovida. Ta ütles, et see on šokolaad. Mulle tundus ka kuidagi tuttav maitse, aga ära ei tundud. Nii palju siis sellest riisi söömisest ja vee joomisest!

Friday, February 7, 2014

Esimesed päevad, ehk teatav segadus...

Saabumine ja esimesed päevad, ehk mõningane segadus

Startisime Eestist 31. jaanuaril. Ütlesime lennujaamas „head aega“ ja asusime teele, ise veel aru saamata, kuhu. Esimene lend, Tallinn-Stockholm, 3h lennujaamas (kasutasime viimast netti ja võtsime kraanist puhast vett) ja siis juba Etiopian Airlinesi lennu peale Stockholm – Addis Abeba (Etioopia pealinn). Lend kestis üle 7 tunni, saime päris hästi õhtust süüa, paar tundi magada, veel võileiba nosida ja hommiku hakul puudutasid me jalad esmakordselt Aafrika pinda! Jopede ja kampsunitega oli millegi pärast üsna palav.
Leidsime hispaanlase Jorge üles ja läksime üheskoos Maputo lennule. Kuna ta inglise keel on üsna nigel, oli rohkem kehakeelt ja noogutamist. Lennukist nägime päris palju Aafrika maastikku – pruunjas-punakaid jõgesid, plekk-katustega päikese käes sätendavaid maju, mägesid ja kõrbelaadset pinda. Ja Mosambiigi president reisis meiega sama lennukiga ning tuli hetkeks ka lihtrahva sekka mingi treeneriga rääkima. Me siiski jätsime enda tutvustamise mõneks teiseks kohtumiseks :) Aga palju lehvitajaid, fotograafe ja punane vaip olid küll nii lahkudes kui saabudes lennukit ootamas, aga kahjuks meie neid kasutada ei saanud.




Mustanahaliste kontingent kasvas iga lennu ja maandumisega suuremaks. Lõpuks jõudsimegi Maputosse, tegime viisad ja kohtasime meie vastuvõtva organisatsiooni pealikku, Horaciot. Ja seiklus oli alles algamas.
Meie ühes autos ja kohvrid teises, asusime kuhugi teele. Käisime bensiinijaamas, pangas, võtsime auto peale saksa vabatahtliku, kelle rahakott oli just ära varastatud. Aga peale selle oli temaga kohtumine väga tore. Sõitsime mööda linna, kus kõik tänavad olid täis puuvilju, autokumme ja ka diivaneid müüvaid putkasid. Samuti sattusime ühte slummi, mis tundus eriti põnev. Käisime politseijaoskonnas (selle aja jooksul, kui meie maja ees u 40 mintsa ootasime, olid umbes 4 politesenikku väga ametis maja ees jutustamisega). Seisime veel tunde ummikus ning lõpuks pärast umes 4-5 tundi seiklust Maputos (loe: autos ja päikese käes passimist) jõudsime Maputost veidi väljas olevasse hotelli Rogers. Ja muide, kogu selle aja tiirutas auto meie kohvritega meiega koos linna peal... Hakkas veidi hämarduma, aga kohe tuppa puhkama (koos mõnede sipelgate ja sisalikuga vannitoas) ka jääda ei tahtnud, nii et läksime veel kellegi aeda istuma ja kohalikku suvenapsi canilut (?) proovima. Maitses hapult, Liisi sõnul nagu pärmine hapukurgivesi vms, ehkki päris nii hull vist ka polnud. Autotuled valgustasid istumiskohta ja autoraadio huilgas rahvusvahelist poppi. Pärast seal istumist sõime hotellis veel kana ja läksime magama.
Viktoriiniküsimus - mis puuga on tegu? (mul läks endal vastus meelest ära) 

Oma esimese kodu ees

Kuna aga sääsevõrku meil polnud ega midagi, siis oli ees üsna unetu öö ning võitlus sääskedega. Ja hommikul avastasin mina oma vasaku käe pealt u 30 sääsepunni (see oli ainus kehaosa, mille ma vahepealt teki alt välja panin). Loodame väga-väga, et kohe esimesel pärval malaariat ei saa... Järgneval õhtul kasutasime tugevat putukamärki.

Pühapäeval, ehk esimesel tegelikult täispäeval Aafrikas alustasime päeva aruteludega basseini kaldal. Hotell on lihtne ja muust maailmast eraldatud, seega ei viita mite miski peale ümbritsevate inimeste nahavärvi sellele, et oleme Aafrikas. Ma ei ole veel endas selgusele jõudnud, kas see on algatuseks lihtne variant või mitte, sest hing tahaks ikka ringi vaadata ja uudistada kõike ja kõiki.
Aga pärastklõunal saime veidi ka seda teha, sest läksime Marracuenesse kohalikule festivalile, mis meenutas minu jaoks ehk Õllesummerit, ehkki ma pole seal pm kunagi käinud. Linna/külatänavad olid täis paksult autosid, mis olid omakorda paksult täis inimesi pluss iga auto lasi oma tümpsu täisvolüümil. Ja tänavatel oli peaaegu kõikidel inimestel midagi müüa ja pakkuda. Kas siis asju, karastusjooke, samas olid seal ka telefonioperaatorid (me saime ka kohalikud kaardid, aga veel pole seal peal raha, et kasutada). Ja siis muidugi liha, mida kõik oma grillide peal küpsetasid – peamiselt kana ja mõnel ka vorstid, kasvõi 2, kui suuremat „grilli“ polnud. Aga ma ei imestaks, kui pooled kauplejatest oleks seal ka iga päev. Nii et tohutult palju sagimist, lärmi, lõhnu ning muidugi tähelepanu ja jõllitamist kohalikelt (ehkki ma isegi kartsin hullemat, aga me polnud sugugi ainsad valged seal). Aga mina oma peegelkaameraga olin küll megapopp ja suvalised mehed tahtsid tänaval, et ma neist ja nende sõpradest pilti teeksin. Ja kohe, kui me Liisiga läksime umbes 100 meetrit meie organisatsiooni vastutajatest eemale, hakkasid võõrad külje alla hiilima.
Saime lõpuks endale ka veidi kohalikku raha, mis vahetati meile suvalise joogimüüja juures. Ja siis leidsime lehmakorjuse, kes oli mõned tunnid tagasi sealsamas tapetud. Ja muidugi olid sealsed inimesed meie organisatsiooni bosside sõbrad ning me jäime sinna juurde seisma. Kärbsed tiirlesid ja kui tuli ostja, müüdi sedasama liha neile. Ja kõrval kees katel. Kui liha sai valmis, sooviti seda muidugi ka meile pakkuda, ent millegi pärast ei olnud me eriti entusiastlikud, ehkki üks mees näitas uhkelt isegi lihuniku või kellegi poolt allkirjastatud lehte. Jäime siiski viisakalt oma „ei“ juurde pidama.
Kuigi festivalil oli ka lava, kus õhtupoole esitati traditsioonilisi tantse ja laule, siis paraku jäime me seekord sellest ilma, sest meie organisatsiooni inimesed vist ei olnud seesugusest ajaviitmisest eriti huvitatud. Ja muidugi oli seal tegelikult nii palju rahvast, et massi sisse poleks ise küll oma tehnikaga julgenud minna. Õhtu veetsime järjekordselt selles aias istudes. Ning hotelli minnes ootas meid kell 12 õhtul veel kodus liha ja riis, pärast mida läksime magama.
Ooo, lihakastet?

Üks fännidest...

AAAAfrika!

Sõpsud 1-2-3 krokodillidega jõe ääres. Incomati vist, kui google maps ei valeta. 

Ka esmaspäev oli üsna tavaline hotellipäev, aga meie mõningane rahulolematus oli nende paari päevaga juba kasvanud. Ärkasime 8 aeg, sõime ja läksime arvutitega basseini äärde, aga siis saime esimest korda ka Aafrika ajaga tuttavaks -.bossid saabusid kella 11 ajal. Aga nautisime aega omaenda ja oma mõtetega olemiseks. Rääkisime stereotüüpidest ning pärast lõunat ka töö- ja koduteemalistest ootustest. Palju käis aga sel ajal peast läbi mõtteid, mida me võiks samal ajal kogeda ja näha, aga kui seesugused otsused on tehtud, siis pole enam meie võimuses seda üritust muuta, nii et tuleb näha parimat selles, mis on. Siinses olukordas siis näiteks basseini.
Enne päikeseloojangu tegime veel väikese jalutuskäigu Liisi ja Horacioga, aga erilist seal suunas vaadata polnud peale hiiglaslike müüride vist rikaste majade ümber. Hellitasime peaaegu kogu päeva lootusi, et saame internetti kasutada, sest seda oli meile juba mitu päeva lubatud, aga paraku ei saanud me seda siiski teha, nagu siin ikka juhtub...


Üldiselt on emotsioone ja tundeid olnud väga-väga palju, ühel hetkel oleme täielikult eraldatud Aafrikast ja kogu ümbrtisevast elust, teisel hapral hetkel jälle selle kõige sees. Üritame veidi portugali keelt taibata ja mõningaid põhiväljendeid juba rääkida. Üldiselt on üsna raske harjuda teadmisega, et oleme siin 6 kuud ning meil on aega kogeda kõike ja näha paljut. Praegu jälitab ikka tihti see tunne, et kuidas ma saan istuda siin hotellis niisama või oodata kedagi lihtsalt paar tundi kui samal ajal ma võiksin kogeda nii palju kirevaid asju. Aga tuleb võtta vabalt!

Ja üks põhiteemadest, juba enne tulekut oli see, et mosambiigi toit teeb paksuks. Meil soovitati kummiga püksid kaasa võtta, samuti olime kuulnud, et nad armastavad siin kõike praadida rohkes õlis. Ning esimese kahe päeva jooksul ütlesid Horacio ja Miguel meile umbes 3 korda, et vaadake kui jämedad käed on siinsetel naistel, lisades, et varsti on meil ka sellised. :) Ja et saksa tüdrukud söövad neist mitu korda rohkem. Ohohoo, huvitav-huvitav...

Tuesday, February 4, 2014

Enne minekut...



See on rohukott, ei saa seda hetkel oigesse kohta postitusse lisada
Teen siiski ka ühe kiirpostituse siiateemal enne minekut. Mina sain enda minekust teada küll juba septembri viimastel päevadel, aga kuna teisi osalejaid veel valiti, siis alguses ei toimunud midagi. Aga asjad hakkasid toimuma umbes poolteist kuud enne minekut, detsembrikuu jooksul. Üritasine Rootsi saatkonna kaudu viisaasja ajada, aga saime aru, et see protsess on liiga aeganõudev ning viisa, mille me saaksime, kehtiks küll kuus kuud, aga peaksime seda iga 30 päeva tagalt Svaasimaal uuendamas käima. Seega otsustasime, et teeme viisa piiril.

Üheks tähtsaks ettevalmistuseks olid veel kaks koolitust Tallinnas – meie projekti koolitus Heleriga ja üldine EVS koolitus. Mõlemad väga kasulikud, veidi hirmutavad, aga samas ka julgustavad. Aga nendel ma rohkem ei peatu peale selle, et põhiline, mis esimesest koolitusest meelde jäi olid hirmujutud tervisr-teemadel. Seda teadsime jua enne, et peame tegema kolm vaktsiini – A-hepatiit, tüüfus ja koppalavalik (sest viibime 1,5 h Etioopia lennujaamas, aga see läheb ikka arvesse). Lsiaks muidugi malaariatabletid, mis panevad emotsioonid kõikuma nagu rasedal naisel, tekivad agressiivsuse hood, soov nutta jne.
Ja siis kõik need jutud haigustest, mille vastu end kaitsta ei saa. Järveveest saadav bakter, vilu käes kuivavatud riietesse minevad ussid või putukad, kes hiljem lähevad naha alla. Umbes sama juhtub siis kui kõnnid paljajalu toas. Nii et noh, oli, mida oodata...
Arstid ja apteeksid said parimateks sõpradeks nendeks viimasteks nädalateks ja ma arvan, et ostsin kaasa nii palju rohtusid, nbagu ma veel kunagi pole tarvitandud. Nii, et kui raha saab otsa, on teada, kuidas seda juurde saab teenida. :)

Muidugi täitsime enne minekut suure hulga dokumente ja pabereid, ma üritasin lugeda võimalikult palju Mosambiigi ja ümbritsevate riikide kohta ning samuti proovisin veidi tutvust teha portugali keelega.
Eks aga näis, kui palju sellest kasu oli või mis vastas tõele ja mis mitte....