Esmamuljed kodust ehk põgus pilk müüride vahelt välja

Pakkisime Rogersis asjad ja olime valmis minema. 5 minutit enne minekut ütles Bonny, et minu perega on probleem. Mu hostvend helistas talle ja ütles, et ta läks tülli või kaklema vms oma vennaga ja ei saa mind praegu enda juurde võtta. Selle peale ütles Bonny, et see pere pole usaldusväärne ja sinna ma ei lähe, vaid lähen hoopis ühe vanapaari juurde, kuhu Türgi tüdruk pidi minema. Ja see koht on minu tulevasest töökohast ning Liisi kodust päris kaugel. Olin üsna pettunud. Ainus positiivne asi selle juures tundus see, et seal elab ka saksa vabatahtlik Carla.

Sõitsime veidi hirmunult oma tulevaste kodude poole. Liis läks ajutiselt oma vanaema juurde, kes oli väga lõbus ja rääkis veidi ka inglise keelt.

Minu koju jõudsime ka. See ei asugi tegelikult enam Maputos, vaid hoopis Matolas, Estadio de Maschava linnaosas vms. Aga ega sellel otseselt suurt vahet vist pole, sest Maputo on tegelikult nii hiiglaslik ja mingit selget piiri, kus linn lõpeks, küll ei ole vist. Vähemalt siin tundub küll ka, et igas suunas läheb ikka asustus edasi, lihtsalt vb veidi hõredamalt, on rohkem ka põllumaad jms.

Jõudsime kohale. Maja on väljast suur ja aed ka päris uhke. Minu tuba aga kahjuks majas pole, vaid eraldi raudväravaga pisikeses aias või koridoris, kust lähe siis uks minu tuppa. Toas oli täpselt 1 asi, voodi (ja 1 stepsel ja 1 lamp laes). Aga boonusena toodi veel üks plastmassist roheline aiatool ka. Täpselt seda 1 voodit olin ka kodus ka ette kujutanud, aga reaalsuses ehmatas ikka ära küll. Sisalik oli ka.

Tädi ütles (nimeks Teresa) ,et poisse majja tuua ei tohi ja muidu ka reeglid üsna ranged, aga neid seletab saksa tüdruk Carla kui ta tagasi tuleb, sest praegu on ta nädalavahetuseks ära.

Olin veidi hirmul ja segaduses. Istusin ja vaatasin telekat, sest vestelda ju ei saanud. Hostvanemad tunduvad üldiselt toredad. Pärast pooletunnist sõnade kokkuseadmist teleka ees sain neilt küsida, kui mitu poega või tütart neil on. Ja palusin neil pärast sööki oodata, kuni ma oma toast kingid toon.

Kohale jõudes sai alguse kohe ka töökasvatus. Aitasin lauda katta ja nõusid kuivatada. Õhtul proovisin ta pakkumise peale ka nõusid oesta, aga ehkki olin megahoolas, tegin midagi ta kindlas süsteemis ikka valesti ja ta jätkas ise. Aga muidu see on tore,vähemalt on mingit tegevust siin nendel päevadel kui eriti välja ei saa. Muidu nendel endil on põhitegevuseks teleka vaatamine, mis on selles mõttes tore, et nad teavad seega vist maailmas toimuvast üsna palju, kunagi tulevikus saab siis jututada. Täna hommikul näitas mingi kanal hästi natukene olümpiamänge ja mingeid Portugali uudiseid või mingit kanalit vaatavad nad ka.

Olin veidi nukker, lugesin puu all raamatut, tutvusin naaber Esteriga, kes üürib siin väikest maja, pm sedasama, kus ka minu eraldi sisepääsuga tuba on. Küsisin hostvanematelt, kas tohin veidi jalutamas käia. Alguses tädi ei lubanud, aga onu lubas ja saingi minna. Jalutasin igas suunas natukene edasi ja siis tagasi. Ega suure tee ääres siin midagi eriti vapustavat vaadata polnud, aga tore ikka oma müüride vahelt välja saada, aga vaiksem on siin küll, kauplejaid palju vähem kui nt linnast väljasõidul Marracuene poole. Paljud inimesed vaatasid, lehvitasid autodest ja tuututasid, teretasid jms (peamisel muidugi mehed). Aga tegelikult mitte ka üle mõistuse paljud. Enamasti tatsusin ise kindlal sammul edasi, pobisesin vaikselt „Ola“ ja kõik. Midagi veel oma halva keeleoskusega siiski osta ei julgenud.

Tulin tagasi, läksin puu alla päevikut kirjutama, aga sain hoopis Esteri 2-aastase tütre ja 14-aastase õega tuttavaks. Ajasin õega päris pikalt juttu, ehkki pool aega vaikisime eestlaslikult, aga midagi sai ikka räägitud ka.

Kell 8 pakuti õhtusöögiks makrelli. Veidi enne 11 läksin oma tuppa (mida esimestel päevadel kongiks nimetasin) ära. Tädi pani akna kinni (miks?) ja ütles, et kui koputatakse, ei tohi avada. Panin ukse seest lukku ja jäin nagu Rapuntsel oma torni peitu... Uurisin lakke ja otsisin sisalikku. Panin esimest korda sääsevõrgu voodi peale ja üritasin magada. Aga öö oli üsna unetu, oli palav ja umbne ja sääsevõrk segas ja mingid sääsed kuskil ikka pinisesid ja olid jalga söönud.

Ja hommikul sadas kõvasti vihma ja kukk kires nii uskumatult valjult ja väga huvitava rütmi ja viisiga. Ma ükskord lindistan seda või noodistan ära äkki? See on tõeline laul...

Enne kui hommikul süüa anti, rakendas tädi (ma ei tea, ma ei nimeta teda veel emaks) veel töökasvatust. Hea taktika – kui tööd ei tee, siis süüa ei saa. Pühkisin riiulitelt tolmu ja aitasin muna kloppida. Ja vahepeal näitas ta, et mine istu nüüd. (Muidu seisin ma kohusetundlikult tema kõrval, isegi kui erilist teha polnud). Telekast tuli Nelson Mandela mingi mälestusteenistus, mis toimus Maputos. Oli põnev, sest päris palju oli kohalikku laul, mõned videoklipid jms.

Pärast sööki ütlesin emale: „Mina pesen pesu. Kas sa võid mind õpetada?“ ja ta õpetaski. Oli mõnus. Laulsin üksi eestikeelseid laule ja tundsin end nagu eelmise sajandi maanaine.

Tuba vol 1

Tuba õhtul, Kallu ja moskiitovõrk juba ootavad :)

Pesupäev!

Tulge külla!

Meie romantiline aed

Ja maja, mis pole üldse tüüpiline Aafrika agulimaja, vaid pigem ikka selline Euroopapärane vms. Ja suur aed pole ka siin üldse tüüpiline minu meelest...

Bonny helistas ja ütles, et tuleb mulle kell 2 järgi, et ma oma mentoriga saaksin kohtuda. Olin muidugi täpselt õigel ajal valmis, ent kuna juba aimasin, et tuleb oodata, istusin maja ees vilus plastmasstoolil ja tegin sudokut – nagu väike vanainimene. :) Vahepeal sai ka süüa ja lõpuks umbes kell 4 ta tuli.

Minu mentori nimi on Nelson, ta on kohalikus haiglas arst ja residentuuris, kunagi oli AJUDEs. Istusime kuskil kohalikus väikses baaris, nagu neid siin iga nurga peal on ning nii muuseas tundus, et sinna oli kogunenud kogu tema meessoost suguvõsa. Valisin õlle asemel joogiks Sprite'i ning pidin kõigile 10 korda seletama, et ma ei joo õlut, aga alkoholi joon küll, lihtsalt õlut ei joo. Mille peale tavaliselt küsitakse, kas ma tahan siis viina või viskit? Tundsin vähemalt 25 korda õhtu jooksul, et olen tõelise puudega kui pidin järjekordselt ütlema, et ei, ma ei taha õlut ja ausalt öeldes ei taha ma hetkel üldse alkoholi. Ja tundsin südames kaasa kõikidele karsklastele, ehkki ma pole märganud, et eestlased nii pealetükkivad oleksid.

Vastupidiselt nendele arvab mu hostpere vist vastupidi, et olen väike jota, sest joon koos hostisaga toidu kõrvale kogu aeg veini. Tegelikult neil vist muud pole pakkuda kui veini või vett ja igaks juhuks, kuna ma küsida ei osa, siis otsustasin seda vett mitte eriti veel juua, kuna pole päritolus kindel.

Aga laupäeva õhtust. Mingil hetkel kui juba pimedaks läks, ilmus välja üks mentori sugulastest kõlaritega ja hakkas tõeline pidu. Baari tuli ka teisi inimesi peale sugulaste ning isegi mõned naised. Mõned tegid juba tantsusamme ka, aga ma eriti ei tahtnud, ehk jätsin endast sel õhtul ikka tõelise nunna mulje (vol 2 tegelikult juba, ehkki 1.korrast ei pajatanudki siin vist). Lõpuks suure lunimise peale tegin paar tantsusammu, aga enne seda olin vist jätnud mulje, et olen üks tõeline Eesti puujalg ka ning seepärast ei taha tantsida ning seega nad siis muudkui korrutasid päris lihtsate sammude peale, et „ei ole ju raske“, „vaata mu jalgu“ jms. Väga naljakas!

Õhtu põhinalja sain ka ikka tehtud. Mentor küsis, kas mul juhiload ka on. Mina vastasin, et ei ole, sest kukkisl sõidueksamil läbi. Mille peale ta pahvatas väga hullult naerma ja ei suutnud seda pikka aega uskuda – KUKKUSID SÕIDUEKSAMIL LÄBI? Sest siin noh, esiteks kõik pidid load ostma ja kui ma räägin, et ühe valesti keeramise eest võib läbi kukkuda, siis on see küll uskumatu... Aga samas, on siin ikka mingeid oskusi, ehkki küll täiesti teistsuuseid, ikka sõitmiseks vaja...

Umbes poole 9 aeg teatas Bonny, et oli lubanud mu hostvanematele, et ma olen kell 7 kodus ja noh, nüüd võiks vist minema hakata. Läksin kergelt öeldes pabinasse, sest olin aru saanud, et nad on päris rangete reeglitega jms ja ikkagi vanemad inimesed. Tee peal pidime peale võtma Bonny sugulase ja tema sõbranna ja nad kuskile sünnpäevale viima. Ja muidugi läksime ka meie sinna aeda peole, jõudsime kohale just toosti ajaks. Nii et sadasin sisse täiesti suvaliste noorte sünnipäevale. Kujutasin elavalt ette vastupidist olukorda – kellegi noore eestlase sünnipäevapidu aias, kus on u 20 inimest, vanemad-mõned sugulased ja sõbrad. Ja siis kui sellisele peole sajaks sisse lihtsalt üks suvaline pruunlane, kes kedagi ei tunne, võtaks süüa ja istuks vaikselt nurgas. Oli järjekordselt väga naljakas.

Lõpuks läksime koju, ksjuures 2 politseid pidasid auto kinni. Puhuma siin muidugi ei pidanud ja raha ka ei küsitud, aha ühele naispolitseiniku numbri pidi Bonny küll võtma ja lubas ta joogile viia. Et siis selline korruptsiooni vorm.

Jõudsime pärast 11 koju, ehkki koer haukus ja ei tahtnud sisse lasta. Teresa tuli värava peale vastu, Bonny ei öelnud pm midagi. Ma ütlesin vaikselt toas „Desculpe. Eu nao saber que voce e Bonny falar“ ja läksin magama. Tundsin ennast põhjendamatult halvasti nagu 13-aastane, kes on ilma vanemate loata liiga kaua väljas või peol olnud. Tundub, et homme tule üks tõeline kodune päev.

Ja kiirpilk pühapäevale siis ka. Hommikusöögiks sai ja makrellikaste (soe) – midagi uut. Pesin iseseisvalt nõusid, lugesin puu all raamatut ja õppisin portugali keelt jms. Üritasime Liisi ja Jorgega ühist kokkusaamist organiseerida, aga kuna ma teadsin, et mu vanemad ei lubaks mind niisama siit välja kuskile, siis erilist lootust mul polnud, kuna keegi järgi ei saanud tulla. Liis ja Jorge said siiski kokku. :( Mina jäin üksi müüride vahele, pärast lõunat tegin siiski ka väikese jalutuskäigu väljas. Seekord läksin ka väikestele tänavatele jalutama veidi, aga üldiselt on see üsna kentsakas, kuna ma midagi ei tee ega sihti pole, siis lihtsalt tuterdan väikeste tänavate vahel. Koju tulles ostsin iseseisvalt nurgapealsest poest/baarist vett ja küpsist. Oli tore ja tüssata ei saanud! Nüüd on kell juba saamas 7 ja järjekordne päev on peaaegu edukalt õhtusse veeretatud. Südamest loodan, et see on üks viimaseid omataolisi ning et homsest hakkab tegevus ja suuremad väljakutsed kui nurgapealsest poest vee ostmine pihta!

Enne magamaminekut veel viimase nädala võiks öelda et suursündmus siin Aafrikas – sain esimest korda nädala aja jooksul puuvilja süüa! Koduaia mangot. Nõustun kõigiga ja ütlen, et nende roheliste ja kõvade Eesti poemangodega pole sellel küll mingit pistmist (ehki see oli isegi vb veidi liiiiga pehme, aga hea ikka). Nomm-nomm.

Nii et uute seikluste ja väljakutseteni!