Saabumine ja esimesed
päevad, ehk mõningane segadus
Startisime Eestist 31.
jaanuaril. Ütlesime lennujaamas „head aega“ ja asusime teele,
ise veel aru saamata, kuhu. Esimene lend, Tallinn-Stockholm, 3h
lennujaamas (kasutasime viimast netti ja võtsime kraanist puhast
vett) ja siis juba Etiopian Airlinesi lennu peale Stockholm – Addis
Abeba (Etioopia pealinn). Lend kestis üle 7 tunni, saime päris
hästi õhtust süüa, paar tundi magada, veel võileiba nosida ja
hommiku hakul puudutasid me jalad esmakordselt Aafrika pinda! Jopede
ja kampsunitega oli millegi pärast üsna palav.
Leidsime hispaanlase
Jorge üles ja läksime üheskoos Maputo lennule. Kuna ta inglise
keel on üsna nigel, oli rohkem kehakeelt ja noogutamist. Lennukist
nägime päris palju Aafrika maastikku – pruunjas-punakaid jõgesid,
plekk-katustega päikese käes sätendavaid maju, mägesid ja
kõrbelaadset pinda. Ja Mosambiigi president reisis meiega sama
lennukiga ning tuli hetkeks ka lihtrahva sekka mingi treeneriga
rääkima. Me siiski jätsime enda tutvustamise mõneks teiseks
kohtumiseks :) Aga palju lehvitajaid, fotograafe ja punane vaip olid
küll nii lahkudes kui saabudes lennukit ootamas, aga kahjuks meie
neid kasutada ei saanud.
Mustanahaliste
kontingent kasvas iga lennu ja maandumisega suuremaks. Lõpuks
jõudsimegi Maputosse, tegime viisad ja kohtasime meie vastuvõtva
organisatsiooni pealikku, Horaciot. Ja seiklus oli alles algamas.
Meie ühes autos ja
kohvrid teises, asusime kuhugi teele. Käisime bensiinijaamas,
pangas, võtsime auto peale saksa vabatahtliku, kelle rahakott oli
just ära varastatud. Aga peale selle oli temaga kohtumine väga
tore. Sõitsime mööda linna, kus kõik tänavad olid täis
puuvilju, autokumme ja ka diivaneid müüvaid putkasid. Samuti
sattusime ühte slummi, mis tundus eriti põnev. Käisime
politseijaoskonnas (selle aja jooksul, kui meie maja ees u 40 mintsa
ootasime, olid umbes 4 politesenikku väga ametis maja ees
jutustamisega). Seisime veel tunde ummikus ning lõpuks pärast umes
4-5 tundi seiklust Maputos (loe: autos ja päikese käes passimist)
jõudsime Maputost veidi väljas olevasse hotelli Rogers. Ja muide,
kogu selle aja tiirutas auto meie kohvritega meiega koos linna
peal... Hakkas veidi hämarduma, aga kohe tuppa puhkama (koos mõnede
sipelgate ja sisalikuga vannitoas) ka jääda ei tahtnud, nii et
läksime veel kellegi aeda istuma ja kohalikku suvenapsi canilut (?)
proovima. Maitses hapult, Liisi sõnul nagu pärmine hapukurgivesi
vms, ehkki päris nii hull vist ka polnud. Autotuled valgustasid
istumiskohta ja autoraadio huilgas rahvusvahelist poppi. Pärast seal
istumist sõime hotellis veel kana ja läksime magama.
Kuna aga sääsevõrku
meil polnud ega midagi, siis oli ees üsna unetu öö ning võitlus
sääskedega. Ja hommikul avastasin mina oma vasaku käe pealt u 30
sääsepunni (see oli ainus kehaosa, mille ma vahepealt teki alt
välja panin). Loodame väga-väga, et kohe esimesel pärval
malaariat ei saa... Järgneval õhtul kasutasime tugevat putukamärki.
Pühapäeval, ehk
esimesel tegelikult täispäeval Aafrikas alustasime päeva
aruteludega basseini kaldal. Hotell on lihtne ja muust maailmast
eraldatud, seega ei viita mite miski peale ümbritsevate inimeste
nahavärvi sellele, et oleme Aafrikas. Ma ei ole veel endas selgusele
jõudnud, kas see on algatuseks lihtne variant või mitte, sest hing
tahaks ikka ringi vaadata ja uudistada kõike ja kõiki.
Aga pärastklõunal
saime veidi ka seda teha, sest läksime Marracuenesse kohalikule
festivalile, mis meenutas minu jaoks ehk Õllesummerit, ehkki ma pole
seal pm kunagi käinud. Linna/külatänavad olid täis paksult
autosid, mis olid omakorda paksult täis inimesi pluss iga auto lasi
oma tümpsu täisvolüümil. Ja tänavatel oli peaaegu kõikidel
inimestel midagi müüa ja pakkuda. Kas siis asju, karastusjooke,
samas olid seal ka telefonioperaatorid (me saime ka kohalikud
kaardid, aga veel pole seal peal raha, et kasutada). Ja siis muidugi
liha, mida kõik oma grillide peal küpsetasid – peamiselt kana ja
mõnel ka vorstid, kasvõi 2, kui suuremat „grilli“ polnud. Aga
ma ei imestaks, kui pooled kauplejatest oleks seal ka iga päev. Nii
et tohutult palju sagimist, lärmi, lõhnu ning muidugi tähelepanu
ja jõllitamist kohalikelt (ehkki ma isegi kartsin hullemat, aga me
polnud sugugi ainsad valged seal). Aga mina oma peegelkaameraga olin
küll megapopp ja suvalised mehed tahtsid tänaval, et ma neist ja
nende sõpradest pilti teeksin. Ja kohe, kui me Liisiga läksime
umbes 100 meetrit meie organisatsiooni vastutajatest eemale, hakkasid
võõrad külje alla hiilima.
Saime lõpuks endale ka
veidi kohalikku raha, mis vahetati meile suvalise joogimüüja
juures. Ja siis leidsime lehmakorjuse, kes oli mõned tunnid tagasi
sealsamas tapetud. Ja muidugi olid sealsed inimesed meie
organisatsiooni bosside sõbrad ning me jäime sinna juurde seisma.
Kärbsed tiirlesid ja kui tuli ostja, müüdi sedasama liha neile. Ja
kõrval kees katel. Kui liha sai valmis, sooviti seda muidugi ka
meile pakkuda, ent millegi pärast ei olnud me eriti entusiastlikud,
ehkki üks mees näitas uhkelt isegi lihuniku või kellegi poolt
allkirjastatud lehte. Jäime siiski viisakalt oma „ei“ juurde
pidama.
Kuigi festivalil oli ka
lava, kus õhtupoole esitati traditsioonilisi tantse ja laule, siis
paraku jäime me seekord sellest ilma, sest meie organisatsiooni
inimesed vist ei olnud seesugusest ajaviitmisest eriti huvitatud. Ja
muidugi oli seal tegelikult nii palju rahvast, et massi sisse poleks
ise küll oma tehnikaga julgenud minna. Õhtu veetsime järjekordselt
selles aias istudes. Ning hotelli minnes ootas meid kell 12 õhtul
veel kodus liha ja riis, pärast mida läksime magama.
Ooo, lihakastet? |
Üks fännidest... |
AAAAfrika! |
Sõpsud 1-2-3 krokodillidega jõe ääres. Incomati vist, kui google maps ei valeta. |
Ka esmaspäev oli üsna
tavaline hotellipäev, aga meie mõningane rahulolematus oli nende
paari päevaga juba kasvanud. Ärkasime 8 aeg, sõime ja läksime
arvutitega basseini äärde, aga siis saime esimest korda ka Aafrika
ajaga tuttavaks -.bossid saabusid kella 11 ajal. Aga nautisime aega
omaenda ja oma mõtetega olemiseks. Rääkisime stereotüüpidest
ning pärast lõunat ka töö- ja koduteemalistest ootustest. Palju
käis aga sel ajal peast läbi mõtteid, mida me võiks samal ajal
kogeda ja näha, aga kui seesugused otsused on tehtud, siis pole enam
meie võimuses seda üritust muuta, nii et tuleb näha parimat
selles, mis on. Siinses olukordas siis näiteks basseini.
Enne päikeseloojangu
tegime veel väikese jalutuskäigu Liisi ja Horacioga, aga erilist
seal suunas vaadata polnud peale hiiglaslike müüride vist rikaste
majade ümber. Hellitasime peaaegu kogu päeva lootusi, et saame
internetti kasutada, sest seda oli meile juba mitu päeva lubatud,
aga paraku ei saanud me seda siiski teha, nagu siin ikka juhtub...
Üldiselt on emotsioone
ja tundeid olnud väga-väga palju, ühel hetkel oleme täielikult
eraldatud Aafrikast ja kogu ümbrtisevast elust, teisel hapral hetkel
jälle selle kõige sees. Üritame veidi portugali keelt taibata ja
mõningaid põhiväljendeid juba rääkida. Üldiselt on üsna raske
harjuda teadmisega, et oleme siin 6 kuud ning meil on aega kogeda
kõike ja näha paljut. Praegu jälitab ikka tihti see tunne, et
kuidas ma saan istuda siin hotellis niisama või oodata kedagi
lihtsalt paar tundi kui samal ajal ma võiksin kogeda nii palju
kirevaid asju. Aga tuleb võtta vabalt!
Ja üks põhiteemadest,
juba enne tulekut oli see, et mosambiigi toit teeb paksuks. Meil
soovitati kummiga püksid kaasa võtta, samuti olime kuulnud, et nad
armastavad siin kõike praadida rohkes õlis. Ning esimese kahe päeva
jooksul ütlesid Horacio ja Miguel meile umbes 3 korda, et vaadake
kui jämedad käed on siinsetel naistel, lisades, et varsti on meil
ka sellised. :) Ja et saksa tüdrukud söövad neist mitu korda
rohkem. Ohohoo, huvitav-huvitav...
Minu lemmikpilt on number 7:P
ReplyDeleteViktoriiniküsimusele vastaks väga lühikese vaatluse põhjal, et sügisene pihlakas ( ma ka õiget vastust ei tea;-))
Võta vabalt - küll jõuad näha ja teha:-) Take it easy:-)
Aafrika tulbipuu? Aga ei tea, see oleks sul meelde jäänud.
ReplyDeletehttps://www.google.cz/search?q=Spathodea+campanulata&client=firefox-a&hs=Z8q&rls=org.mozilla:et:official&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=5vT5UsKcIJSUhQeI8YC4AQ&ved=0CAkQ_AUoAQ&biw=1366&bih=664#imgdii=_
Mmmm, ei, see oli tegelt mingi päris tuntud puu. Proovin välja uurida...
ReplyDelete