Esimesed päevad, ehk teatav segadus...

Saabumine ja esimesed päevad, ehk mõningane segadus

Startisime Eestist 31. jaanuaril. Ütlesime lennujaamas „head aega“ ja asusime teele, ise veel aru saamata, kuhu. Esimene lend, Tallinn-Stockholm, 3h lennujaamas (kasutasime viimast netti ja võtsime kraanist puhast vett) ja siis juba Etiopian Airlinesi lennu peale Stockholm – Addis Abeba (Etioopia pealinn). Lend kestis üle 7 tunni, saime päris hästi õhtust süüa, paar tundi magada, veel võileiba nosida ja hommiku hakul puudutasid me jalad esmakordselt Aafrika pinda! Jopede ja kampsunitega oli millegi pärast üsna palav.

Leidsime hispaanlase Jorge üles ja läksime üheskoos Maputo lennule. Kuna ta inglise keel on üsna nigel, oli rohkem kehakeelt ja noogutamist. Lennukist nägime päris palju Aafrika maastikku – pruunjas-punakaid jõgesid, plekk-katustega päikese käes sätendavaid maju, mägesid ja kõrbelaadset pinda. Ja Mosambiigi president reisis meiega sama lennukiga ning tuli hetkeks ka lihtrahva sekka mingi treeneriga rääkima. Me siiski jätsime enda tutvustamise mõneks teiseks kohtumiseks :) Aga palju lehvitajaid, fotograafe ja punane vaip olid küll nii lahkudes kui saabudes lennukit ootamas, aga kahjuks meie neid kasutada ei saanud.

Mustanahaliste kontingent kasvas iga lennu ja maandumisega suuremaks. Lõpuks jõudsimegi Maputosse, tegime viisad ja kohtasime meie vastuvõtva organisatsiooni pealikku, Horaciot. Ja seiklus oli alles algamas.

Meie ühes autos ja kohvrid teises, asusime kuhugi teele. Käisime bensiinijaamas, pangas, võtsime auto peale saksa vabatahtliku, kelle rahakott oli just ära varastatud. Aga peale selle oli temaga kohtumine väga tore. Sõitsime mööda linna, kus kõik tänavad olid täis puuvilju, autokumme ja ka diivaneid müüvaid putkasid. Samuti sattusime ühte slummi, mis tundus eriti põnev. Käisime politseijaoskonnas (selle aja jooksul, kui meie maja ees u 40 mintsa ootasime, olid umbes 4 politesenikku väga ametis maja ees jutustamisega). Seisime veel tunde ummikus ning lõpuks pärast umes 4-5 tundi seiklust Maputos (loe: autos ja päikese käes passimist) jõudsime Maputost veidi väljas olevasse hotelli Rogers. Ja muide, kogu selle aja tiirutas auto meie kohvritega meiega koos linna peal... Hakkas veidi hämarduma, aga kohe tuppa puhkama (koos mõnede sipelgate ja sisalikuga vannitoas) ka jääda ei tahtnud, nii et läksime veel kellegi aeda istuma ja kohalikku suvenapsi canilut (?) proovima. Maitses hapult, Liisi sõnul nagu pärmine hapukurgivesi vms, ehkki päris nii hull vist ka polnud. Autotuled valgustasid istumiskohta ja autoraadio huilgas rahvusvahelist poppi. Pärast seal istumist sõime hotellis veel kana ja läksime magama.

Viktoriiniküsimus - mis puuga on tegu? (mul läks endal vastus meelest ära) 

Oma esimese kodu ees

Kuna aga sääsevõrku meil polnud ega midagi, siis oli ees üsna unetu öö ning võitlus sääskedega. Ja hommikul avastasin mina oma vasaku käe pealt u 30 sääsepunni (see oli ainus kehaosa, mille ma vahepealt teki alt välja panin). Loodame väga-väga, et kohe esimesel pärval malaariat ei saa... Järgneval õhtul kasutasime tugevat putukamärki.

Pühapäeval, ehk esimesel tegelikult täispäeval Aafrikas alustasime päeva aruteludega basseini kaldal. Hotell on lihtne ja muust maailmast eraldatud, seega ei viita mite miski peale ümbritsevate inimeste nahavärvi sellele, et oleme Aafrikas. Ma ei ole veel endas selgusele jõudnud, kas see on algatuseks lihtne variant või mitte, sest hing tahaks ikka ringi vaadata ja uudistada kõike ja kõiki.

Aga pärastklõunal saime veidi ka seda teha, sest läksime Marracuenesse kohalikule festivalile, mis meenutas minu jaoks ehk Õllesummerit, ehkki ma pole seal pm kunagi käinud. Linna/külatänavad olid täis paksult autosid, mis olid omakorda paksult täis inimesi pluss iga auto lasi oma tümpsu täisvolüümil. Ja tänavatel oli peaaegu kõikidel inimestel midagi müüa ja pakkuda. Kas siis asju, karastusjooke, samas olid seal ka telefonioperaatorid (me saime ka kohalikud kaardid, aga veel pole seal peal raha, et kasutada). Ja siis muidugi liha, mida kõik oma grillide peal küpsetasid – peamiselt kana ja mõnel ka vorstid, kasvõi 2, kui suuremat „grilli“ polnud. Aga ma ei imestaks, kui pooled kauplejatest oleks seal ka iga päev. Nii et tohutult palju sagimist, lärmi, lõhnu ning muidugi tähelepanu ja jõllitamist kohalikelt (ehkki ma isegi kartsin hullemat, aga me polnud sugugi ainsad valged seal). Aga mina oma peegelkaameraga olin küll megapopp ja suvalised mehed tahtsid tänaval, et ma neist ja nende sõpradest pilti teeksin. Ja kohe, kui me Liisiga läksime umbes 100 meetrit meie organisatsiooni vastutajatest eemale, hakkasid võõrad külje alla hiilima.

Saime lõpuks endale ka veidi kohalikku raha, mis vahetati meile suvalise joogimüüja juures. Ja siis leidsime lehmakorjuse, kes oli mõned tunnid tagasi sealsamas tapetud. Ja muidugi olid sealsed inimesed meie organisatsiooni bosside sõbrad ning me jäime sinna juurde seisma. Kärbsed tiirlesid ja kui tuli ostja, müüdi sedasama liha neile. Ja kõrval kees katel. Kui liha sai valmis, sooviti seda muidugi ka meile pakkuda, ent millegi pärast ei olnud me eriti entusiastlikud, ehkki üks mees näitas uhkelt isegi lihuniku või kellegi poolt allkirjastatud lehte. Jäime siiski viisakalt oma „ei“ juurde pidama.

Kuigi festivalil oli ka lava, kus õhtupoole esitati traditsioonilisi tantse ja laule, siis paraku jäime me seekord sellest ilma, sest meie organisatsiooni inimesed vist ei olnud seesugusest ajaviitmisest eriti huvitatud. Ja muidugi oli seal tegelikult nii palju rahvast, et massi sisse poleks ise küll oma tehnikaga julgenud minna. Õhtu veetsime järjekordselt selles aias istudes. Ning hotelli minnes ootas meid kell 12 õhtul veel kodus liha ja riis, pärast mida läksime magama.

Ooo, lihakastet?

Üks fännidest...

AAAAfrika!

Sõpsud 1-2-3 krokodillidega jõe ääres. Incomati vist, kui google maps ei valeta. 

Ka esmaspäev oli üsna tavaline hotellipäev, aga meie mõningane rahulolematus oli nende paari päevaga juba kasvanud. Ärkasime 8 aeg, sõime ja läksime arvutitega basseini äärde, aga siis saime esimest korda ka Aafrika ajaga tuttavaks -.bossid saabusid kella 11 ajal. Aga nautisime aega omaenda ja oma mõtetega olemiseks. Rääkisime stereotüüpidest ning pärast lõunat ka töö- ja koduteemalistest ootustest. Palju käis aga sel ajal peast läbi mõtteid, mida me võiks samal ajal kogeda ja näha, aga kui seesugused otsused on tehtud, siis pole enam meie võimuses seda üritust muuta, nii et tuleb näha parimat selles, mis on. Siinses olukordas siis näiteks basseini.

Enne päikeseloojangu tegime veel väikese jalutuskäigu Liisi ja Horacioga, aga erilist seal suunas vaadata polnud peale hiiglaslike müüride vist rikaste majade ümber. Hellitasime peaaegu kogu päeva lootusi, et saame internetti kasutada, sest seda oli meile juba mitu päeva lubatud, aga paraku ei saanud me seda siiski teha, nagu siin ikka juhtub...

Üldiselt on emotsioone ja tundeid olnud väga-väga palju, ühel hetkel oleme täielikult eraldatud Aafrikast ja kogu ümbrtisevast elust, teisel hapral hetkel jälle selle kõige sees. Üritame veidi portugali keelt taibata ja mõningaid põhiväljendeid juba rääkida. Üldiselt on üsna raske harjuda teadmisega, et oleme siin 6 kuud ning meil on aega kogeda kõike ja näha paljut. Praegu jälitab ikka tihti see tunne, et kuidas ma saan istuda siin hotellis niisama või oodata kedagi lihtsalt paar tundi kui samal ajal ma võiksin kogeda nii palju kirevaid asju. Aga tuleb võtta vabalt!

Ja üks põhiteemadest, juba enne tulekut oli see, et mosambiigi toit teeb paksuks. Meil soovitati kummiga püksid kaasa võtta, samuti olime kuulnud, et nad armastavad siin kõike praadida rohkes õlis. Ning esimese kahe päeva jooksul ütlesid Horacio ja Miguel meile umbes 3 korda, et vaadake kui jämedad käed on siinsetel naistel, lisades, et varsti on meil ka sellised. :) Ja et saksa tüdrukud söövad neist mitu korda rohkem. Ohohoo, huvitav-huvitav...