Munadepühad ilma munadeta, ent see-eest viie tordiga

Lihavõtted on siin Mosambiigis päris suur püha – kuna enamik inimestest on usklikud, siis on see siin peamiselt kirikupüha, munade värvimine ja koksimine jääb vaid mõnede üksikute laste jaoks. Reede oli vaba päev, käidi kirikus, laupäeval samuti, kui ma sain õigesti aru, siis laupäeval mindi õhtul suht hilja kirikusse ning oldi seal umbes keskööni vms. Ei tea täpselt.

Aga pühapäevaks oli meie kolleeg Marta mind ja Liisi ühe lapse ristimisele kutsunud, kelle ristiemaks tema pidi olema. Liis kahjuks kohale ei jõudnud, aga mina sättisin end juba kell 6 pühapäeva hommikul kenasti valmis ning läksin bussi peale – rahvast oli tänavatel juba üksjagu, saiamüüjaid ja niisama askeldajaid. Kui värskendav ja mõnus on niimoodi päikesetõusuga üheskoos liikuda ning linna ärkamist jälgida.

Jõudsin Marta juurde ning läksime tema perega nende kirikusse. Marta oli end eriti kenasti üles löönud. Sõitsime liivateedel ning keerasime ühte hoovi sisse, räämas kivimaja juurde. Marta osutab näpuga majale (meenutas nagu mingit suurt viljakuivatit vms) ning ütleb: „See on minu kirik!“

Väikese hilinemisega täitus kirik rahvaga ning tseremoonia algas. Kuna kõike räägiti-lauldi shangaanas, siis pidin kohe maha matma lootuse midagigi aru saada. Tegin palju pilte, alguses veidi tõlkis üks LAVi mees mulle ka, millest räägiti jms.Aga üldiselt oli väga väga palju laulmist – iga lühikese aja tagant tõusti jälle püsti ja hakati uut laulu laulma. Vahepeal oli muidugi mul ka veidi igav, aga üldiselt möödusid need 3,5 h jumalateenistust kiirelt! Kirikuõpetajaks oli kelminas ja üsna lõbus naisterahvas. Vahepeal tegi vist nalja ka. Pärast jutlust algas ristimistseremoonia -5 inimest said ristitud – kallati vett pähe, siis kordasid mingeid salme või riime jms.Kui üks poiss valesti ütles ja käitus, siis õpetaja väga armsalt naeris koos ülejäänud saaliga, õpetas, kuidas on õige jms.Sellist toredat naeru oli veel mõnel korral.

See on minu kirik

Lauluaeg, seekord istudes

Jutlus

Siin on kirikus ka väga populaarne selliste annetuste kogumine. Eestis vist sellist asja pole? Alguses käis kord korvike niisama laulu saatel ridade vahel ringi ning soovijad said siis veidi raha sinna poetada. Aga tseremoonia lõpupoole seisis üks naine korviga altari juures, teised kaks ta kõrval tantsimas, kogu saal laulis lõbusat laulukest ning inimesed käisid pikas rivis tantsides sinna raha poetamas. Suuremad rahatähed anti ümbrikus. Ja selliseid laulu- ja annetuseringe tehti umbes 5 – ei saanudki täpselt aru, et miks, aga mitmed inimesed käisid küll korduvalt seal ees. Igal juhul see vanemate naiste eriliselt kelmikas tants selle annetustseremoonia ajal oli üks mu lemmikhetki. Aga üldiselt olid laulud väga kenad ja hoogsad, plaksutati kaasa jms. Ja kirikukoor oli ka, kes väga väga ilusti laulis.

Ja kuna tseremoonia oli päris pikk, siis lapsed sõid vahepeal samal ajal seal krõpsu, emad imetasid beebisid jms. Lõpuks sai tseremoonia läbi. Veel väike pildi- ja kätlemisvoor ning siis läksime edasi ristimispeole.

Seal kirikus jõudsin ma selle mõtteni küll, et ega võib-olla isegi pole vahet, kas usud jumalat või mitte, aga kui kõik pühapäevad kirikus oleksid nii rõõmsad ja toredad, siis hakkaks ma isegi ehk Eestis kirikus käima, et lihtsalt laulda ja tantsida seal rõõmsalt sõpradega koos, miks mitte :D

Batismo

Kirik on rahvast täis

Kanis Marta

Rahakorjamistseremoonia, tantsuga

Tants - siin pildil näeb küll nagu hommikuvõimlemine välja

Marta-Marta

Muide, lihavõtete pühapäev oli üle kogu Maputo väga populaarne ristimise aeg -ka minu pererahvas käis ristimisel, kus oli 3 last, mitmed töökaaslased ka erinevatel ristimistel jms.

Aga edasi kirikust sõitsime me ühe naise aeda, kus oli järgnemas pidu! Ehkki ma pole kunagi elus pulmas käinud, siis julgen ennustada, et see pidu oli kõige lähem ühele pulmapeole. Mänge, rohket tantsimist jms küll polnud, aga kogu olemine oli väga uhke, palju reegleid – kes kuhu istub jms, kingiandmistseremoonia jms.

Kõigepealt aga oli saabumistseremoonia – kõik ristivanemad pidid ostma oma lapsele tordi. Niisiis algas sissemarss aeda – viie uhke, valge ja satsilise vahukooretordiga. Ja ülejäänud mõned inimesed kandsid veel vormiroogasid, pastat, karastusjooke jms, mis kaasa oli võetud.

Kogu aed oli väga ilusti kaunistatud, reeglid paigas, kes kuhu peab istuma (perekond ja suvakad) ja mis järjekorras võib sööki minna võtma (perekond ja suvakad). Süüa oli palju-palju. Aga huvitaval kombel oli seekord torditseremoonia esimene. Ehk siis pm sama protsess, mida ma juba Sindy sünnipäeva puhul kirjeldasin. Päevakangelane lõikas tükikese koogist ning seekord siis andsid ristivanemad lapsele kahvliga suhu tükikese kooki.

Siis järgnes söömine ning pärast seda kingitseremoonia, mis oli võib-olla mu lemmikosa päevast. Laudkondade kaupa tõusid inimesed üles, võtsid oma kingid (kodutarbed ja capulanad peamiselt) ning sammusid siis ühtse grupina laulu ja tantsu saatel päevakangelaste juurde, kes samuti tantsisid ja niimoodi anti siis kingid üle. Ühe laudkonna marss kestis võib-olla kümmekond minutit ja niimoodi tehti mitu ringi, nii et kokku kestis kingitseremoonia kuskil tunnikese. Oooo, kuidas ma sooviks, et minu sünnipäeval ka kunagi selline komme oleks, kui vahva! Nii toredad laulud ja kõigil nii lõbus ja vaba olla, ilma sellise kohmetusemomendita. Kahjuks laule ma kaasa ei osanud laulda (kogu rahvas laulis ja huilgas ja oli väga lõbus), aga ümisesin kaasa ikka.

Ristivanemad oma lapsega

Tordi sissemarss

Laud on valmis

Veel üks torditseremoonia

Kingirivi

Kingitants

Selle kogu päeva juures oligi kõige toredam see tohutu kontrast – lihtsalt üks tühi kivimaja, mis meenutas laohoonet, oli ehitatud kirikuks mis oli puupüsti tantsivaid ja laulvaid inimesi täis, enamik neist väga pidulikult riides. Kirikutseremooniale ja ristimisele järgnes suurejooneline pidu väga jõukate inimeste juures, kus kõike oli küllaldaselt ning nagu Eestiski, tegid väga paljud oma telefonidega muudkui pilte ja videoid. Aga samas oli peol nii palju traditsioonilist, toredaid tantse ja laule. Nii et üks fantastiliselt imeline lihavõttepäev!  

Mõistatuse aeg

Eile õhtul sain hostema Teresalt vist siinse suurima komplimendi osaliseks.
Mõista-mõista, mis see oli?
Kes õige vastuse ära arvab, sellele toon Aafrikast (teemakohase) kingituse!

Töökohast ehk Isehakanud pedagoogi memuaarid

Kuna minu põhitegevuseks siin Mosambiigis vaatamata kõikidele toredatele igapäevaseiklustele ja reisidele siiski vabatahtlik töö, siis võtan ekstra aega ja kirjutan veidi täpsemalt ka oma töökohast, igapäevastest tegevustest, traditsioonidest jne jne. (Ja üritan midagi uut lisada ka neile, kes juhuslikult Virumaa Teatajast juhtusid artiklit lugema. Ja kes ei juhtunud, siis saab seda teha siin).

Nüüdseks olemegi juba kaks kuud töötanud oma Mosambiigi töökohas, milleks on eelkool Muodjo. Kool (ehk meie mõistes lasteaed) asub Maputo äärelinnas Matendenes, mõnusas kohas. Koolil on kaks väikest maja, nendest üks on lastele tegutsemiseks, ehk seal on nö kaks klassiruumi. Lapsi on kokku umbes 50-60 ja nad on jagatud vanuse järgi kahte gruppi – vanemad ja nooremad. Peaaegu kogu päev veedetakse ühes klassiruumis. Alguses said nad veidi tegevusi teha ka õues (ent üldiselt välditakse päikese tõttu vist õues olemist) aga nüüd on viimased vabad ruutmeetrid aiast täis ehitatud kahe majaga, millest üks on tulevikus mõeldud tänavalastele magamiseks ning teine vist mingiks käsitöö tegemiseks (mida tahekatse hakata Svaasimaale müüma). Nii et algatused on tegelikult väga kenad, aga kuna nende tõttu arvatavasti on töötajate seal mõningad probleemid, pole see just kõige toredam. (Probleemid palga maksmiseda, milleks on minu arusaamist mööda 2000 meticali ehk u 40€ kuus, mis on ka kohalike standardite järgi väga madal). 

Meie boss on Osvaldo, kes on ise endine tänavalaps, väga asjalik mees, kes kogu aeg orgunnib palju ja alati on tal palju uusi ideid ja asju, ent selle tõttu tundub ka vahel, et veidi liiga palju, et ühe inimese jaoks hoomata. Osvaldot kogu aeg seal pole, pigem käib ta orgunnimas jms ja siis läheb jälle kuskile ära.

Kooli direktriss on Marta. Algselt tundus mulle, et ta on samuti õpetaja, ent tegelikult on ta seal nii öelda samuti mingi ülemus, ehkki sellest väga palju aru pole saada. Tavaliselt päeva ajal ta istub oma laua taga või siis nö verandal vms (trepi peal ukse taga vms) ja teeb omi asju. Lastega ta ei tegele, ent kuna ta on peamiselt suurte laste juures, tuleb ta tavaliselt minu juurde ja ütleb „Triinu, activity“, mis tähendab, et on minu kord midagi lastega teha. Või siis „Triinu, gymnastica“ vms.

Tööl on nö kaks õpetajat, Maria (suuremate laste juures) ja Clara (nooremate juures). Ning lisaks töötavad seal veel kokk Christalina ning koristaja Giralda. Ja siis oleme meie vabatahtlikud – mina ja Liis suurte lastega ning Toby ja Frederica Saksamaalt väiksemate lastega. Samuti on seal Prosper, poiss Zimbabwest, kes on ka midagi töötaja ja vabatahtliku vahepealset. Ning siis veel üks poiss, kes samuti seal chillib. 

Nii et inimesi on tegelikult päris palju, ehkki peamiselt on nende päevategevuseks istumine ja omavahel lobisemine ja siis vahel kui vaja millegi tegemine, valmis seadmine.

Ole sa kust tahes maailma otsast, modellipoosid on juba väiksena selgeks õpitud

Aga kui täpsemalt tööpäevadest rääkida, siis tööle jõuan ma tavaliselt umbes kell 8. Lapsed saabuvad tavaliselt vist ka kuskil poole 8 ja 8 vahel. Esimeseks tegevuseks tööl on minu jaoks hommikuvõimlemine kõikide lastega, mis ongi nö päeva avalöögiks. Sellest on saanud tore väike traditsioon ja isegi kui eriti paljud lapsed ei kuula ja kaasa ei tee (oleneb päevast), siis tore on see ikka. Vahel imiteerime loomi, aga tavaliselt hüppame-jookseme-ringutame.

Pärast võimlemist laulavad tihti lapsed koos õpetajaga hümni, ehkki viimasel ajal on seda vähem olnud. Aga väga tore minumeelest!

Võimlemisele järgneb väike mänguaeg, mis kestab nii kaua kuni hommikusöök on valmis. Ehk siis igale lapsele antakse 3-5 legoklotsi, oleneb kuidas jagub ja nendega nad siis mängivad. Hommikusöögiks on kas maisijahupuder või tee ja sai.

Hommikusöögile järgnevad tavaliselt nö planeeritud tegevused ehk „activity'd“. Minu activity on tavaliselt lastega laulmine (lihtsad ingliskeelsed ja juba ka mõned portugalikeelsed lihtsad laulukesed), inglise keele õpetamine (väga basic, numbreid ja värve olen senimaani üritanud õpetada), vahel veidi harvem ka mingi käsitööasi (meie poolt valmis joonistatud piltide värvimine) või mingi muu meisterdamine (kord üritasime neile punumist õpetada, kord laeva voltimist). Ja paar korda olen proovinud ka väikest liikumise ja tantsutundi teha (jaaaa, kolmapäeval katsetasin esimest korda Kaera-Jaani -vajab veel harjutamist, aga usun, et mõned saavad selle lõpuks peaaegu et selgeks).

Nii et sellised on siis tegevused. Niimoodi siit lugedes tundub asi võib-olla üsna suurejooneline, aga tavaliselt, isegi kui tahaksin pikemalt midagi teha, siis maksimum 1 tund on see aeg, kui lastega midagi saab teha, üldiselt pigem pool tundi, ma pakun, sest tähelepanu kaob väga kergelt ja siis hiljem seda tagasi saada on peaaegu võimatu. 

Esimeseks väljakutseks minu jaoks on muidugi portugali keel, et saaksin lastele midagi seletada või õpetada. Aga see on nii öelda eeltingimus. Selleks aga, et tundi anda, tuleb lapsed kõigepealt vaikseks saada ja see on päeva üks suurimaid väljakutseid minu jaoks. Kui mõni teine, sealne töötaja nad vait ja rahulikuks saab, siis on nad esimesed 10 minutit täitsa normaalsed, aga muidu on tähelepanu võitmine ja enda kuulama panemine suurim väljakutse, millele ma ei oska lahendust leida. Lihtsalt „silencio“ hüüdmisest pole eriti kasu, ükshaaval laste juures käimine ja kurja näo tegemine aitab hetkeks, aga üldiselt selja pöörates jätkub asi ikka nagu enne ja joonlauaga vastu lauda tagumine (teeb küllpäris vaju häält) mulle siiski eriti ei meeldi, ehkki olen teiste töötajate eeskujul seda mõned korrad proovinud. Ma olen mõelnud, miks nad teisi, nö päris töötajaid rohkem kuulavad kui mind. Ma arvan, et põhjus võib olla selles, et kuna mina olen (vastupidiselt teistest) põhimõtteliselt terve päeva nendega koos, jagan nõusid, mängin vabal ajal niisama, siis õpetan, siis aitan häda korral jms, siis ma olen võib-olla nendele rohkem kui sõber (ma ise tahaks loota küll, vist, mingil määral) ja seega on raske end kehtestada kui teisel hetkel mängin nendega lihtsalt plaksumängu. Igal juhul see osa päevast, kui olen oma närvid kaotamas, luban endale, et enam kunagi elus mingit pidi õpetajaametit ei pea ning tunnen end halva ja kurja inimesena, on just see. Aga õnneks see möödub. 

Joonistame ja värvime lille

Igal juhul tihti juhtub ka nii, et saan vaid kümmekond last kõigist peaaegu kolmekümnest endaga midagi tegema, aga tavaliselt on lihtsam siis nendega teha ja teiste, niisama ringi vaatajate peale mitte liiga palju energiat ja tähelepanu ka kulutada, nii et eks ma siis laulan nendega, kes kaasa laulavad, ei saa kurjalt sundida ka, et „Laula nüüd!“ eriti kuna see kõik võiks ju ikka tore ka olla. Tihti tundub mulle, et teeme justkui samu või sarnaseid asju (mis surematele muutuvad ehk juba tüütuks), ent samas millegi uue õppimine pole ka kõige lõbusam. Ja mingeid mänge on nii suure lastehulga ja nii väikese ruumiga minu jaoks praegu üsna võimatu teha.

Igal juhul kui minu organiseeritud 1 või vahel ka 2 activity't on tehtud, siis tavaliselt teeb Maria midagi, kas nad „kirjutavad“ tähti vihikusse (enamiku puhul tähendab see seda, et joonistavad ilusti ette tehtud tähtede alla suvalisi abstraktseid kujundeid). Nende vihikute eeskujul olen päris mitme nädala jooksul teinud neile samasugused numbrilehed ka, et me numbreid saaksime õppida kirjutama.

Ja täna, 21. aprillil jõudiski jätte see tähtis päev kui jagasin lastele kätte numbripaberid. Seletasin hoolega, et tänasel päeval teene ainult number 1 ja 2. Kõigepealt siis pidid ole tegema minu joonistatud numbri, siis nö jooned ühendama ja siis ise kirjutama. Kolmandik lastest ütles "ei oska" ja ei teinud midagi, kolmandik sodisid kohe kogu paberi täis mingeid sodipudiasju (veidi ka õigeid asju tehes) ja siis kolmandik oli neid, kellest võib-olla saab asja ja kes mäletavad võib-olla ka mõne päeva pärast, et ühte kirjutatakse nii: üks pikk kriips ülevalt alla. Ja siit keskelt väike kriips diagonaalselt. Või midagi sellist. Number kaks oli aga paraku veidi liiga raske...

Praegu ongi numbrite õpetamine (ja värvide ka) mul nagu üheks missiooniks kujunenud, 1^st 10ni oskavad mitmed lugeda (portugali ja mitmed ka inglise keeles), aga numbrite ära tundmine on juba raskem. Aga oi kui armas ja rõõmus see on kui mõni pisike ütleb numbrit nähes vaikselt „faiv“ või „tuu“.

Ja vahepeal käiakse kõik üheskoos rongina klassist väljudes ka vetsus. Vetsulaul on tõlgituna selline: "Minu rong juba väljub. Kes maha jääb, on beebi". 

Vahepeal on teepaus ka, mille jooksul süüakse saia ja juuakse teed. (töötajad siis)

Õppe- ja kasvatusmeetoditest rääkides on põnevat nii mõndagi. Eelmisel nädalal tegi Maria ülesannet, kus lapsed pidid ükshaaval lugema, mitu pliiatsit on laua peal. Umbes kolmandik vist sai hakkama,ülejäänud mitte. Sellele järgnes laste jaotamine ruumis kaheks - tagapool need, kes vastust ei teadnud, ees kahes lauas need, kes teadsid. Ning siis pidas Marta kõne teemal, et need lapsed siin ees on targad, nemad on intelligentsed, teie seal taga olete rumalad, mitteintelligentsed, teie ei tea midagi. Niimoodi korrutas hästi mitu korda ning lapsed kordasid järele "-gente" (Kui marta ütles "intelli-gente").

Siis on lõunasöök, tavaliselt riis, veidi kastet ja näpuotsasuurune tükk kala, aga vahel ka kana või spagetid. Toidukordade juures tekitab kõige suuremat elevst muidugi see, mis värvi taldriku keegi saab. Rohkem on rohelisi taldrikuid, aga mõned ka punased ning muidugi hakkavad kõik lapsed taldrikute jagamise ajal kohe harjuma „vermelho, vermelho“ (punane) või ka „queiro prato bonito!“ („Tahan ilusat taldrikut!“).

Pärast lõunasööki on uneaeg, ehk üks klassiruum tehakse tühjaks ja sinna asetatakse 8 madratsit, kus kõik lapsed külakuhjas, pead-jalad üheskoos siis magavad. See on üks omapärane vaatepilt! Tavaliselt on nende magama saamine samuti üks suur väljakutse, aga mina sellega seni pole tegelema pidanud.

Laste magamise ajal on meil vaba aeg, sööme ja puhkame niisama jms.

Mõned päevad tagasi juhtus veel huvitav lugu. Olin Eestist kaasa võtnud Kadrina 1.klassi laste joonistatud pildid, et need siinsetele lastele jagada, nii et iga laps saaks isiklikult endale ühe pildi. Planeerisin aktsiooni pikalt ja lõpuks oli kätte jõudnud päev see ära teha. Kõigepealt näitasin maakaarti ja seletasin (mitte, et keegi aru oleks saanud), kus on Mosambiik, kus Eesti. Siis näitasin paari elevusttekitavat pildi Eestimaast ning seejärel pilte Eesti lastest, kes neile pildid saatsid. Ja siis oli pildijagamistseremoonia, väga uhke, kõik plaksutasid ja olid rõõmsad ja keegi ei pirtsutanud või öelnud midagi enda või teise pildi kohta. Mõned suuremad pildid panime veel klassi seinale ning tegime seal juures kõik koos pilti. Siis aga korjasid kasvatajad uuesti pildid kokku, ehkki olime korduvalt toonitanud, et need pildid on lastele, iga laps saab pildi, et koju viia ja siis seinale panna või ükskõik mida teha. Mõtlesin siis, et võib-olla korjati need kokku, et lapsed neid päeva jooksul juba ära ei käkerdaks, et siis koju minnes tagasi anda. Paari päeva pärast Martalt küsides sain aga vastuseks: "Osvaldo pani need enda tuppa, et need siis 1. juuni lastelekaitsepäeva puhul lastele kingituseks anda." Ahaa, väga huvitav, Eestist toodud laste joonistatud pildid, mis on juba ilusa seletuse ja tseremoonia saatel lastele kätte jagatud, antakse uuesti, 1. juunil kingituseks kätte. Õnneks käisin täna Osvaldoga rääkimas, ma pole kindel, kas ta sai täpselt aru, mis oli probleem, aga igal juhul loodan homme lastele uuesti pildid kätte anda, isiklikult igale ühele koju minnes. 

Lapsed, teie elate siin!

Pildid käes - aga kui kauaks?

Tõsi - seal Eestis kõnnivad ju inimesed ka tagurpidi. 

Eesti nurga ees sõpradele lehvitamas

Pärast lõunauinakut on veel väike mängu- ja niisama aeg (ja tegelikult vahel ka pärast hommikusööki ja enne lõunasööki ja vahepeal, kuidas kujuneb) ja minu jaoks üks teine päeva väljakutse – lastele jalatsite jalga panemine. Kuna magatakse ilma, siis mõned vajavad abi, aga noo ma ei tea, minult nõuab see ikka suurt jõudu ja kannatlikkust.

Ja siis järgneb üks mu lemmikosasid päevast. Lastele on kodust kaasa pakitud midagi ooteks – tavaliselt väike küpsise- või krõpsupakk ja/või mingi jook, aga vahel ka puuvili (ükskord oli ühel maguskartul), jogurt või muffin. Selle asemel aga, et iga laps üksi oma magusat sööks, jagame me kõik kottides oleva laudkondade vahel ära. Ehk siis võtame hunnikust koti, küsime, läheme lapse juurde, koti omanik saab vastavalt teistest veidi rohkem ja siis ülejäänu jagame laudkonna vahel ära (8 inimest laudkonnas). Väga armas ja üllatusterohke aeg alati!

Ja muidu veel lemmikhetked päevast on sellised hästi väikesed asjad. Kui ma hommikul lähen sinna ja mõni laps hüüab rõõmsalt "Titia!"(tädi) või tuleb kallistama, mitmed tahavad plaksumängu mängida. See, kui lapsed ise hakkavad mõnda minu õpetatud (eriti veel, inglise keelset) laulu üheskoos laulma. See, kui ma jagan lastele ükshaaval joomiseks topsiga vett ja kõik sirutavad hulludes käe. Ja see, kui mõni kasataja küsib neilt midagi, näiteks "Kes käis eile kirikus" ja kõik lapsed karjuvad kooris "Eu", ehki nad ei saa aru, mida küsitakse. Täna näiteks küsis kasvataja alguses,et kes sõi eile kana, kes sõi eile kala (eile oli lihavõtete puhul ju pidu) ning hiljem nalja pärast, et kes sõi madu, kes sõi prussakaid jne ning kõik lapsed karjusid kooris "Mina!". Või see, kui neile näidatakse konna pilti ja mõni hüüab rõõmsalt, et see on elevant või karu või ükskõik kes. 

Uneaeg

Ja tegelikult neid huvitavaid seiku on olnud seal veel ja veel, absurdseid traditsioone ja kombeid, mis kõik ei tule enam meeldegi. Ja kui palju on igas päevas neid hetki, kui ma kirun end maapõhja selle eest, et pean olema nii maksimalistlik, et ei ole nõus sellega, et istuksin oma päevad lihtsalt seal, lastega vaid mängides, et ma tahan midagi neile õpetada, midagi nendega jagada ja kui nad seda vastu võtta ei taha, siis saan pahaseks või pettun. Ja kui palju on neid pisikesi õnnehetki, kui lapsed käituvad nii totakalt ja toredalt nagu väikesed lapsed ikka, koos sellega, et nad ei saa aru, kui nad midagi halvasti teevad ja nad ei saa aru, kui ma üritan nende peale pahane olla, vaid tulevad ikka siiralt, ütlevad "tädi, mängime". Need on minu siinsed igapäevased pinge- ja rõõmuhetked. 

Järjekordsed seiklused Svaasimaal (4. - 8. aprill)

4. aprillil sai täis kuu meie eelmistest viisaseiklustest Svaasimaal ning seega sõitsime Liisiga järjekordselt sinna uut viisat taotlema, sest Bonny ei olnud migratsiooniametis mingit edu saavutanud. Seega tegime juba plaani, et jääme seekord sinna nädalavahetuseks. Olime ka oma vanale sõbrale Luckyle teada andnud, et oleme tulemas. Ta oli korra ka vastanud, ent kindlaid plaane või kokkuleppeid veel polnud, nii et reede hommikul kui võtsime seljakotid Maputos selga, olid plaanid järjekordselt tegelikut üsna lahtised.

Jõudsime väga optimistlikult piirile, kus tollitöötaja suutis kohe meie näilisele edule kriipsu peale tõmmata teatades, et olime 1 päevaks liiga kauaks Mosambiiki jäänud ning peame maksma 1500 meticali trahvi. (peaaegu 40€). Sest oh seda üllatust, märtsis oli 31 päeva, mitte 30. Kuna piiril polnud mõtet vaidlema ka hakata (ja tegelikult oligi neil õigus), siis maksime oma raha ning jõudsime Svaasimaale, Lomaachasse. Lucky võttis küll telefoni vastu, ent teatas, et tuleb meile järgi kell 4. Kell oli aga 12. Helistasime siis Bonnyle ning teatasime talle murest, et pidime peaaegu kogu raha piiril ära andma. Bonny tõttas kohe appi, võttis raha kaasa ning hakkas autoga meie poole sõitma. Meie aga istusime niikaua barracas (kohalik väike baar) trellidega aias uhkes üksinduses, sõime kaasa võetut, kuulasime muusikat ja lahendasime ristsõnu. (Aitäh kasulikule pakile Eestist!)

Uskumatu täpsusega jõudis kohale Lucky, aga Bonyt polnud ikka veel kusagil. Helistasime - „Juba olen piiril, läheb umbes 20 minutit veel“. Helistame uuesti „Ma jõuan kohe Namaachasse (piirilinn Mosambiigi poolel)“. Helistame kolmandat korda „Jaa, veel 15 minutit läheb aega.“ Lõpuks olin küll piinlikkusest peaaegu ,maa alla vajumas et Lucky meid nii kaua nüüd hoopis ootama peab. Aga lõpuks tuli ka Bonny koos rahaga ning me sõitsime kohe kiiruga Lucky bossi koju, kus me pidime ööbida saama.

Bussiaknast toidumoona ostmine

3 tundi

Uus Svaasimaa kodu

Nagu Eesti...

Lucky boss on eelmisel korral kohatud Percy isa. (noored LAVist Percy ja Ilen). Percy oli Johannesburgi õppima läinud, aga Ilen oli seal, Percy vanemate juures nii kauaks elamas.

Oli väga kodune ja mõnus olemine kogu nädalavahetuse seal, tundsime end vahel nagu kuningannad, kes on puhkusele sõitnud. Kogu aeg sai mõnusat nalja ja selline tunne oli, nagu oleks neid inimesi juba ammu undnud, väga muhe. Ööbisime me Liisiga aga uhkes üksinduses Percy ja Ilene'i majas, vanematekodust u 300 meetri kaugusel. Mõlemad majad asusid järjekordselt sellises suures aiaga piiratud alas (nagu mingi väike küla või linn selline), kus väravad ööseks suletakse, pidi väga turvaline olema seal.

Laupäeval läks pererahvas tööle ja meie Liisiga jäime puhkama. Käisime Mhlumes arstipunktis – oli võrreldes Mosambiigi haiglaga väga soodne ja Liisile teatati, et jalg juba paraneb. Ostsime poest palju soodsat magusat ja läksime vanamatemajja chillima ja telekat vaatama. Olid ikka igasugused kummalised filmid ja saated. Kõige kensakam oli Blind date vms, kus inimesed käisid pimedas kohtingul ja lõpuks pidid valima, keda ja kas nad näha tahavad. Õhtu hakul tegime kiirvisiidi LAVi. Saime 2 minutiks üle piiri minna, et küsida, kas me vajame sinna minekuks viisat – selgus, et vajame ning sele halva uudisega jäi ära plaan minna pühapäeval Krugeri rahvusparki, kui halb... Järgnes õhtune chill eelnevalt tuttavate komponentidega.

Pühapäeval logelesime-lugelesime samuti kogu päeva kodus. Lõunal tegime grillipidu, kus tundsime end tõeliselt nagu Eestis – kõik nii kodune, tuttav ja hea. Õhtupoolikul jalutasime veidi golfiklubi territooriumil ning nägime mõningaid loomi ka (paraku üsna tiheda põõsastiku vahelt ainult). Metssigu, sebrasid, kitsesid ja kitsetaolisi kohalikke loomi. Ning sellega oligi meie lõõgastav nädalavahetus Svaasimaal lõppenud. Aga seiklused alles algasid.

Meie mõnus perekond

Hüppepildid-hüppepildid!

Vabandust, mul polnud aega pilte töödelda, nii et ilma suumita loomapildid!

Sebra!!

Tõeline Aafrika

Esmaspäeval ärkasime vara, käisime veelkord astipunktis ja läksime bensujaama (kus kõik meie Svaasimaa sõbrad üheskoos töötavad). Ootasime veidi ning kella 11 ajal asusime Luckyga järjekordselt Mbabane'i ning Mosambiigi saatkonna poole teele. Bonny oli küll sõumi saatnud, et saatkond võib olla suletud, sest Mosabiigis tähistatakse 7. aprillil püha – Mosambiigi naiste päeva. Aga loogika ütles, et Svaasimaal asuv asutus lähtub ikka kohalikest tähtpäevadsest.

Jõudsime 13.02 saatkonna ukse taha, aga uks oli lukus, ühtegi inimest polnd ning silt väraval ütles, et saatkond on avatud vaid kella 13.00ni (ehkki pärast saime teada, et see päev siiski saatkond polnud üldse avatud). Seega polnud midagi teha või oodata - käiku läks plaan number 2, mida mina olin ausalt öeldes isegi veidi lootnud. Pidime jääma ööseks Mbabane'isse. Leidsime armsa lodge'i, mis tundus esialgu meie jaoks küll veidi kallis (15€ öö), ent kuna asukoht oli hea ja koht kena, jäime sinna.

Läksime siis linna peale uudistama. Kõigepealt šopping, ent mina tahtsin ka linna peal rohkem ringi vaadata ja veidi mäede poole ka, nii et Liis tuli ikka ka kaasa. Linn on erakordselt väike, väidetavalt u 38 000 inimest, aga tundub küll väiksem kui nt Rakvere või Viljand ning ega seal eriti midagi tõesti vaadata ei olnud. Aga olemine oli Mosambiigile vastupidiselt väga rahulik, tsiviliseeritud ning külm. Aga mingist kesklinnast peale poodide ja turu küll rääkida pole, 5 minutit jalutades algaski juba eramajade rajoon. Aga kuna linn on mägedega ümbritsetud, oli see väga tore. Majad meenutasid Inglismaad (UK endine asumaa ju), aga linn ise pigem mõnda Austria väikelinna.

Ostsime süüa ja läksime pimeduse saabudes lodge'i tagasi. Teel kohtasime suvalist noormeest, kes kutsus meid õhtul kuskile istuma ja jutustama, ning kuna ainsaks alternatiiviks oli kodus telekat vaadates šokolaadi süüa, siis võtsime kutse vastu. Enne minekut saime aga aru, et meie telefonid seal maal kohe üldse ei tööta ning seega sain erakordse kogemuse võrra rikkamaks, ehk helistasin (ma arvan, et vb esmakordselt elus) automaadist Mosambiiki. Automaat sõi küll paar korda raha ära, aga saime vähemalt teatatud, et oleme elus ja terved.

Svaasimaa on ilus!

Meie oma päästeingel Luckyga

Mbabane

Svaasimaal pakitakse puu- ja juurviljad kottidesse ja kirjutatakse hind juba peale

Hurmav kuningas

Tädi, kes palus, et ma tenast pilti teeksin. 

Teisipäeval ärkasime juba enne 8, pakkisime kohusetundlikult asjad ning lahkusime oma toast.Helistasime mehele, kes oli eelmine päev meile ja Lucky'le seda kohta soovitanud ning ühtlasi Luckyle lubanud, et viib meid saatkonda (ja vahepeal linna maksma) ning pärast naaberlinna Manzinisse bussi peale. Automaat aga jätkas trikitamist, korra võttis Rambo telefoni vastu (mees nimetas end niimoodi, huvitav), ent siis katkes kõne ära ja hiljem ta meile ei vastanud. Sõime pargis hommikust (õhk oli tõepoolest sügiseselt karge). Hostelis kohtasime aga üht LAVi noormeest, kes laenas meile helistamiseks oma telefoni ning kuna edu meid siiski ei saatnud, viis hoopis taksoga saatkonda.

Seekord oli saatkond avatud. Kohtasime juba tuttavat töötajat, kellele Liis kohe hüüdis: „Hei, kas mäletad meid?“. Küsisime ka ühtlasi, kas meil oleks seekord võimalik 90 päeva viisat taotleda, ent ta ütles kohe, et see on võimatu, sest meil pole Svaasimaal püsivat elu- ja töökohta. Tegime järjekordselt põõsa taga passipildid ära ja jäime ootama, samal ajal hirmuga potentsiaalseid tulevikuplaane tehes.

Lõpuks saime arve, mis oli 400 emalageni asemel 1000, seega pani see meie südamed juba kiiremini põksuma ja imet lootma. Saime tšekki oodates aga järjekordselt endale ued sõbrad – ühe Pakistani mehe ja ta Svaasimaa sõbra, kes lubasid meidki auto peale, et koos panka minna. Kuna pidime järjekordselt pikalt ootama, oli rohke huumor juba ette garanteeritud.

Lõpuks saime oma passid kätte ning seal vaatas meile vastu parim kingitus – 90 päeva viisa Mosambiiki, multiple entry. Nii et nüüd on tulevikus veel väike mure vaid viimase kuu pärast.

Sõbrad viisid meid Manzinisse, kus kell 3 leidsime kohe bussi Maputo poole. Oli päris luksuslik ja üsna tühi. Kuna aga siin maadel stardivad bussid siis, kui täis saavad, pidime veel ootama. Tegin fotoringi turul (inimesed olid väga sõbralikud, mõned palusid, et ma neist pilti teeksin), naasin bussi ootama, käisin puuvilju ostmas, naasin bussi, käisime vetsus, naasin bussi. Vahepeal saime teada, et 22st kohast on 10 veel tühjad. Inimesi justkui tuli, aga kõik jätsid kompsud sinna ja läksud uuesti välja, mõned käisid vahepeal KFCst kana ostmas ja seda bussis söömas ja siis lahkusid jälle. (Tundus, et Svaasimaa elanikud on erilised rämpstoidulembesed.) Meie loobusime üha enam lootusest normaalsel ajal koju jõuda, sest hakkas juba hämarduma. Lõpuks, täpselt kell 6 sai buss täis ja hakkasime sõitma. Peas käis aga küsimus -. huvitav, kuidas need inimesed siin oma elu planeerivad? Kas mõtlevad :“ah, lähen täna bussijaama vaatama, kas mõni buss Maputosse (tuletan meelde, et tegu on naaberriigiga) ka läheb.“ Kui buss on ees, võetakse koht ja minnakse sisseoste tegema. Ja kui mingi hetk juhuslikult ka teised inimesed peaksid bussi jõudma,võibki sõit alata, kui loogiline. Elagu planeerimine Aafrika moodi!

Aga kui te arvate, et nüüd jätkus sujuv sõit Mosambiigi poole, siis eksite. Vaevalt linnast välja saanud, sõitis buss bensiinijaama. Seda on varemgi juhtunud, et buss läheb reisijatega bensiini võtma või parandusse, aga seekord parkis bussijuht bussi lihtsalt jaama kõrvale ning läks poodi süüa ostma. Kuna me Liisiga olime päris vähe toidumoona kaasa varunud, otsustasime ka võimalust kasutada. Tõeline klassiekskursioon!

Sealt edasi jõudsime pimedas päris kenasti tagasi Mosambiiki ja Maputosse, ehkki küll hilja, nii et läksin Liisi juurde ööseks ning kohtusin Liisi hostemaga, kes on Portugalist nüüd tagasi tulnud ning nende majas palju segadust ning väikest laadi intriige külvanud.

Tundub, et ma jätsin talle eriti hea mulje, sest järgmisel päeval ütles ta Liisile pm, et tema sõbranna varastas nendelt vetsupaberirulli ära.