Esimene nädal Maputos

Olen elanud nüüdseks Maputos juba terve nädala, mõned asjad om juba täitsa selgeks saanud, mõnda asja õpin hoolega (näiteks portugali keelt) ning mõned asjad vajavad ikka veel kohanemist ja aru saamist.

Esmaspäeval tuli Teresa (hostema) tütar Eva mulle hommikul järgi ja sõitsime kesklinna, sest kell 9 pidime kohtuma Bonny ja teistega kontoris (äratus oli kell 5.15 ning kuna kõik teised läksid vara kodunt ära, vaatasin hommikusöögi kõrvale Rapunzeli multikat). Kell 7 tuli Eva (uskumatu täpsus, paraku ainus omataoline sel päeval) Kuna ma jõudsin linna kohale juba kell 8, mõtlesin veidi ise ringi jalutada. Kuna see oli mul pm esimene kord Maputos ja üksi, siis eriti ma midagi ei teadnud, seega jalutasin mööda hommikust tänavat, kuni leidsin turvalise cafe Continentali, kus istusin ja õppisin portugali keelt. 8.45 helistas Bonny ja ütles, et on poole tunni pärast kontoris. Jalutasin veidi siis veel tänavatel ringi ning seisin maja ees, aga see oli eriti kentsakas niimooi lihtsalt maja ees seista. Oli möödunud umbes 45 minutit ning ma helistasin uuesti Bonnyle, kes ütles „sorry-sorry“, olen 30 mintsa pärast seal. Läksin seega järjekordsele jalutusringile, seekord teises suunas. Leidsin raudteejaama, aga üldiselt eriti midagi vaadata polnud ja sadam tuli ette, seega pidin otsa ümber keerama. Vaikselt hakkas tunduma, et kohalikud vaatavad mind juba imelikult, et mida see väike valge tüdruk neist kõrvalistel tänavatel 5x mööda kõnnib.

Seega istusin järgmisesse kohvikusse, otse kontori kõrval, et kõigel toimuval silma peal hoida, jõin fantat ja lahendasin sudokut. Vaatasin inimesi ja kujutasin ette, et olen Hemingway ning kirjutan selle tühise päeviku asemel inimesi vaimustavaid romaane. Samal ajal kipub endal meelest minema, miks ma siia tulin, kas limpsi jooma?

Bonnyle uuesti helistamisega oma närve kulutama ei hakanud, istusin rahulikult kohvikus ning tegin tutvust Aafrika ajaga. Kella 11 paiku saabusid Liis ja saksa vabatahtlik ning varsti tuli ka Bonny, ohoo.

Sel nädalal olid meil ka esimesed keeletunnid, keskuses Mozarte. (Ma mõtlesin, et ooo kui vaimsed, panid kunstikeskusele nimeks Mozart, aga see vist on pigem sõnaühend Mosambiigist ja kunstist, nojah...) Esimestel päevadel oli kursus katastroof, sest keeleõpetaja inglise keele tase väga halb, seega ta ei saanud midagi aru, mis me küsisime ning suurema osa kulutasime sellele, et ükshaaval mingi paberi pealt teksti või väljendeid endale ümer kirjutada. Aga alates kolmapäevast hakkas asi muutuma, ruumi ilmus tahvel ja oleme õppinud juba küsilausete moodustamist ja täitsa ka grammatilisi ja sisulisi asju.

Alates teisipäevast oleme ka tööl käinud. Õigem ongi vist öelda, et oleme seal käinud, sest eriti palju teinud veel pole. Sellega seoses valdavad mind hetkel segased tunded, aga küll aeg näitab, mis selest saab. Nagu öeldud, on meie töökohaks selline preschool ehk ma ütleks lasteaed, kus käivad 3-5-aastased lapsed. Neid on kokku umbes 30-40. Peamiselt on nad päevasteks tegevusteks jaotatud kaheks – väiksemad on ühes klassiruumis, peamiselt nutavad ja mängivad legodega ja vb veidi vahepeal tantsivad ning vanemad, kes on üsna taltsutamatud, aga õpivad inglise keelt veidi, laulavad jms. Nii et praegusel hetkel pole ei üks ega teine variant veel päris ideaalne, sest keelt ei oska piisavalt, et end väljendada ja kehtestada, aga ainult legodega mängimisel ja laste kussutamisel pole ka päevast päeva mõte. Aga küll see selgub ja loksub paika mõne aja pärast. Praegu oleme seal olnud ainult poolikud tööpäevad, sest enne 12 peame juba lahkuma, et kella -2ks kesklinna keeletundidesse jõuda. Aa, ja tööl on veel peale meie 2 saksa vabatahtlikku (kesk küll mõlemad päris iga päev ei käi) ja kord nädalas ühs Hispaania tüdruk ka, nii et mõnel hetkel tekib küll küsimus, et miks nii palju inimesi? Aga noh, eks see kõik selgub...

Pärast keeletunde oleme veidi niisama linna peal jalutanud ja seda tundma õppinud (linn muutub iga päevaga aina väiksemaks ja tänavad tuttavamaks). Ja siis õhtul tuleb uuesti chapa peale end pressida ja kodu poole sõita.

Chapasõit vajab kohe kindlasti täiesti omaette blogipostitust, aga seni kirjutan veidi üldisemalt. Ehk siis hommikuti sõidan chapaga tööle umbes 1h (ühe ümberistumisega, aga chapad pole megatäis, nii et on peaaegu et normaalne tavaliselt). Siis töölt linna sõidame vist isegi veidi vähem kui tund aega. Kui võtame suure bussi, saame otse, muidu peame jälle chapat vahetama. Ja kesklinnast koju saan otse ja see on mu lemmikteekond, sest sõidame mööda ilusatest põldudest, kus tee ääres müüvad naised puuvilju ja ehkki on ummikud, siis saab nautida võib-olla päikeseloojangut (sõit umbes 1 tund vist ka). Aga see muidugi oleneb, mis koha chapa peal saad, sest kui tahta kesklinnast otse koju sõita, tuleb chapasse saamiseks kindlasti võidelda ning kojusõit tähendab seda, et olen kuidagi eriti küürakalt ja viltiu võib-olla ühe jala peal, võõraste peale end kuidagi toetades ja loksun seal teisle najal. Teine võimalus on minna chapasse, sõita tagasi algpeatusesse ning seega saada suht kindlalt kuskile istuma, maksta küll topelt (aga summad on ikka väikesed) ning seista ummikutes veidi kauem, aga siis on kindel, et ei pea end päris ära nikastama ja end kramplikult kinni hoidma, et ukse avanedes mitte bussist välja potsatada. Ehkki muidugi ega istudes ka eriti palju ruumi pole, aga siis saab vähemalt istuda ja aknast välja vaadata!

Teine võimalus on sõita kastiautos (vahel tulevad peatusesse chapa asemel kastiautod) nii et peab tavaliselt püsti seisma ja kramplikult võõrastest kinni krabama. See mulle eriti ei meeldi, veidi liiga ekstreemne, aga õnneks minu koju sellised chapad ei sõida ka. Kasti ääres muidu inimesed istuvad, aga tavaliselt olen ma saanud keskele ja siis seal seisnud ja loksunud. Küll üsna romantiline, aga siiski eelistan kinnist transpordivahendit. Lohutuseks võin öelda, et kiirused pole suured, sest ummikuid on väga palju, aga siiski...

Mis siis veel... Õhtuti tuleb uni kiirelt ja hommikul pole raske ärgata, ehkki pean ärkama umbes kell kolmveerand 6. Neljapäeval polnud meil õhtul elektrit ja ma läksin magama juba põhimõtteliselt pool 10, sest taskulambiga lugemine polnud just kõige vahvam.

Chapaga pole ära eksinud, aga kodupeatusest sõitsin ühe korra mööda küll (ehkki pooleldi teadlikult). Ja iga õhtu koju jõudes on veidi sõjast naasnu tunne – näiteks lagunesid mu elu esimesel chapasõidul mu armsad sandaalid lõplikult ära. Peale selle on igapäevasteks sõpradeks päikesepõletus, mõne koha pealt veidi maha tulev nahk või villid, siis hõõruvad jalatsid, chapas lendu tõusev seelik (selles kastiautos siis lõbustasin jah üks päev oma seelikuga kohalikke), iga päev eriti must ja higine tunne (iga päev tunne nagu tantsupeo proovidest koju naastes) ja sääsepunnid ja nii edasi. :) Aafrika ei hellita. Ja ehkki hommikul on päris tihti pilves ja ei tundugi eriti hull ilm olevat, siis higi voolab kogu aeg.

Pildid-pildid!

Moskiitovõrgud on põhiliseks kujunduselemendiks

King ei pidanud vastu :(

Nädalavahetusest pean vist tegema veel eraldi kiirpostituse, sest muidu venib kõik liiga pikaks.

Ahjaa, muidugi. Nädala alguse põhiuudis tuleb kõige viimasena -kolisin majja! Esmaspäeval juba, sellega oli vist väike segadus, ma täpselt ei tea, aga nüüd on mul oma tuba, kus on kolm voodit. Ja seintele panin Eestist kaasa võetud pildid ja siin on nüüd mõnus olla! (Muidu eelmine nädal pilte eriti ei teinud, seega nii väike galerii seekord).