Vabariigi aastapäev ja Quissico ehk kuu aega Mosambiigis

Nonii,olen lootusetult maha jäänud oma kirjutamistega, aga üritan siiski igast nädalast siia midagi jäädvustada, seega jätkan.

Vabariigi aastapäev oli tore! Olin pidulikus meeleolus juba hommikust peale, laulsin omaette isamaalisi laule ja õhtuks tegin perele kaeraküpsiseid!

Teisipäeval läksime pärast keeletundi AJUDE kontorisse netti, aga jäime vihmavangi. Olime kontoris umbes 4h, Bonny otsis autojuhti, kes meile järgi tuleks, sest tänavad olid üle ujutatud, vihma sadas ja läks pimedaks. Kui aga vihm jäi järgi, leidis Bonny, et chapa võtmine kõlbab kah päris hästi ning ütles tsautsau.

Nädala järgmiste päevade põhinaljad ja -seigad.

Kolmapäeval käisime töölt lahkudes Liisile dokumendipilte tegemas. Suvaline väike poeke, mingi laudlina tõmmati taustaks ja sai pilt tehtud. Aga põhisündmus oli see, et Liisi telefon varastati ära. Kui me juba linnas olles tagasi helistasime, võttis üks naine (eeldatavasti seesama, kes seal töötas ja pilte tegi) telefoni vastu ja ütles, et vabandab ja annab telefoni tagasi. Kuna Liis samal päeval sinna uuesti minna ei saanud, siis läksime järgmisel päeval sinna kohta tagasi, aga seesama naine oli vist öö jooksul mälu või südametunnistuse kaotanud, sest ütles, et tema ei tea mingist telefonist midagi ja pealegi käib seal poes iga päev palju inimesi ja tema ei tea, kes selle võtta võis. Väga kokkuvõtlikult Liisi telefoni varguse lugu, igal juhul telefoni me kätte ei saanud.

Päeva põhinali oli aga see, et kuna teisipäeval sadas, siis oli kolmapäeval veidi jahedam ilm, kuskil 20 kraadi ringis ma pakun ning mõned lapsed olid lasteaeda tulles kohe eriti paksult riides! Päris mitmel oli pusa, ühel poisil suht talvekampsun seljas. Ja üks tüdruk, kellel olid traksipüksid jalas, oli niimoodi riietatud, et traksipükste all olid punased sukad (varba otsast katki, peaaegu nagu retuusid) ja punane džemper trakside all. Ja peas oli selline tutiga suusamüts vms. Kasvatajad võtsid need üleliigsed riided küll ära, aga siiski saime mõnusalt naerda.

Kaks põgusat pilti töölt

Koristaja, kelle seelikukangas (capulana, kohalik) on poliitreklaam.  Frelimo erakond, nagu näha.

Neljapäeval lõppesid meie portugali keele tunnid. Üldiselt olin üsna tubli ja pingutasin, ent vahel tekitasid need tunnid ikka küsitavust küll. Peale selle, et õpetaja ei rääkinud pm inglise keelt, seega oli võimatu temalt midagi küsida või vastuseid saada, sest ta ei saanud tavaliselt aru, mida ma küsida tahtsin. Aga naljanumber oli see, kui teisel nädalal, olles Liisiga kahekesi tunnis, lugesime me teksti sellest, kuidas üks mees tappis kõigepealt oma mõned sugulased ära, siis pani maja põlema jms ja siis tappis veel kedagi jms. Ja pärast teksti lugemist hakkasime tähestikku õppima. Teine päev lugesin brošüüri koduvägivallast ja siis üks päev oli veel tekst Mosambiigi laste illegaalsest rändest piiri taha. Tore muidugi tegeleda selliste tundlike teemadega, aga ma eelistaks, kui saaksin kõigepealt aru, kui keegi minult bussis küsib, kust ma pärit olen või kuhu sõidan ning siis läheksin edasi järgmiste teemadega. Ajad on ka megakeerulised, mida üritame mõista – kõik minevikud ja tulevik ja konditsionaal veel ka jms.

Neljapäev põhisündmus oli aga see, et kõigepealt käisime Maputo shopping centre'is Liisile uut sim-kaarti ostmas ning sealsed müüjad tahtsid meiega välja minna, aga see iseenesest ei ületa veel erilist uudisekünnist. Küll aga see, et üks meestest ütles, et tema nimi on Juri. Selgus, et tema vanaisa oli Venemaalt vms. Saime mõnusalt naerda ja suundusime edasi supermarketisse et Liisile seepi osta. Olime ametis seepide nuusutamisega kui meie juurde tulevad järjekordsed mehed, hakkavad rääkima, et mis me siin teeme jms. Üks küsib, et kust te pärit olete, meie vastame, Eestist, mille peale üks mees ütleb teisele „No way“. Selgus, et üks nendest meestest, Oleg, on samuti Eestist, Eesti venelane ning teine tema sõber Venemaalt. On maailm alles väike!

Aga reedel ärkasin üles juba veidi pärast kella 4, et pool 6 olla bussipeatuses, valmis nädalavahetuse reisiks Quissicosse. See on Maputost u 5h bussisõidu kaugusel väike koht, kus on ilusad helesinise veega järved, samuti meri. Läksime sinna koos Hispaaniast pärit Lauraga, kes töötab samuti ühel päeval nädalas meiega.

Ja Quissicos olles saabuski märts, plirts-plärts. Ja ühtlasi sellega ka üks kuu Mosambiigis. Üks kuu on ju väga pikk aeg, ma julgeksin öelda, aga aeg on läinud väga kiiresti. Olen olnud Aafrikas kuu aega, aga mitte just eriti tihti pole tundnud sellist ülevoolavat õnnetunnet või äratundmist: „Woow, see on see tõeline Aafrika, see on see, miks ma siia tulin.“ Võib-olla ma ei teagi, miks ma siia tulin, peale lihtsalt mingi sunni ja tahte. Aga rohkem kui tohutut rahulolu on olnud vahel ka segadust, otsimist. Mis ei tähenda, et iga päev ei oleks mitmeid kordi üllatumist, jahmatust, uskumatuid seiku ja palju nalja. Aga ma olen juba selline otsija hing, kes tahab võimalikult palju, võimalikult ülevoolavalt ja maksimaalselt kõike kogeda.

Aga reedesel päeval Quissicost umbes 20minutilise autosõidu kaugusele meie ökomajja jõudes, või täpsemalt juba tee peal valdas mind peaaegu et esimest korda siin veedetud aja jooksul suur rahu ja õnnetunne. Siin on ilu ja harmoonia. Õlgedest majad, palmimets, helesinise veega järved, kastiautos sõitmine, soe tuul nahka paitamas. See oli see päris tunne, et ma olen siin ja praegu ning tekitades samal ajal soovi ära tõrjuda kõik need igapäevased argijagelemised, inimestevahelised suheteprobleemid ja sekeldamised ning jäädagi siia. Muidugi on selles Maputo linnakäras vähemalt samapalju tõelist Aafrikat, mis teeb olemise põnevamaks. Aga vahel mõtlen ikka (ehkki küll mitte jäädavalt), et elu oleks lihtsam ilma lisaenergia kulutamiseta mõeldes sellele, mis on õige ja mis vale.

Quissico oli seega ilus, mõnus, rahulik. Igatsesin nende päevade jooksul vaid ehk ühte väga head raamatut, mida lugeda. Aga selle asemel olen täitnud oma aega oma mõtetes kallite inimestega, mõistes ikka ja jälle, et olen vist maailma suurim igatseja. See on selline positiivne igatsus, mis ei takista mul kuidagi olemast hetkes, aga lihtsalt tuletab ikka meelde pidevalt ka neid, kes on kuskil kaugel.

Esimesed vaated kuumas suvetuules

Palmid-palmid

Kohalikud poisid kala püüdmas

Meie küll seal ei maganud, aga eriti mõnsa!

Ideaalne rand ja palju-palju krabisid! Quissico!!!

Rõõmsad eestlased!

Jooga-aeg!

Minu Mosambiigi armastus ei ole tulnud kergelt kätte, olen pidanud vaikselt õppima ja mõistma seda riiki ja siinset eluolu. Ühel hetkel on kõike minu ümber liiga palju, liiga lähedalt, liiga valjult. Teisel hetkel tunnen, et elu jookseb ka siin, selle kõige keskel ikka minust mööda, aga kuna olen nii palju võõras keskkonnas, olen veel võimetum seda muutma kui tavaliselt. Peas kummitab ikka see, et siinne aeg on piiratud, kõigest tuleb kinni haarata kohe. Aga alati ei jaksa, ei suuda, ei oska.

Olen palju soovinud olla juba üle sellest saabumise faasist, kus nii palju energiat võtab aru saamine, kes tahab tõeliselt olla sõber ja kes tuleb suhtlema, sest ma olen valge. Tahan olla üle juba nendest igapäevastest argivestlustest – kes sa oled, kust sa tuled, mis sa siin teed, kuidas sulle Mosambiik meeldib. See on tore, aga tahaks tõelisi sõpru, kelle peale tean, et saab kindel olla, keda ma tunnen ja usaldan.

Aga Quissico juurde naastes oli tõeline nädalavahetus, sai puhata linnakärast, ujuda, sai (palju) päikest, ka kohalikku elu veidi nähtud. Olid hiiglaslikud India ookeani lained ja paradiisirand, oli tähistaevas ja õhtune täielik pimedus, mida ei rikkunud mitte ükski linnatuli, olid õlgedest majad ja ökoelu ning avastasin enda jaoks siinse avokaado!