Minu Mosambiik, 6 kuud vabatahtlikuna Maputos: 17. - 23. veebruar 2014 - Nädal ja NamaachaÜks esimesi kortermaju, mi

Uus töönädal algas kuke kiremisega umbes kell 3 öösel, seega ei olnud just eriti unerohke öö. Sõitsime Liisi kodust tööle, seisime ummikutes (ja ma sain teada, et ülikooli lähevad ka koolibussid) ja lõpuks jõudsime kohale.

Selle nädala tööuudised on järgnevad: hommikuti teeme Liisiga lastele väikest hommikuvõimlemist, mis paaril päeval kasvas üle ka väikeseks tantsuks või asjadeks, ent sellega me veel hakkama ei saanud, seega praegu hommikuvõimlemine, aga loodan ikka südames, et varsti suudan neile ka midagi rohkemat kui puusaringe õpetada. Teisipäev ja neljapäev on inglise keele päev, see tähendab, et üritasime neile veidi ingliskeelseid tervitusi õpetada ja numbreid. Õppemeetod on järgi kordamine, sest lugeda või kirjutada nad ei oska. Seega korrutame lihtsalt 10x algusest lõpuni numbreid purtigali ja inglise keeles ja tervitusi. Ja siis üritame laulda ka, „head and shoulders...“ tuleb juba mõnel lapsel natukene välja, kohandatud numrite laulu esitasin aga üksi neljapäeval, aga loodan, et varsti tulevad nad ka kaasa. :) Ja täishäälikuid õpetasin ka veidi, aga rohkem portugali keeles (samamoodi nagu eesti keeles, muide!), sest inglise keeles on need liiga segadusse ajavad, ma arvan, isegi täiskasvanutele ju, eksole!

Kolmapäeval tegime lastest portreepilte ka, mis tulid uskumatult ägedad välja! Äkki siis kunagi saame need ilmutatud ja tuleb sellega mingi väike kunstivärk vms.

Kella 11 paiku lahkume töölt ja sõidame chapaga linna, käime linna peal ja sööme ja õpime portugali keelt ja sõidame tagasi koju. Umbes nii, väikeste mööndustega küll. Sest isegi kui niimoodi tagantjärele vaadates pole midagi vaimustavat juhtunud, siis iga päev on tegelikult midagi üllatavat ja kummalist ka toimunud.

Esmaspäeval õpetasin naaber Estherile inglise keelt ja jutustasime niisama eluolust.

Teisipäeval näiteks jäi portugali keele tund ära, ning me Liisiga otsustasime selle asemel Maputo loomaaeda minna, sest ma olen kogu aeg oma elevantidest rääkinud ja nii-nii väga juba ootan, et saaksin Aafrika loomi näha! Olin küll üsna nukker, et mul fotokat kaasas polnud, aga selle pärast koju ka ei hakanud sõitma. Raha meil ka just megapalju kaasas polnud, mul umbes 300 meticali (u 7,5€) aga ma eeldasin, et küllap sellega sinna kohalikku loomaaeda ikka peaks saama.

Läksime siis sisse. Pilet maksis 5 meticali. Loomaaia ala oli suur ja võrreldes ülejäänud linnaga roheline. Puure oli ka palju, ainus häda oli selles, et puurid olid roostes, katki ja tühjad. Ja loomi, ei paistnud kusagil. Küll aga teisi inimesi, keda oli üllatavalt palju sinna loomaaeda kogunenud. Huvitav, mida nad seal tegid? Kogu loomaaia kogusaagiks kujunes umbes 10 ahvi, 2 krokodilli, 2-3 lindu, 1 madu, 1 sisalik. Vaimustav. Pole siis ime, et paljud inimesed, kellele me oma käigust räägime, pole sellest loomaaiast isegi midagi kuulnud. Teresa ütles, et olid elevandid, tiigrid ja igasugused loomad, aga kõik surid ära. Nojah. Ega nendel praegustel seal vist ka enam pikka pidu pole, sest tingimused olid ikka eriti viletsad ja puurid pisikesed ja nii. Suurimateks vaatamisväärsusteks olime vist meie ise – kohalikel oli küll vist rumalate turistide üle palju nalja, et mis need siit otsivad, ehkki kummalisel kombeloli tõesti palju kohalikke seal loomaaias samuti liikvel.

Teisipäevane kojusõit kujunes samuti katsumuseks, sest ootasin Museus (bussi algpeatus) bussi üle tunni aja. Kui bussid tulid, olid need juba täis või siis trügisid inimesed, kes rivis ei seisnud, vahele ja läksid peale ja niimoodi. Lõpuks sain siiski bussi peale (õnneks mul kiiret polnud) ja istuma ka, aga olin kahjuks pressitud ühe tüseda naise ja seina vahele, st see naine istus poole minu peal, nii et see oli veel omaette katsumus. Kui lõpuks teatava peavaluga kodupeatusesse jõudsin, otsustasin bensiinijaamast lohutuseks endale ühe šokolaadi osta. Bensujaama müüja ütles midagi portugali keeles, mille peale ma vabandasin „Eu nao falo portugues“. Siis ütles tema „I like you“. Tore-tore, Mosambiik :)

Kolmapäeval sain tööle kastiautoga, kus mulle liibus ligi (hea vabandus on chapasõit selleks) järjekordne kohalik mees, kes ütles, et ta tahab endale valget girlfriendi ja rääkis, et ma olen kindlasti rikas jne jne. Oli järjekordselt kirgastav vestlus.

Kojusõit samuti kastiautos, kus tee ääres pirne müüv naine hakkas mind oma kotiga togima, et „mulungu, osta pirni, osta pirni“. Lõpuks, kui ummikust liikuma saime, lehvitas veel järgi „tsau mulungu!“.

Neljapäeval oli viimane tööpäev. Olime nädalavahetuseks hakanud planeerima reisi Bilenesse, sest tahe kuskile iseseisvalt linnast välja minna ja vaadata ja avastada, on ikka väga suur. Kajuks potentsiaalne öömaja pakkuja polnud kodus, aga kutsus meid järgmiseks nädalavahetuseks, nii et tegime plaanid ümber.

Reedel, vabal päeval, sõitsime hoopis Svaasimaa piiri äärde Namaachasse, kus pidi olema kosk vms. Reisigrupp jagunes kaheks, Liis ja Jorge läksid varem bussile ning mina Frederica ja tema poisiga läksime hiljem. Ehkki mingit suurt koske seal polnud, oli väga mõnus käik, sest saime loodusesse, kus oli selline savannitaoline loodus ja värskus ja puhtus ja väikesed lauged mäed taamal. Nii et veidi seda, mida olin siin linnas juba igatsenud. Ja ehkki linn oli tõesti väike ja mitemidagiütlev (umbes Kadrina suurune vist), siis jalutasime niisama tänaval, käisime turul ja saime Nigeeria kaumpehega tuttavaks, kes tahtis väga Euroopasse tulla. Päeva parim hetkl vol 1 oli see, kui mehel hakkas taskus telefon helisema, mille pealeta pani käe taskusse ja tõmbas sealt välja 3 telefoni – milline see nüüd siis häält teeb?

Enne kui veel chapa peale saime, jäime suure vihma kätte, mis oli esialgu värskendav, ent siis pidime oma fotokate ja asjade pärast siiski räästa alla põgenema. Aga tänaval asju müüvad tädid avasid vihmavarjud ja istusid vaikselt oma kohtadel edasi. Lõpuks saime kastiautoga (seekord kilega, et mitte märjaks saada) tagasi linna teise otsa, kust chapa Maputosse läks. Kaugchapade puhul väljub buss siis, kui on rahvast täis ja seni kuni inimesed kogunevad, pakutakse aknast söögi- ja joogikraami ostmiseks. Päris mugav!

Päeva hetk vol 2 – tundub, et siin on popp vihmaga endale kilekott pähe tõmmata, sõna otseses mõttes. Nägin kõigepealt 2 meest, kellel oli must väike kilekott peas ja hiljem ka valge kilekotiga naist. Kuna pilti ei saanud teha, siis siin on väike rekonstruktsioon sellest vaimustavast avastusest – soovitan teil ka Eestis järele proovida!