Nädal ja Bilene (17 - 23 märts)

Esmaspäeval tööle ja töölt koju. Jõudsime veidi enne 5 Matendenesse bussi ootama, ootasime seal peaaegu tund aega, aga ühtegi meie liini bussi ei möödunud. Siis aga ütles üks naine, kes oli vist märganud, et me oleme üsna lootusetu ilmega, et võtame koos teise bussi. Seal peal sain teada, et ta sõidab ka Estadiosse, ehk minu peatusesse, nii et olin veidi rahulikum, ehkki hakkas juba vaikselt hämarduma. Kui me Liisist olime lahku läinud ja Chopalist kolmanda chapa võtsime, mis seekord oli kastiauto, oli juba üsna pime ning seega nägime väga hästi, et täpselt kodu suunas välgutas kõvasti. Ei sadanud, aga tuul tõusis, sain mingi kiviga vastu kõrva, aga teadsin, et koduni on veel vähemalt 15 minutit. Iga hetkega jõudsid välgud lähemale ja ilm oli aina tormilisem. Kui lõpuks oma peatusesse jõudsin, pidi tuul mu seeliku peaaegu ära viima, veidi oli juba sadama hakanud ja reaalselt igas neljas suunas välgutas (ma ei tea, kuidas see võimalik on). Ja siinne torm on ikka tõeline torm ja äike tähendab seda, et kogu maailm läheb selleks hetkeks valgeks. Jõudsin igal juhul napilt õigeks ajaks koju, kus küll elektrit polnud, aga nautisin siis (alles 3. korda siinse aja jooksul pm) sellist olemist, mida olin Eestis olles ette kujutanud ning läksin vara magama.

Teisipäeval oli tööl pikk koosolek, kus istudes ma sain oma portugali keele mõistmise võimekust järjekordselt proovile panna. Sõnadest saan mitmetest aru, aga lause mõtte kokku panemine (eriti sellise pika jutu sees) on hetkel veel üsna omavoliline. Aga meie Liisiga põgenesime näljast hulluvate laste eest linna, et kontoris käia. Enne ostsime ise esmakordselt siis seda taevani kiidetud kohalikku toitu „pao e badjia“ ehk siis sai, kuhu vahele on pandud oapontsikud. Küllaltki suur ümar kukkel koos 6 vahele pandud pontsikuga maksis 10 meticali ehk u 25 eurosenti, mis on isegi Mosambiigi täavatoidu kohta erakordselt odav. Kahjuks aga pidime me selles roas kõvasti pettuma – oli väga kuiv ja üsna mõttetu. Ei saanud me aru, miks kõik seda kiidavad. Aga parem meie kehakujule, et me seda liigselt armastama ei hakanud...

Kuna Bonny jäi muidugi kõvasti hiljaks, otsustasin ma üksi minna oma arvutit kõrvalasuvasse kohvikusse laadima ning muidugi leidsin sealt kohe ka endale baarmanist austaja. Oli järjekordselt lõbus vestlus ning välja tehtud kokteil maitses samuti hästi – tutvusingi uue kohaliku puuvilja, marracujaga (Muide, iga kord mõnda põnevamat puuvilja kohates mõtlen kohe Marisele, ehee, uuri siis ikka kõik välja, mis ma kirjutan ja muljetan!).

Kolmapäeval leidis aset tööl ammu planeeritud väike teemapäev – karneval. Hommikul tegime lastele näomaalingud (kahjuks need nii tumeda naha peale eriti hästi ei jäänud ja paari tunniga olid ka kõige rahulikumad suutnud kõik endalt maha nühkida). Edasi tegime grupipilte ning olime õppimise asemel mõelnud mõned mängud neile. Kuna meil oli aga kõigi peale ainult üks kõlar, kust muusikat lasta, pidid kõik lapsed ühes klassiruumis koos olema. Tegime väikeseid tantsumänge ja diskotasime niisama – lapsed läksid megapööraseks ja umbes tunni aja möödudes oli tants asendunud paraku pideva tagumise ja togimise ja pisaraega, nagu ikka. Üldiselt aga olid sellest päevast üsna elevil. Lõpuks tegime veel äraarvamismängu „millise topsi all on komm“. Kolmapäeva õhtul õnnestus Eestimaa ja Kadrinaga lausa Skype'is pikk vestlus pidada, nii et oli väga lõbus!

Söögiaeg!

Meie sõbralik pere (mõned kahjuks pildilt välja lõigatud)

Kus on komm?

Lapsed-lapsed

Aafrika naised pesevad Toby't

Neljapäeval läksime esmakordselt vabatahtlike ja valgete seas hästi tuntud kultuurikeskusesse Franco-Mozambiqano, sest seal oli tantsuetendus ning ma ei saanud kohe kuidagi jätta kasutamata võimalust veidi teatrit näha (eriti sellist, millest ma võib-olla võin aru saada). Selline perfonx oli, alguses väga abstraktne, värvilistes kostüümides inimesed moodustasid linna- ja aiaruumis oma kehadest kujundeid jms, aga lõpuks haarasid nad ka igaüks endale kellegi publikust kaasa tantsima (ja Jorge sai ka kuulsaks) ning oli eriti mõnus. Päeva lõpetasime kesklinnas kõrge maja katusel oma sõbra Mario kodus rõdul õhtust süües. Ta on muide pm kohalik Koit Toome siin (nii täpselt ei tea, aga pakun talle vasteks just Koit Toome välja, mingi kuulus laulja igal juhul).

Ööseks Liisi juurde, et järgmine päev startida.

Nädalavahetuseks olime Liisiga planeerinud sõita kahekesi Bilenesse. Kuna mitu nädalavahetust olime järjekordselt tahtnud midagi teha, siis seekord oli kindel, et kuguhi me minema peame, seega otsustasime Bilene kasuks. Bilene on Maputost u 150 km, kõige lähem põhjapoolne väga ilus rand Maputole, edasi tuleb neid juba palju tihedamat. Koht ise väike.

Meie pidime ööbima saksa vabatahtliku Frederica tuttava Faruki juures, kellel on Bilenes hostel vms. Reede hommikul kell 9 pidime Farukiga Chopalis kohtuma ning tema autoga ka Bilenesse saama. Muidugi pidime me seal panga ees istuma põhimõtteliselt 2 tundi, aga lõpuks ta saabus. Faruk on vanem mees, me teadsine, et Indiast pärit, aga tegelikult ei teagi, kust, aga ise ütles ta, et ta on Mosambiiklane, kogu elu Mosambiigis elanud. Ja siis oli veel seal tema keegi sõber, autojuht, Markus.

Võtsime suuna Bilene poole – tee peal ajas Faruk kogu aeg igasugust äri ja siis vahepeal ostsi meile igasugu söögikraami. Aega kulus eriti palju, sest igas väikeses külakeses oli meil vaja midagi teha või niisama baaris limpsi joomas käia või midagi osta. Farku muudkui küsis, kas meile see või teine toit maitseb, meie noogutasime ja tema ostis. Juba hakkas küllaltki kummaline tunne tekkima – me olime mõelnud, et mingi hosteliomanik lubab lihtsalt enda juures meil ööbida, aga tema muudkui orgunnis igasugu asju jms.

Lõpuks kuskil kell 5, kui isegi mina olin ammu oma viimse kannatuse kaotanud, jõudsime Bilenesse ja Faruki Mountain Breeze lodge hostelisse. Koht oli väga ilus, väikese künka peal, kaugel paistis ka meri (ehk tegelikult lahesopp, sest Bilene on niimoodi kinnise ja madala veega lahesopi ääres vms). Saabusime, Faruk näitas meile, kus me ööbime, ühes sviidis. Kõik oli väga kena ja uhke, aga väike umbusk oli samuti sees...

Järgmisena nägi päevaplaan ette ATVga Bilenesse sõitu. Olin küll veidi hirmul, aga tegelikult sujus sõit hästi, nägime lähemalt merd ja väikest linnakest, samuti lubati meid homme hommikul paadiga sõitma viia.

Sõitsime tagasi koju, istusime, ajasime juttu, kuni Faruk teatas, et nüüd läheme suppi sööma. Istusime siis autosse ja sõitsime neljakesi linna, et enne päris õhtusööki restoranis veel väike aedviljasupp ära süüa. Väga tore söögipidu. Kodus sõime, ajasime veidi juttu, aga üldiselt pidi Faruk vist mingeid äriasju ajama ning eriti meiega aega ei veetnud.

Laupäeval ärkasime kohusetundlikult enne 9 üles, valmis paadisõiduks. Keda aga polnud, oli Faruk. Selgus, et ta pidi tagasi Maputosse sõitma, seega ülejäänud nädalavahetusel me teda enam uuesti ei kohanudki. Aga seda me ei teadnud kohe, nii et sõime Liisiga kahekesi hommikust, kuni saabus tumm arhitekt Markus (tegelikult ta lihtsalt oli üsna vaikne, sest rääkis ainult portugali keelt ja rääkimise asemel pidevalt muigas salakavalalt). Igal juhul mõistatasime me Liisiga basseini ääres peesitades ja päevitades, kas Faruk läks tõepoolest üksi paadiga sõitma. Enne lõunat käisime veel ATVga rannas ka. Oli väga ilus, nagu ikka ja mõnus igate pidi, peesitasime ja lugesime veel ja ujusime (seekord, kuna Bilene on pm laht, sai ka ujuda, mitte lihtsalt lainetega võidelda) ja tegime pilte, nagu ikka. Õhtul läksime veel uuesti Bilenesse chillima ja nautisime kohalikku välidiskot.

. Ma polegi veel kirjutanud, aga siin on popp õhtuti ranna äärde või kuskile kenasse kohta autoga minna, siis auto sinna enda juurde seisma jätta, tümps põhja keerata, mõnusat aega veeta ja tantsida (ja noh, tõe huvides tuleb mainida, et ega auto ei takista neil kohalikel muidugi ka õlut vms juua). Muidugi see tähendab, et korraga viibid sa vähemalt kolmel diskol (kui ise just oma autost mõnda ei korralda). Ja paarikesed tantsivad samuti oma auto kõrval. Väga lõbus, tõesti. Ehkki Maputos me pole väga sellisest aja veetmisest vaimustuses olnud, aga Bilenes oli rahulik ja väga mõnus. Vaatasime tähistaevast, kodus tutvusime veel arhitektiga (ta on pärit muide huvitavalt pisikeselt Sao Tome saarelt Lääne-Aafrikas).

Bountain Breeze Lodge Bilenes

Liis, Markus ja meie ATV

Pühapäeval sõitsime tagasi Maputosse. Liisi juba enne haige jalg sai viimase saatusliku hoobi pikal bussisõidul kui üks tädi sinna peale astus ja seda kõvasti ruumipuuduse tõttu muljus, nii et õhtuks oli see sinine ja esmaspäeval pidi ta lausa haiglasse minema.

Mina aga jõudsin turvaliselt ja tervelt ühelt järjekordselt mõnusalt ja kosutavalt nädalavahetuselt koju. Õhtul lõpetasin veel ka kaasa võetud raamatu „Hälin ja raev“ ära. Tundub, et oli minu ja mu pealiskaudsuse jaoks liiga vaimne ja kõrgelennuline, jäädes seekord mulle veel kättesaamatuks.