Nonii,olen lootusetult
maha jäänud oma kirjutamistega, aga üritan siiski igast nädalast
siia midagi jäädvustada, seega jätkan.
Vabariigi aastapäev
oli tore! Olin pidulikus meeleolus juba hommikust peale, laulsin
omaette isamaalisi laule ja õhtuks tegin perele kaeraküpsiseid!
Teisipäeval läksime
pärast keeletundi AJUDE kontorisse netti, aga jäime vihmavangi.
Olime kontoris umbes 4h, Bonny otsis autojuhti, kes meile järgi
tuleks, sest tänavad olid üle ujutatud, vihma sadas ja läks
pimedaks. Kui aga vihm jäi järgi, leidis Bonny, et chapa võtmine
kõlbab kah päris hästi ning ütles tsautsau.
Nädala järgmiste
päevade põhinaljad ja -seigad.
Kolmapäeval käisime
töölt lahkudes Liisile dokumendipilte tegemas. Suvaline väike
poeke, mingi laudlina tõmmati taustaks ja sai pilt tehtud. Aga
põhisündmus oli see, et Liisi telefon varastati ära. Kui me juba
linnas olles tagasi helistasime, võttis üks naine (eeldatavasti
seesama, kes seal töötas ja pilte tegi) telefoni vastu ja ütles,
et vabandab ja annab telefoni tagasi. Kuna Liis samal päeval sinna
uuesti minna ei saanud, siis läksime järgmisel päeval sinna kohta
tagasi, aga seesama naine oli vist öö jooksul mälu või
südametunnistuse kaotanud, sest ütles, et tema ei tea mingist
telefonist midagi ja pealegi käib seal poes iga päev palju inimesi
ja tema ei tea, kes selle võtta võis. Väga kokkuvõtlikult Liisi
telefoni varguse lugu, igal juhul telefoni me kätte ei saanud.
Päeva põhinali oli
aga see, et kuna teisipäeval sadas, siis oli kolmapäeval veidi
jahedam ilm, kuskil 20 kraadi ringis ma pakun ning mõned lapsed olid
lasteaeda tulles kohe eriti paksult riides! Päris mitmel oli pusa,
ühel poisil suht talvekampsun seljas. Ja üks tüdruk, kellel olid
traksipüksid jalas, oli niimoodi riietatud, et traksipükste all
olid punased sukad (varba otsast katki, peaaegu nagu retuusid) ja
punane džemper trakside all. Ja peas oli selline tutiga suusamüts
vms. Kasvatajad võtsid need üleliigsed riided küll ära, aga
siiski saime mõnusalt naerda.
Kaks põgusat pilti töölt |
Koristaja, kelle seelikukangas (capulana, kohalik) on poliitreklaam. Frelimo erakond, nagu näha. |
Neljapäeval lõppesid
meie portugali keele tunnid. Üldiselt olin üsna tubli ja
pingutasin, ent vahel tekitasid need tunnid ikka küsitavust küll.
Peale selle, et õpetaja ei rääkinud pm inglise keelt, seega oli
võimatu temalt midagi küsida või vastuseid saada, sest ta ei
saanud tavaliselt aru, mida ma küsida tahtsin. Aga naljanumber oli
see, kui teisel nädalal, olles Liisiga kahekesi tunnis, lugesime me
teksti sellest, kuidas üks mees tappis kõigepealt oma mõned
sugulased ära, siis pani maja põlema jms ja siis tappis veel kedagi
jms. Ja pärast teksti lugemist hakkasime tähestikku õppima. Teine
päev lugesin brošüüri koduvägivallast ja siis üks päev oli
veel tekst Mosambiigi laste illegaalsest rändest piiri taha. Tore
muidugi tegeleda selliste tundlike teemadega, aga ma eelistaks, kui
saaksin kõigepealt aru, kui keegi minult bussis küsib, kust ma
pärit olen või kuhu sõidan ning siis läheksin edasi järgmiste
teemadega. Ajad on ka megakeerulised, mida üritame mõista – kõik
minevikud ja tulevik ja konditsionaal veel ka jms.
Neljapäev põhisündmus
oli aga see, et kõigepealt käisime Maputo shopping centre'is
Liisile uut sim-kaarti ostmas ning sealsed müüjad tahtsid meiega
välja minna, aga see iseenesest ei ületa veel erilist
uudisekünnist. Küll aga see, et üks meestest ütles, et tema nimi
on Juri. Selgus, et tema vanaisa oli Venemaalt vms. Saime mõnusalt
naerda ja suundusime edasi supermarketisse et Liisile seepi osta.
Olime ametis seepide nuusutamisega kui meie juurde tulevad
järjekordsed mehed, hakkavad rääkima, et mis me siin teeme jms.
Üks küsib, et kust te pärit olete, meie vastame, Eestist, mille
peale üks mees ütleb teisele „No way“. Selgus, et üks nendest
meestest, Oleg, on samuti Eestist, Eesti venelane ning teine tema
sõber Venemaalt. On maailm alles väike!
Aga reedel ärkasin
üles juba veidi pärast kella 4, et pool 6 olla bussipeatuses,
valmis nädalavahetuse reisiks Quissicosse. See on Maputost u 5h
bussisõidu kaugusel väike koht, kus on ilusad helesinise veega
järved, samuti meri. Läksime sinna koos Hispaaniast pärit Lauraga,
kes töötab samuti ühel päeval nädalas meiega.
Ja Quissicos olles
saabuski märts, plirts-plärts. Ja ühtlasi sellega ka üks kuu
Mosambiigis. Üks kuu on ju väga pikk aeg, ma julgeksin öelda, aga
aeg on läinud väga kiiresti. Olen olnud Aafrikas kuu aega, aga
mitte just eriti tihti pole tundnud sellist ülevoolavat õnnetunnet
või äratundmist: „Woow, see on see tõeline Aafrika, see on see,
miks ma siia tulin.“ Võib-olla ma ei teagi, miks ma siia tulin,
peale lihtsalt mingi sunni ja tahte. Aga rohkem kui tohutut rahulolu
on olnud vahel ka segadust, otsimist. Mis ei tähenda, et iga päev
ei oleks mitmeid kordi üllatumist, jahmatust, uskumatuid seiku ja
palju nalja. Aga ma olen juba selline otsija hing, kes tahab
võimalikult palju, võimalikult ülevoolavalt ja maksimaalselt kõike
kogeda.
Aga reedesel päeval
Quissicost umbes 20minutilise autosõidu kaugusele meie ökomajja
jõudes, või täpsemalt juba tee peal valdas mind peaaegu et esimest
korda siin veedetud aja jooksul suur rahu ja õnnetunne. Siin on ilu
ja harmoonia. Õlgedest majad, palmimets, helesinise veega järved,
kastiautos sõitmine, soe tuul nahka paitamas. See oli see päris
tunne, et ma olen siin ja praegu ning tekitades samal ajal soovi ära
tõrjuda kõik need igapäevased argijagelemised, inimestevahelised
suheteprobleemid ja sekeldamised ning jäädagi siia. Muidugi on
selles Maputo linnakäras vähemalt samapalju tõelist Aafrikat, mis
teeb olemise põnevamaks. Aga vahel mõtlen ikka (ehkki küll mitte
jäädavalt), et elu oleks lihtsam ilma lisaenergia kulutamiseta
mõeldes sellele, mis on õige ja mis vale.
Quissico oli seega
ilus, mõnus, rahulik. Igatsesin nende päevade jooksul vaid ehk ühte
väga head raamatut, mida lugeda. Aga selle asemel olen täitnud oma
aega oma mõtetes kallite inimestega, mõistes ikka ja jälle, et
olen vist maailma suurim igatseja. See on selline positiivne igatsus,
mis ei takista mul kuidagi olemast hetkes, aga lihtsalt tuletab ikka
meelde pidevalt ka neid, kes on kuskil kaugel.
Esimesed vaated kuumas suvetuules |
Palmid-palmid |
Kohalikud poisid kala püüdmas |
Meie küll seal ei maganud, aga eriti mõnsa! |
Ideaalne rand ja palju-palju krabisid! Quissico!!! |
Rõõmsad eestlased! |
Jooga-aeg! |
Minu Mosambiigi
armastus ei ole tulnud kergelt kätte, olen pidanud vaikselt õppima
ja mõistma seda riiki ja siinset eluolu. Ühel hetkel on kõike minu
ümber liiga palju, liiga lähedalt, liiga valjult. Teisel hetkel
tunnen, et elu jookseb ka siin, selle kõige keskel ikka minust
mööda, aga kuna olen nii palju võõras keskkonnas, olen veel
võimetum seda muutma kui tavaliselt. Peas kummitab ikka see, et
siinne aeg on piiratud, kõigest tuleb kinni haarata kohe. Aga alati
ei jaksa, ei suuda, ei oska.
Olen palju soovinud
olla juba üle sellest saabumise faasist, kus nii palju energiat
võtab aru saamine, kes tahab tõeliselt olla sõber ja kes tuleb
suhtlema, sest ma olen valge. Tahan olla üle juba nendest
igapäevastest argivestlustest – kes sa oled, kust sa tuled, mis sa
siin teed, kuidas sulle Mosambiik meeldib. See on tore, aga tahaks
tõelisi sõpru, kelle peale tean, et saab kindel olla, keda ma
tunnen ja usaldan.
Aga Quissico juurde
naastes oli tõeline nädalavahetus, sai puhata linnakärast, ujuda,
sai (palju) päikest, ka kohalikku elu veidi nähtud. Olid
hiiglaslikud India ookeani lained ja paradiisirand, oli tähistaevas
ja õhtune täielik pimedus, mida ei rikkunud mitte ükski linnatuli,
olid õlgedest majad ja ökoelu ning avastasin enda jaoks siinse
avokaado!
Avastasin alles täna ( teisipäeval) su uue blogisissekande! Nii tore:-)
ReplyDeleteArmas lugeda, et ikka meie peale mõtled - meie mõtleme sinu peale ka! Mulle hakkas esimese pildi peal silma, et see poiss hoiab ikka eesti kommi pihus - kas ta pole siiani raatsinud seda paberist lahti harutada? Sinu pildilt näen rõõmuga, et suur saiasöömine ei ole veel erilist vilja kandnud;-) Jooga ja hüpetega tulete ka kenasti toime:-)
Oled väga armas- kallikalli!
Haahaa, esimese pildi peal on kaks tüdrukut, et sa teaksid :) Aga tegelikult see on vana pilt, aga kuna kirjutasin lastest ja uusi pilte polnud, siis lisasin vana pildi.
ReplyDeleteTegelikult, ma hakkasin mõtlema, et vist seda saia polegi nii palju, tegelikult peaaegu ainult hommikul, küll aga kui kõht tühjaks läheb ja muud toitu pole, tuleb saia või küpsiseid osta... Vat...
Kallikalli :)