Lugu sellest, kuidas kaks eesti tüdrukut pidid põgenema Mosambiigist, et mitte illegaalideks muutuda

Kuidas kirjutada päevast (või tegelikult kahest), mis on olnud uskumatum kui kogu Mosambiigis veedetud kuu kokku? Ehkki kaks nädalat on vahepeal kirjutatust vahele jäänud, tulen selle juurde tagasi hiljem ja kirjutan praegu ära selle seikluse loo.

(Pildid tulevad hiljem) 

Kuna jõudsime pühapäeva õhtul Quissicost tagasi hilja, jäin Liisi ja George'i juurde ööseks. Hommikul võtsin sealt asjad kaasa ning sõitsime Liisiga kesklinna, et kell 9 Bonnyga kontoris kohtuda ja viisa-asjad korda ajada, sest oli 3. märts, viimane päev kui meie piirilt saadud 30-päevane viia kehtis. Bonny jäi muidugi hiljaks, meie ka veidi, aga pidime teda sellele vaatamata umbes poolteist tundi ootama, seega leidsime pagariäri, kus proovisin ära väga kuiva ja saiase rullbiskviidi, mida pagariärid müüvad. (Ja siit üleskutse lugeda koku kõik, mida ma sel päeval sõn ja mind siis ette kujutada. Oioi. Vihjeks võin öelda, et hommikul söödud apelsin oli sel päeval erandlik toit).

Poole 12 ajal kohtusime Bonnyga, kes ütles, et me läheme migratsiooniametisse. Me Liisiga olime end juba valmis pannud, et kiiruga Namaachas ehk Svaasimaa piiril ära käia, see tundus olevat kõige lihtsam lahendus. Migratsiooniametis täitsime ankeedi, kuhu kirjutasime, et palume oma viisale 30 päeva pikendust, põhjuseks vabatahtlikutöö jätkumine Mosambiigis. Aga pabereid ametnikule viies ütles ta meile, et tahab näha meie tagasisõidupileteid. Neid meil muidugi veel olemas pole. Aga Bonny ütles, et temal on need juba olemas, läheb käib kontoris ja toob need ära.

Nii et jäime Liisiga sinna istuma ja ootama. Mina olin isiklikult juba üsna kindel, et Bonny lähebki kontorisse ja ostab meile kuu aja pärast minevale lennule tagasisõidupiletid ära ja kõik. Kui ta lõpuks paberitega tagasi tuli, selgus, et tal olid siiski ainult tulekupiletid, mitte tagasisõidu omad, aga kuna see polnud ametnikule piisav, et viisale pikendust anda (mis sest, et Bonny oli suhtumisega, „heeei, John, ole nüüüd“). Nii et migratsiooniametis polnud meil enam midagi teha. Tundsin end nagu tõeline immigrant, kes palub riigilt armu, et veel mitte oma kodumaale tagasi minna, aga see lükatakse tagas.

Nii et ainsaks võimaluseks jäi sõita siiski Svaasimaale, ületada piir ning seal piirilt uus viisa saada ja tagasi tulla. Kell oli saamas 1, sõit Namaachasse, piirile umbes 1,5 h, nii et aega veel vähemalt oli selleks. Võtsime siis raha välja ja eeldasime, et Bonny viib meid vähemalt sinna ära, aga oh kus sa sellega. Sokutas meid bussijaamas autost välja ja ütles, et leidke buss ja minge, kõik.

Õnneks leidsime bussi üles, istusime peale, ostsime veel õnneks bussiaknast telefonile krediiti ja kolmnurkseid pontsikuid ja asusime teele. Liis leidis bussist sel ajal kui ma üritasin tukkuda mingi kohaliku sõbra, kellega pidime üheskoos kella 5 bussiga tagasi tulema. Kell oli veidi 3 läbi kui jõudsime Namaachasse.

Jalutasime enesekindlalt koos teistega väravatest sisse, Svaasimaa poole. Kui jõudsime tollitöötajani, vaatas ta pikalt meie passe ning kutsus siis teise töötaja, kes küsis, millal me tagasi Mosambiiki tuleme. Meie ütlesime, et kohe täna. Tema aga ütles, et kui me nüüd Svaasimaale lähme, siis ei saa me enam Mosambiiki tagasi tulla, sest piirilt meile viisat ei anta. Oli suur häda käes, sest niimoodi ei saanud me Svaasimaale lihtsalt suvaliselt minna, aga Mosambiiki ka ei saanud jääda, sest järgmisest päevast oleksime me juba riigis illegaalselt viibinud ja see oleks olnud veel suurem jama. (Svaasimaale minekuks pole viisat vaja). Aga kuidas same me lihtsalt minna võõrasse riiki, teadmata, kas ja kuidas tagasi Mosambiiki saada?

Õnneks olime leidnud endale keskealise kohaliku Svaasimaa mehe, kes meid lahkelt aitas ja seletas tollitöötajale asju, ent paraku oma meelt ta ei muutnud. Vahepeal oli meie Svaasimaa sõber Lucky (uskumatu nimi, jätke see endale meelde!) juba oma LAVist päris noortele sõpradele helistanud ja teatanud, et oleme USAst ja oleme hädas. Ma rääkisin samuti ..... kes oli väga abivalmis, ent ei osanud meile siiski midagi eriti soovitada. Kuna Bonny ütles, kui talle helistasime, et peame vist siis minema Svaasimaale ja kõik, siis seda me tegimegi.

Saime templid passi, et lahkume riigist ja olime täielikult Lucky (ehk Õnne) kätesse end andnud. Kummalisel moel ei olnud hirmu või umbusalduse tunnet üldse. Tollitöötajad (mehed) olid meist kohe sillas, üks tahtis peaaegu et abielluda, lubas veel, et ta ei takistaks mul ülikooli minna – kui tore!

Jõudsime läbi vihma Lucky autoni ning sõitsime bensujaama, kus töötab Percy, see noor LAVist pärit mees. Ootasime teda ja kuna leidsime sealt maailmakaardi, saime kõigile näidata, kui kaugelt me sinna nende maale sattunud oleme. Kõik olid väga vaimustuses, et ei teadnud kunagi, et selline riik isegi olemas on jms. Tuli Percy, ostis meile juua ja pirukat ning siis tuli ka tema naine ... Nad on umbes 25-aastased ja ülimalt toredad, lahked ja abivalmis LAVist pärit noored. Nad ütlesid, et olid meile öömaja leidnud, aga enne pidime veel meile õhtuks süüa ka ostma. Nii et sõitsime umbes pool tundi ja jõudsime sellisesse suletud linnakusse, väravatega, kus sees olid poed, kohvikud, vb ka mingid ööbimiskohad. Meie läksime sellisesse vaba aja klubisse vms, kust tellisime õhtusöögi kaasa. Juba seal oli tunne, nagu oleksime hetkega Aafrikast Ameerikasse sattunud – peamiselt valged inimesed, silmnähtavalt jõukad, selline ameerikalik keep smiling suhtumine jms.

Võtsime toidu kaasa ja sõitsime järjeordsesse põnevasse linnakusse. Seekord oli tegu nagu piiratud hiigelsuure farmiga, kus siis inimesed suhkruroopõldudel töötavad (Svaasimaal põhiline vili) ja sealsamas maa-alal on ka nende majad. Väga kena ettevtmine ja territoorium ka mõnus, majade vahel palju ruumi jms.

Jõudsime meile peavarju pakkuva Linelle'i majja. Ta on samuti LAVist, nüüdseks aasta Svaasimaal elanud, töötab kirikus. Ta võttis meid ülimalt lahkelt oma ruumikas kodus vastu, mis oli ehtkameerikalik, nagu ka tema ise, aga väga kena ja armas! Sõime kaasa ostetud friikaid ja burgerit. Enne sööma hakkamist ühendasime veel käed söögipalveks ja Linelle tänas jumalat, et me olime õnnelikult ja turvaliselt tema majja jõudnud – kui armas! Rääkisime oma elust Mosambiigis ja neile jäi vist mulje, et meie tingimused on päris halvad, sest nad olid ikka üsna üllatunud ja muidugi meie päeva seiklustest kuuldes üsna jahmunud.

Percy ja .... läksid koju. Me vaatasime telekat, käisime korraks arvutis ja raporteerisime peredele kiirkorras seiklustest. Siis käisime SOOJA veega duši all ning enne magama jäämist lugesime veel läikivaid tibiajakirju ja jäime magama. Woow...

Tundub, et LAVi inimesed on tõesti täitsa Ameeriklased, hoopis teistsugune olemus ja suhtumine kui Aafrikas. Sain teada, et LAVis räägitakse Afrikaansi keelt, mis on pm hollandi keel, sest ------ avastas Lõuna-Aafrika ning tõi sinna hollandlased sellega elama.

Teisipäeval ärkasime ja pesime end sooja vee hüvesid nautides väga puhtaks, sõime rikkaliku hommikusöögi (juust!) ja jäime ootama, et keegi helistaks ja meile järgi tuleks. Linelle oli ikka väga jahmunud kui kuulis, et meil pole kodus sooja vett (Liisil pole üldse jooksvat vett), puhureid või õhukonditsioneeri, internetti mitte alati jms. Neile jäi vist veidi mulje, et oleme Mosamiigis väga õnnetu ja halvas olukorras, eriti eelmise päeva viisasekelduste tõttu ning kuuldes olukorrast organisatsioonis. Aga me kinnitasime, et iga päev on küll tõeline väljakutse, aga seda teads me just Aafrikasse tulimegi...

Kella 11 ajal umbes tuligi .... ja viis meid kuhugi ristmiku peale, kus meid ootas Lucky. Enne oli Linelle meid veel lahkelt enda juurde tagasi kutsunud kui miski peaks juhtuma.

Algas sõit Lucky'ga Svaasimaa pealinna Mbabane'i poole – umbes 2h teekond, aga asub üsna riigi teises otsas. Sõitsime läbi Hlane rahvuspargi, näime kõigepealt 1 kitse ning siis mööda kimades KAHTE KAELKIRJAKUT!!! Ehkki see oli väga üürike hetk, olin ma kohe nii suures elevuses.

Sõit oli tore, sest nägime palju Svaasimaad, isegi kuninga (või tema isa, täpselt ei saanud aru) maja. Kuulsime, et kuningal on üle 10 naise. Traditsiooni järgi peaks ta iga aasta uue naise võtma, aga see traditsioon on praegu peatatud AIDSihirmu tõttu, kui me õigesti aru saime. Aga naise valimise tseremoonia on selline, et kõik Svaasimaa noored ( u 17-19aastased) tüdrukud, kellel veel last pole, viiakse kaheks nädalaks kuninga juurde, kus nad tantsivad väga nappides seelikutes 2 nädalat ja lõpuks valib kuningas nende seast omale uue naise ja valitud tüdruk muidugi keelduda ei tohi. See kõik kõlas küll nagu mingi ajalooline müstika, mitte tänapäeval kehtiv traditsioon.

Aga Svaasimaa on ka välispidiselt kohe Mosambiigist palju erinev. Mäed, puhas loodus, suured majad ja aiad nende ümber, millel on omavahel palju ruumi ja avarust, vähem inimesi, vähem teede ääres müüvaid inimesi ja rohkem poode, rohkem reklaame, vähem vaesust. Ja kõik inglise keeles. Tundub, et Svaasimaa on selline LAVi ja Mosambiigi vahepealne, ent rohkem ikka LAVi poole.

Käisime Mosambiigi saatkonnas, täitsime viisade saamiseks ankeedid ja tegime maja seina ääres passipilti (kahjuks võeti meilt mõlemad ära), siis käisime kesklinnas pangas maksmas ja saimegi viisad kätte, uskumatu! Jälle 30 päeva muretut elu!

Vahepeal oli ilm täiesti ära pööranud, sadas ja oli külm ja väga udune. Ei tea kuidas, aga kõik pangas järjekorras seisjad olid seda vist ette tunnetanud, sest kõigil olid saapad ja sukad õi pikad püksid jalas, paljudel kampsunid või mõnel isegi mantlid seljas. Ja siis mina nende vahel plätude, lühikeste pükste ja väikese topiga. Tundsin end eriti kohatult. Turult läbi minnes olid seekord peale meeste ka juurvilju müüvad naised väga elevil, hüüdsid järgi, üks silitas kätt ja teine juukseid. Olime tõelised rahvusvahelised staarid.

Ja sõitsimegi läbi vihma ja udu tagasi piirile. Lucky oli väga õnnelik, et meid kohtas ja tänas muudkui meid, meie omakorda tänasime teda kõige hea eest, mis ta nende kahe päeva jooksul meile oli teinud, sest seda oli tõepoolest palju!

Tollitöötaja, kes oli eile üsna kuri olnud, oli seekord kohe väga lustakas. Hakkas plaksutama ja peaaegu et tantsu lööma kuuldes, et meil viisadega kõik korras. Aga ega tagasi Mosambiigi pinnale jõudes seiklsed otsa ei lõppenud. Namaachas avaldasid kohalikud telefonikrediidimüüjad armastust ja tahtsid jalgu katsuda. Õnneks saime kiiremas korras Maputosse sõitva bussi peale pagetud.

Buss sai pooltäis ning sõitis väikelinna (umbes Kadrina suurune koht) teise otsa bussipeatusesse, aga kuna ilm oli halb ja hakkas hämarduma, polnud seal kedagi. Nii et me pöörasime otsa ringi ja sõitsime uuesti linna teise otsa, sest ega siis 8 vaba kohaga bussis ei saa sõitma ju hakata! (Kaugliinidel õnneks seisma ei võeta). Ja nii me siis tiirutasime tund aega linna peal, cobrador hüüdis aknast „Maputo, Maputo!“ ja lootis, et niimoodi tänaval kõndivad inimesed tulevad hõikumise peale pealinna.... Mõned tulidki, uskumatu. Aga sõitma saime hakata alles veidi pärast 7, kui oli täiesti pime. Nii et me Liisiga olime pabinas, et nii hilja linna tagasi jõuame ning peame sealt veel oma kodudesse äärelinna ka kuidagi saama.

Seega saatsime Bonnyle sõnumi, et ta peab meid autoga koju viima, sest sellisel kellaajal ja sellise ilmaga ei saa chapa peale lootma jääda. Tema ütles „sorry, olen juba kodus, minge bussiga“, mille peale meie vastu, et tema on meie eest vastutav ja me ei ole nõus bussi võtma (teades kui palju inimesi isegi päeva ajal bussipeatustes rüselemas on ja kui kaua tuleb vahel bussi oodata). Aga tema ütles, et ei tule, võtke takso. Aitäh!

Viimases hädas viis meid koju Oleg, üks Eesti-Vene mees, keda me juhuslikult eelmisel nädalal kohtasime. Enne 10 jõudsin lõpuks pikalt reisilt koju (olin lahkunud juba reede varahommikul). Oli see vast seiklus!

Ps. Kui minul oli Svaasimaal kaasas seljakott nädalavahetuse asjadega, millest enamik küll juba väga mustad, aga siiski vähemalt midagi, siis Liis seikles Svaasimaal vaid suure pataka raha ja päikeseprillidega. Hea valik!