Kuna pärast Mosambiiki
tagasi naasmist on olnud päevad ja nädalad teataval määral vähem
ekstreemsed ja seikluserohked (vähemalt väliselt), siis teen
kiirkokkuvõtte viimaste kahe nädala sündmustest ja toimunust.
Eelmine kolmapäev (5.
märts) me samuti tööle ei läinud, sest otsustasime käia ise
Soome saatkonnas ja uurida võimalusi viisa saamiseks. Saime teada,
et nemad meid aidata ei saa, nii et lähiajal tuleb siiski ette võtta
käik immigratsiooniametisse ja seal endale viisa teha, sest muidu
võib meid oodata ees lõplik pagemine Lõuna-Aafrikasse või
Svaasimaale.
Neljapäeval jõudsime
esimest korda sel nädalal ka tööle. Tegin igapäevased
protseduurid – hommikuvõimlemine, väike inglise keel pluss
igapäevased aitamised jms. Samuti alustasin „käsitööprojektiga“
numbrite õppimine. Kuna inglise keeles olen numbreid õpetanud (ja
sellega koos ka portugali keeles), siis on see kujunenud juba peaaegu
minu missiooniks, et lapsed õpiksid numbrid selgeks ja päriselt, et
tunneksid ära ka, mitte ainult ei kordaks mehaaniliselt. Ning kuna
neil on selline raamat tähtede joonistamiseks ja üle kirjutamiseks,
siis ma hakkasin valmistama igale lapsele sellist paberit ka
numbritega. Võtab aega, aga loodan väga, et nad hindavad mu
pingutust ja saavad kunagi ka need numbrid ilusti kõik selgeks!
Koju minnes ostsin
turult 10 meticali (25 sendi) eest 4 apelsini. Pm olid need toored,
sest praegu pole veel apelsinihooaeg ja kõik apelsinid, mida müüakse
on rohelised ja suht hapud, aga noh, midagi ikka!
Reedel otsustasin
samuti tööle minna, ehkki ametlikult pole see tööpäev, aga
tundus imelik lõpetada töönädal 1 tööpäevaga, eriti kui
nädalavahetuseks suuri plaane polnud. Päeva projektiks oli
emadepäevakaartide meisterdamine. Väidetavalt on siin 8. märts
emadepäev (me ikka teadsime, et naistepäev, aga olgu). Laste panus
piirdus küll nööri sõlmimise ja liimi pintseldamisega, aga
kaardid tulid armsad!
Reedel juhtus
kastiautoga tööle sõites ka väike õnnetus, aga see oli nii
väike, et ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks juhtunud.
Peatusest välja sõites jäi buss seisma ja inimesed aeti kastist
välja. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub, aga läksin koos
teistega. Paari minuti pärast öeldi, et tulge ikka tagasi, jätkame
sõitu. Siis nägingi, et meie kastiauto oli veidi chapale otsa
sõitnud, aken oli tagant lömmis.
Kastiautos arenes
väikesest vestlusest paari kohaliku naisega välja kogu chapat hõlmav
arutelu või vaidlus. Mina küll osa ei võtnud, sest see oli
portugali ja ka changhana keeles, aga mulle tundus, et need naised
kuidagi kaitsesid mind mingi mehe eest jms, igal juhul kogu aeg
„mulungu-mulungu“ käis ja kõik karjusid korraga ja olid üsna
tulised.
Laupäevaks oli Osvaldo
meid samuti tööle palunud et ühe kohaliku portugali ja ka veidi
inglise keele õpetajaga plaan paika panna, kuidas lastele inglise
keelt õpetada. Täpselt me aru ei saanud, miks tema pidi seda plaani
tegema vms, aga veidi siis arutasime tööasju. Chapasõit tööle
oli järjekordselt väga põnev, järjekordne suvaline mees hakkas
rääkima. Tuli bussipeatuses juurde ja küsis „appi, mis punnid
sul siin on?“ ehk siis tutvumine Aafrika moodi... Esimene lõbus
hetk oli see, kui ma üritasin talle seletada, et minu riik on kaugel
põhjas, aga seal on täpselt sama aeg mis Mosambiigis. Tema muudkui
raius ja korrutas, et „it cannot be, it cannot be“. Aga kui ta
kuulis, et ma ülikoolis õpin, siis oli väga uhke ja pahviks
löödud, nii et äkki siis see suutis teda ümber veenda.
Argivestlused jõudsid teemani, kas ma ikka palvetan ja jumalat usun.
Mina vastasin ausalt, et ei usu, mille peale tema oli äärmiselt
jahmunud ja mures ja üritas siis ülejäänud bussisõidu mulle
selgeks teha, kui valesti ma olen oma elu eland jms. Tegelikult oli
huvitav, isegi üks teine suvaline mees, kes mu kõrval bussis istus,
hakkas kaasa rääkima, et ta nõustub, et jumal peab olema elus
esikohal, ilma selleta ei saa midagi olla. Igal juhul olid nad väga
šokeertud, nad vaatasid vist, et üks väike valge pagan oli nende
maale sattunud. Lõpuks nad siiski vist leidsid, et mind on võimalik
veel aidata ja ümber kasvatada ja minu kõrval istuv mees jättis
selle pärast oma peatusest bussist väljumata, et mu telefoninumber
võtta ja hijem uue bussiga tagasi enda peatusesse sõita.
Laupäeva õhtul läksin
Liisile Chopali külla ja käisime veidi kohalikl pidudel, mis küll
erilist suurt muljet ei jätnud. Pühapäeval sõitsime Costa del
Soli juurde, aga ikka päris lõppu täitsa randa ei läinud (ma pole
ikka veel sinna päriselt jõudnud ja seal ujumas käinud), aga
endale kohalikust kangast kleidid saime küll. Netikohvikus käisime
ka, millega olid jälle omakorda probleemid, aga sai käidud.
Esmaspäevast uus
töönädal ja veidi jahe ilm, kuskil 20 kraadi ehk, ma pakun või
isegi veidi vähem. Mõned inimesed olid linnas nunnude
talvekampsunitega ja lapsed mõned mütsidega. Tööl üritasime
lastele punumist õpetada, mis oli reaalsuse see, et me Liisiga
käisime ühe lapse juurest teise juurde ja näitasime näpuga,
millist nöörijuppi tuleb tõsta, laps tõstis ja siis meie
kohendasime. Nojah, vähemalt midagigi. Töölt läksime linna ja
käisime Osvaldol külas, et veekord õpetajaga plaani pidada ja
samuti palus Osvaldo (ehk meie boss töölt, Muodjost, siis) meil
õhtusöögile jääda. Oli väga maitsev ja hea, ainult jäime selle
tõttu hilja peale. Mina sattusin muidugi saatuse tahtel ka mingisse
valesse bussi (liin oli õige ja kõik), mis selgus, et minu
kodukohast üldse läbi ei lähegi. Olin juba päris pabinas, sest
oli pime ja ma olin juba niigi koju hiljaks jäänud, aga lõpuks
teised inimesed bussist aitasid mind, suunasid õigel ajal bussist
välja, üks naine ootas minuga veel uue bussi koju ära ja jõudsin
ohutult koju. See on kindel, et bussisõidud siin ei muutu mitte
kunagi tavalisteks.
Teisipäev, ei teagi,
mis toimus. Kolmapäeval tuli Liis meile ööseks külla ja selleks
puhuks oli meil tehtud lausa väike pidusöömaaeg ja magustoiduks
oli avokaadokreem. Avokaadod näevad siin hoopis teismoodi välja kui
Eestis, suured ja sileda koorega ja musta värvi. Väga hea on
avokaadopüree koos banaaniga, aga kodus meil oli õhtul lihtsalt
purustatud avokaado sidruni ja suhkruga ja see oli ka ülinämma!
Õhtul plaanisime filmi
vaadata või miskit, aga tuli ülisuur torm, nii et iga minut
välgutas mitu korda ja kogu maa läks valgeks. Elektrit siis muidugi
polnud, nii et istusime taskulambi valgel, sõime rämpsu ja
mängiisme doominot nagu lapded ennemuiste maal vanavanematel külas.
Neljapäeval sadas
hommikul ka veidi, oli tõeliselt külm ilm (ma pakun et kuskil 16
kraadi) ja me pidime tund aega chapat ootama peatuses, Liis oma
väikese suvekleidikesega. Lapsi oli ka üsna vähe ja pooled neist
järjekordselt talvemütsidega.
Pooltühi chapa Mosambiigi moodi |
Kastiautoga sõit, ehk peaaegu samuti igapäev... |
Liis oma armastusega tööl hullamas :) |
Nunnu 1 |
Armando - ulakas, aga nunnu 2 |
Perepilt |
Liis sulandub massi |
Magamise aeg. Pooled lapsed puudu, seekord palju ruumi. Aga muidu tundub, et magamine käib mütsidega, kes teab muidugi, millal jälle külm tuleb.... |
Reedel siis vaba päev,
kasutasime seda linnas käimisega ja sain esimest korda käidud
Prantsuse-Mosambiigi kulturikeskuses Franco, kus oli
dokumentaalfilmide festival. Seanss jäi umbes 40 minutit hiljaks ja
lõpuks oli ikka saalis koos meiega 4 inimest, ehkki teise filmi
poole peal sattusid mõned juurde. Kaks filmi olid Gorngosa
rahvuspargist ning viimane sellistest ise kohalike poolt
korraldatavatest hoiufondidest vms (kui väikestes külades panka
pole). Väga toredad! Kinos istudes ja neid filme vaadates oli
kummaline mõelda, et ma olengi siin Aafrikas, nende samade inimeste
ja olude ja traditsioonide keskel – kinos tekkis ikka selline
kõrvaltvaataja pilk.
Reedel läksime
järjekordselt Chopali Liisi ja tema kohalike sõprade juurde. Päeva
põhimomendiks kujunes see, et üks mees, kes oli mind umbes täpselt
2 tundi sellel õhtul tundnud, palus mind naiseks. Sõrmus küll
polnud ja põlvele ka ei laskunud, aga ta oli üsna tõsine, küsis
kas 300 lehma sobiks jms. Nii et see oli kindlasti mu viimasel kahe
nädala suursündmus! Tahaks öelda, et elu esimene abieluettepanek,
aga tegelikult kord nii muuseas Viljandis poes käies tuikus mulle
pühapäeva hommikul üks mees vastu, kes ütles „Tule mulle
naiseks, ma jätan joomise maha“, nii et jamh. Aga seesama
Mosambiigi mees tahtis hommikul peaaegu et kaklema minna ühe teise
mehega, kellega ma rääkisin. Kui ma võtsin oma telefoni välja, et
ta numbrit kirja panna, sai mu „abikaasa“ väga kurjaks ja ütles
et asjad nii ei käi jms, et ma olen tema naine. Ohhhhh,
Aafrika-Aafrika, pole midagi öelda.
Laupäeval oli kodus
naabri Estheri tütre Sindy 2. sünnipäev! Esther tahtis väga ise
küpsetada kaeraküpsiseid (ma vabariigi aastapäeval pakkusin talle
ja talle väga meeldisid) ning siis ma aitasin teda nende ja ka muude
toimetamistega (kohalikke pontsikuid tegin ka veidi!). Pidu oli tore,
üsna traditsiooniline suvine sünnipäevapidu. Tulid vanemad oma
lastega, sõid riisi, friikaid ja kana ja näksimiseks pontsikuid ja
asju, lapsed mängisid palli ja kiikusid. Ja pimeduse saabudes toodi
välja kaks megauhket torti. See torditseremoonia oli küll
teistsugune, mida varem pole näinud. Kui ma sain aru, siis üks tort
oli sünnipäevalapsele nii öelda ning teine tema isale. Lapse käest
hoiti kinni (sest ta on nii väike veel) ning ta pidi ise lõikama
tordi lahti. Ja siis andis ta (ehk siis tema kätt hoidev vanaema
andis) isale, emale ja siis veel mõnedele lastele kahvliga otse suhu
tüki kooki. Ja siis tegi isa sedasama tseremooniat. Tordid olid
tõeliselt ilusad, nagu pulmatordid, aga sisu oli tõeline pettumus –
võise vahukoorekreemi all oli lihtsalt sai, ilma mingi sisu, kreemi
või moosita. Nii et magustoiduks, mis siin imestada, hiiglasuur
hunnik keeksi. (Ja kui minusugune magusasõber ütleb, et seda oli
palju, siis seda oli tõesti isegi minu jaoks palju). Olen siin olles
mõelnud, et järgmise reisi sihtkoha valin selle järgi, kusi
võimalikult minimaalselt saia ja saiatooteid süüakse.
Sünnipäevalaps! Sindy sai 2! |
Viimase nädala on meie juures elanud üks lapselaps, väga vahva! |
Käisin ka peol! |
Megauhked tordid, mille sisu oli pettumuseks. |
Torditseremoonia |
Laupäeva õhtul ühelt
peolt teisele ehk saksa tüdruku Frederica, kellega koos me töötame,
sünnipäevapeole. Oli väga tore, väga palju uusi inimesi ja
ülimalt palju valgeid inimesi ja vabatahtlikke. Põhiliselt
Saksamaalt, aga seal oli ka üks mees Kõrgõstanist, üks tüdruk
Brasiiliast, keegi Portugalist ning üks tüdruk SOOMEST! Oi, kui
väike on maailm.
Tänane pühapäevane
päev möödus suure unisuse tähe all. Pärastlõunal läksin aja
chapast leitud tuttava muusiku juurde õppima kohalikke instrumente
mängima. Ma sain proovida timbilat (mis on traditsiooniline Aafrika
instrument, pm nagu suur puust ksülofon, aga sellise hästi metalse
heliga) ning mbirat, mis on selline väiksem pill, keeruline
kirjeldada, teeb sellist mahedat heli. See meeldis mulle isegi vist
veidi rohkem, aga mõlemaga õppisin väikest meloodiat mängima,
jee. Pärast minu õppimise aega saabusid aga sinna aeda teised
muusikud js samuti tantsijad ning algas traditsioonilise muusika ja
tantsu nö harjutamine vms. Neil on siis seal selline grupp, täitsa
traditsiooniline Aafrika muusika, trummid ja timbila ja siis
tantsijad, kellel olid sellised kõristid jalgade ümber ja
värvilistest lõngajuppidest vööd ümber. Kui lahe see oli!
Liivases aias selline uhke tants, ja kuidas nad end liigutavad, isegi
väikesed lapsed hüppasid kaasa. Nad teevad seal iga pühapäev
proovi, nii et kindlasti lähen sinna veel ja ka oma fotokaga! Aga
see oli nädala lõpetuseks tõepoolest suurepärane wow-Aafrika
moment, mille ostsimisest eelmisel nädalal kirjutasin.
Lood lähevad aina põnevamaks! Ootan huviga järge:-) Seda kastiautos seismist on päris hirmus vaadata...
ReplyDeleteMuide, eile saime ka meie kolm-neli sekundit Mosambiigi tantsu - 1000 tantsu etendusel, mis minu arust oli tõeliselt geniaalne! Ma nautisin seda täiega :D
Jee, minu kõige usinam kommenteerija on kohe platsis, kui tore! Ma arvan, et hirmu pole, et põnevatest lugudest puudust tuleks, ma loodan küll...
ReplyDeleteMa kohe teadsin, et teile see lavastus meeldib, nii tore ja lõbus!
Nii põnev!
ReplyDeleteMa küll ei kujuta ette, kuidas nende chapadega õhtul hilja sõita oleks.. ja veel kuskile valesse kohta ka :D.
Aga väga väga põnev on su seiklusi lugeda!