Järjekordsed seiklused Svaasimaal (4. - 8. aprill)

4. aprillil sai täis kuu meie eelmistest viisaseiklustest Svaasimaal ning seega sõitsime Liisiga järjekordselt sinna uut viisat taotlema, sest Bonny ei olnud migratsiooniametis mingit edu saavutanud. Seega tegime juba plaani, et jääme seekord sinna nädalavahetuseks. Olime ka oma vanale sõbrale Luckyle teada andnud, et oleme tulemas. Ta oli korra ka vastanud, ent kindlaid plaane või kokkuleppeid veel polnud, nii et reede hommikul kui võtsime seljakotid Maputos selga, olid plaanid järjekordselt tegelikut üsna lahtised.

Jõudsime väga optimistlikult piirile, kus tollitöötaja suutis kohe meie näilisele edule kriipsu peale tõmmata teatades, et olime 1 päevaks liiga kauaks Mosambiiki jäänud ning peame maksma 1500 meticali trahvi. (peaaegu 40€). Sest oh seda üllatust, märtsis oli 31 päeva, mitte 30. Kuna piiril polnud mõtet vaidlema ka hakata (ja tegelikult oligi neil õigus), siis maksime oma raha ning jõudsime Svaasimaale, Lomaachasse. Lucky võttis küll telefoni vastu, ent teatas, et tuleb meile järgi kell 4. Kell oli aga 12. Helistasime siis Bonnyle ning teatasime talle murest, et pidime peaaegu kogu raha piiril ära andma. Bonny tõttas kohe appi, võttis raha kaasa ning hakkas autoga meie poole sõitma. Meie aga istusime niikaua barracas (kohalik väike baar) trellidega aias uhkes üksinduses, sõime kaasa võetut, kuulasime muusikat ja lahendasime ristsõnu. (Aitäh kasulikule pakile Eestist!)

Uskumatu täpsusega jõudis kohale Lucky, aga Bonyt polnud ikka veel kusagil. Helistasime - „Juba olen piiril, läheb umbes 20 minutit veel“. Helistame uuesti „Ma jõuan kohe Namaachasse (piirilinn Mosambiigi poolel)“. Helistame kolmandat korda „Jaa, veel 15 minutit läheb aega.“ Lõpuks olin küll piinlikkusest peaaegu ,maa alla vajumas et Lucky meid nii kaua nüüd hoopis ootama peab. Aga lõpuks tuli ka Bonny koos rahaga ning me sõitsime kohe kiiruga Lucky bossi koju, kus me pidime ööbida saama.

Bussiaknast toidumoona ostmine

3 tundi

Uus Svaasimaa kodu

Nagu Eesti...

Lucky boss on eelmisel korral kohatud Percy isa. (noored LAVist Percy ja Ilen). Percy oli Johannesburgi õppima läinud, aga Ilen oli seal, Percy vanemate juures nii kauaks elamas.

Oli väga kodune ja mõnus olemine kogu nädalavahetuse seal, tundsime end vahel nagu kuningannad, kes on puhkusele sõitnud. Kogu aeg sai mõnusat nalja ja selline tunne oli, nagu oleks neid inimesi juba ammu undnud, väga muhe. Ööbisime me Liisiga aga uhkes üksinduses Percy ja Ilene'i majas, vanematekodust u 300 meetri kaugusel. Mõlemad majad asusid järjekordselt sellises suures aiaga piiratud alas (nagu mingi väike küla või linn selline), kus väravad ööseks suletakse, pidi väga turvaline olema seal.

Laupäeval läks pererahvas tööle ja meie Liisiga jäime puhkama. Käisime Mhlumes arstipunktis – oli võrreldes Mosambiigi haiglaga väga soodne ja Liisile teatati, et jalg juba paraneb. Ostsime poest palju soodsat magusat ja läksime vanamatemajja chillima ja telekat vaatama. Olid ikka igasugused kummalised filmid ja saated. Kõige kensakam oli Blind date vms, kus inimesed käisid pimedas kohtingul ja lõpuks pidid valima, keda ja kas nad näha tahavad. Õhtu hakul tegime kiirvisiidi LAVi. Saime 2 minutiks üle piiri minna, et küsida, kas me vajame sinna minekuks viisat – selgus, et vajame ning sele halva uudisega jäi ära plaan minna pühapäeval Krugeri rahvusparki, kui halb... Järgnes õhtune chill eelnevalt tuttavate komponentidega.

Pühapäeval logelesime-lugelesime samuti kogu päeva kodus. Lõunal tegime grillipidu, kus tundsime end tõeliselt nagu Eestis – kõik nii kodune, tuttav ja hea. Õhtupoolikul jalutasime veidi golfiklubi territooriumil ning nägime mõningaid loomi ka (paraku üsna tiheda põõsastiku vahelt ainult). Metssigu, sebrasid, kitsesid ja kitsetaolisi kohalikke loomi. Ning sellega oligi meie lõõgastav nädalavahetus Svaasimaal lõppenud. Aga seiklused alles algasid.

Meie mõnus perekond

Hüppepildid-hüppepildid!

Vabandust, mul polnud aega pilte töödelda, nii et ilma suumita loomapildid!

Sebra!!

Tõeline Aafrika

Esmaspäeval ärkasime vara, käisime veelkord astipunktis ja läksime bensujaama (kus kõik meie Svaasimaa sõbrad üheskoos töötavad). Ootasime veidi ning kella 11 ajal asusime Luckyga järjekordselt Mbabane'i ning Mosambiigi saatkonna poole teele. Bonny oli küll sõumi saatnud, et saatkond võib olla suletud, sest Mosabiigis tähistatakse 7. aprillil püha – Mosambiigi naiste päeva. Aga loogika ütles, et Svaasimaal asuv asutus lähtub ikka kohalikest tähtpäevadsest.

Jõudsime 13.02 saatkonna ukse taha, aga uks oli lukus, ühtegi inimest polnd ning silt väraval ütles, et saatkond on avatud vaid kella 13.00ni (ehkki pärast saime teada, et see päev siiski saatkond polnud üldse avatud). Seega polnud midagi teha või oodata - käiku läks plaan number 2, mida mina olin ausalt öeldes isegi veidi lootnud. Pidime jääma ööseks Mbabane'isse. Leidsime armsa lodge'i, mis tundus esialgu meie jaoks küll veidi kallis (15€ öö), ent kuna asukoht oli hea ja koht kena, jäime sinna.

Läksime siis linna peale uudistama. Kõigepealt šopping, ent mina tahtsin ka linna peal rohkem ringi vaadata ja veidi mäede poole ka, nii et Liis tuli ikka ka kaasa. Linn on erakordselt väike, väidetavalt u 38 000 inimest, aga tundub küll väiksem kui nt Rakvere või Viljand ning ega seal eriti midagi tõesti vaadata ei olnud. Aga olemine oli Mosambiigile vastupidiselt väga rahulik, tsiviliseeritud ning külm. Aga mingist kesklinnast peale poodide ja turu küll rääkida pole, 5 minutit jalutades algaski juba eramajade rajoon. Aga kuna linn on mägedega ümbritsetud, oli see väga tore. Majad meenutasid Inglismaad (UK endine asumaa ju), aga linn ise pigem mõnda Austria väikelinna.

Ostsime süüa ja läksime pimeduse saabudes lodge'i tagasi. Teel kohtasime suvalist noormeest, kes kutsus meid õhtul kuskile istuma ja jutustama, ning kuna ainsaks alternatiiviks oli kodus telekat vaadates šokolaadi süüa, siis võtsime kutse vastu. Enne minekut saime aga aru, et meie telefonid seal maal kohe üldse ei tööta ning seega sain erakordse kogemuse võrra rikkamaks, ehk helistasin (ma arvan, et vb esmakordselt elus) automaadist Mosambiiki. Automaat sõi küll paar korda raha ära, aga saime vähemalt teatatud, et oleme elus ja terved.

Svaasimaa on ilus!

Meie oma päästeingel Luckyga

Mbabane

Svaasimaal pakitakse puu- ja juurviljad kottidesse ja kirjutatakse hind juba peale

Hurmav kuningas

Tädi, kes palus, et ma tenast pilti teeksin. 

Teisipäeval ärkasime juba enne 8, pakkisime kohusetundlikult asjad ning lahkusime oma toast.Helistasime mehele, kes oli eelmine päev meile ja Lucky'le seda kohta soovitanud ning ühtlasi Luckyle lubanud, et viib meid saatkonda (ja vahepeal linna maksma) ning pärast naaberlinna Manzinisse bussi peale. Automaat aga jätkas trikitamist, korra võttis Rambo telefoni vastu (mees nimetas end niimoodi, huvitav), ent siis katkes kõne ära ja hiljem ta meile ei vastanud. Sõime pargis hommikust (õhk oli tõepoolest sügiseselt karge). Hostelis kohtasime aga üht LAVi noormeest, kes laenas meile helistamiseks oma telefoni ning kuna edu meid siiski ei saatnud, viis hoopis taksoga saatkonda.

Seekord oli saatkond avatud. Kohtasime juba tuttavat töötajat, kellele Liis kohe hüüdis: „Hei, kas mäletad meid?“. Küsisime ka ühtlasi, kas meil oleks seekord võimalik 90 päeva viisat taotleda, ent ta ütles kohe, et see on võimatu, sest meil pole Svaasimaal püsivat elu- ja töökohta. Tegime järjekordselt põõsa taga passipildid ära ja jäime ootama, samal ajal hirmuga potentsiaalseid tulevikuplaane tehes.

Lõpuks saime arve, mis oli 400 emalageni asemel 1000, seega pani see meie südamed juba kiiremini põksuma ja imet lootma. Saime tšekki oodates aga järjekordselt endale ued sõbrad – ühe Pakistani mehe ja ta Svaasimaa sõbra, kes lubasid meidki auto peale, et koos panka minna. Kuna pidime järjekordselt pikalt ootama, oli rohke huumor juba ette garanteeritud.

Lõpuks saime oma passid kätte ning seal vaatas meile vastu parim kingitus – 90 päeva viisa Mosambiiki, multiple entry. Nii et nüüd on tulevikus veel väike mure vaid viimase kuu pärast.

Sõbrad viisid meid Manzinisse, kus kell 3 leidsime kohe bussi Maputo poole. Oli päris luksuslik ja üsna tühi. Kuna aga siin maadel stardivad bussid siis, kui täis saavad, pidime veel ootama. Tegin fotoringi turul (inimesed olid väga sõbralikud, mõned palusid, et ma neist pilti teeksin), naasin bussi ootama, käisin puuvilju ostmas, naasin bussi, käisime vetsus, naasin bussi. Vahepeal saime teada, et 22st kohast on 10 veel tühjad. Inimesi justkui tuli, aga kõik jätsid kompsud sinna ja läksud uuesti välja, mõned käisid vahepeal KFCst kana ostmas ja seda bussis söömas ja siis lahkusid jälle. (Tundus, et Svaasimaa elanikud on erilised rämpstoidulembesed.) Meie loobusime üha enam lootusest normaalsel ajal koju jõuda, sest hakkas juba hämarduma. Lõpuks, täpselt kell 6 sai buss täis ja hakkasime sõitma. Peas käis aga küsimus -. huvitav, kuidas need inimesed siin oma elu planeerivad? Kas mõtlevad :“ah, lähen täna bussijaama vaatama, kas mõni buss Maputosse (tuletan meelde, et tegu on naaberriigiga) ka läheb.“ Kui buss on ees, võetakse koht ja minnakse sisseoste tegema. Ja kui mingi hetk juhuslikult ka teised inimesed peaksid bussi jõudma,võibki sõit alata, kui loogiline. Elagu planeerimine Aafrika moodi!

Aga kui te arvate, et nüüd jätkus sujuv sõit Mosambiigi poole, siis eksite. Vaevalt linnast välja saanud, sõitis buss bensiinijaama. Seda on varemgi juhtunud, et buss läheb reisijatega bensiini võtma või parandusse, aga seekord parkis bussijuht bussi lihtsalt jaama kõrvale ning läks poodi süüa ostma. Kuna me Liisiga olime päris vähe toidumoona kaasa varunud, otsustasime ka võimalust kasutada. Tõeline klassiekskursioon!

Sealt edasi jõudsime pimedas päris kenasti tagasi Mosambiiki ja Maputosse, ehkki küll hilja, nii et läksin Liisi juurde ööseks ning kohtusin Liisi hostemaga, kes on Portugalist nüüd tagasi tulnud ning nende majas palju segadust ning väikest laadi intriige külvanud.

Tundub, et ma jätsin talle eriti hea mulje, sest järgmisel päeval ütles ta Liisile pm, et tema sõbranna varastas nendelt vetsupaberirulli ära.