Kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga, kuidas siis harjuda argise korraga?

Kuna pärast Mosambiiki tagasi naasmist on olnud päevad ja nädalad teataval määral vähem ekstreemsed ja seikluserohked (vähemalt väliselt), siis teen kiirkokkuvõtte viimaste kahe nädala sündmustest ja toimunust.

Eelmine kolmapäev (5. märts) me samuti tööle ei läinud, sest otsustasime käia ise Soome saatkonnas ja uurida võimalusi viisa saamiseks. Saime teada, et nemad meid aidata ei saa, nii et lähiajal tuleb siiski ette võtta käik immigratsiooniametisse ja seal endale viisa teha, sest muidu võib meid oodata ees lõplik pagemine Lõuna-Aafrikasse või Svaasimaale.

Neljapäeval jõudsime esimest korda sel nädalal ka tööle. Tegin igapäevased protseduurid – hommikuvõimlemine, väike inglise keel pluss igapäevased aitamised jms. Samuti alustasin „käsitööprojektiga“ numbrite õppimine. Kuna inglise keeles olen numbreid õpetanud (ja sellega koos ka portugali keeles), siis on see kujunenud juba peaaegu minu missiooniks, et lapsed õpiksid numbrid selgeks ja päriselt, et tunneksid ära ka, mitte ainult ei kordaks mehaaniliselt. Ning kuna neil on selline raamat tähtede joonistamiseks ja üle kirjutamiseks, siis ma hakkasin valmistama igale lapsele sellist paberit ka numbritega. Võtab aega, aga loodan väga, et nad hindavad mu pingutust ja saavad kunagi ka need numbrid ilusti kõik selgeks!

Koju minnes ostsin turult 10 meticali (25 sendi) eest 4 apelsini. Pm olid need toored, sest praegu pole veel apelsinihooaeg ja kõik apelsinid, mida müüakse on rohelised ja suht hapud, aga noh, midagi ikka!

Reedel otsustasin samuti tööle minna, ehkki ametlikult pole see tööpäev, aga tundus imelik lõpetada töönädal 1 tööpäevaga, eriti kui nädalavahetuseks suuri plaane polnud. Päeva projektiks oli emadepäevakaartide meisterdamine. Väidetavalt on siin 8. märts emadepäev (me ikka teadsime, et naistepäev, aga olgu). Laste panus piirdus küll nööri sõlmimise ja liimi pintseldamisega, aga kaardid tulid armsad!

Reedel juhtus kastiautoga tööle sõites ka väike õnnetus, aga see oli nii väike, et ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks juhtunud. Peatusest välja sõites jäi buss seisma ja inimesed aeti kastist välja. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub, aga läksin koos teistega. Paari minuti pärast öeldi, et tulge ikka tagasi, jätkame sõitu. Siis nägingi, et meie kastiauto oli veidi chapale otsa sõitnud, aken oli tagant lömmis.

Kastiautos arenes väikesest vestlusest paari kohaliku naisega välja kogu chapat hõlmav arutelu või vaidlus. Mina küll osa ei võtnud, sest see oli portugali ja ka changhana keeles, aga mulle tundus, et need naised kuidagi kaitsesid mind mingi mehe eest jms, igal juhul kogu aeg „mulungu-mulungu“ käis ja kõik karjusid korraga ja olid üsna tulised.

Laupäevaks oli Osvaldo meid samuti tööle palunud et ühe kohaliku portugali ja ka veidi inglise keele õpetajaga plaan paika panna, kuidas lastele inglise keelt õpetada. Täpselt me aru ei saanud, miks tema pidi seda plaani tegema vms, aga veidi siis arutasime tööasju. Chapasõit tööle oli järjekordselt väga põnev, järjekordne suvaline mees hakkas rääkima. Tuli bussipeatuses juurde ja küsis „appi, mis punnid sul siin on?“ ehk siis tutvumine Aafrika moodi... Esimene lõbus hetk oli see, kui ma üritasin talle seletada, et minu riik on kaugel põhjas, aga seal on täpselt sama aeg mis Mosambiigis. Tema muudkui raius ja korrutas, et „it cannot be, it cannot be“. Aga kui ta kuulis, et ma ülikoolis õpin, siis oli väga uhke ja pahviks löödud, nii et äkki siis see suutis teda ümber veenda. Argivestlused jõudsid teemani, kas ma ikka palvetan ja jumalat usun. Mina vastasin ausalt, et ei usu, mille peale tema oli äärmiselt jahmunud ja mures ja üritas siis ülejäänud bussisõidu mulle selgeks teha, kui valesti ma olen oma elu eland jms. Tegelikult oli huvitav, isegi üks teine suvaline mees, kes mu kõrval bussis istus, hakkas kaasa rääkima, et ta nõustub, et jumal peab olema elus esikohal, ilma selleta ei saa midagi olla. Igal juhul olid nad väga šokeertud, nad vaatasid vist, et üks väike valge pagan oli nende maale sattunud. Lõpuks nad siiski vist leidsid, et mind on võimalik veel aidata ja ümber kasvatada ja minu kõrval istuv mees jättis selle pärast oma peatusest bussist väljumata, et mu telefoninumber võtta ja hijem uue bussiga tagasi enda peatusesse sõita.

Laupäeva õhtul läksin Liisile Chopali külla ja käisime veidi kohalikl pidudel, mis küll erilist suurt muljet ei jätnud. Pühapäeval sõitsime Costa del Soli juurde, aga ikka päris lõppu täitsa randa ei läinud (ma pole ikka veel sinna päriselt jõudnud ja seal ujumas käinud), aga endale kohalikust kangast kleidid saime küll. Netikohvikus käisime ka, millega olid jälle omakorda probleemid, aga sai käidud.

Esmaspäevast uus töönädal ja veidi jahe ilm, kuskil 20 kraadi ehk, ma pakun või isegi veidi vähem. Mõned inimesed olid linnas nunnude talvekampsunitega ja lapsed mõned mütsidega. Tööl üritasime lastele punumist õpetada, mis oli reaalsuse see, et me Liisiga käisime ühe lapse juurest teise juurde ja näitasime näpuga, millist nöörijuppi tuleb tõsta, laps tõstis ja siis meie kohendasime. Nojah, vähemalt midagigi. Töölt läksime linna ja käisime Osvaldol külas, et veekord õpetajaga plaani pidada ja samuti palus Osvaldo (ehk meie boss töölt, Muodjost, siis) meil õhtusöögile jääda. Oli väga maitsev ja hea, ainult jäime selle tõttu hilja peale. Mina sattusin muidugi saatuse tahtel ka mingisse valesse bussi (liin oli õige ja kõik), mis selgus, et minu kodukohast üldse läbi ei lähegi. Olin juba päris pabinas, sest oli pime ja ma olin juba niigi koju hiljaks jäänud, aga lõpuks teised inimesed bussist aitasid mind, suunasid õigel ajal bussist välja, üks naine ootas minuga veel uue bussi koju ära ja jõudsin ohutult koju. See on kindel, et bussisõidud siin ei muutu mitte kunagi tavalisteks.

Teisipäev, ei teagi, mis toimus. Kolmapäeval tuli Liis meile ööseks külla ja selleks puhuks oli meil tehtud lausa väike pidusöömaaeg ja magustoiduks oli avokaadokreem. Avokaadod näevad siin hoopis teismoodi välja kui Eestis, suured ja sileda koorega ja musta värvi. Väga hea on avokaadopüree koos banaaniga, aga kodus meil oli õhtul lihtsalt purustatud avokaado sidruni ja suhkruga ja see oli ka ülinämma!

Õhtul plaanisime filmi vaadata või miskit, aga tuli ülisuur torm, nii et iga minut välgutas mitu korda ja kogu maa läks valgeks. Elektrit siis muidugi polnud, nii et istusime taskulambi valgel, sõime rämpsu ja mängiisme doominot nagu lapded ennemuiste maal vanavanematel külas.

Neljapäeval sadas hommikul ka veidi, oli tõeliselt külm ilm (ma pakun et kuskil 16 kraadi) ja me pidime tund aega chapat ootama peatuses, Liis oma väikese suvekleidikesega. Lapsi oli ka üsna vähe ja pooled neist järjekordselt talvemütsidega.

Pooltühi chapa Mosambiigi moodi

Kastiautoga sõit, ehk peaaegu samuti igapäev...

Liis oma armastusega tööl hullamas :)

Nunnu 1

Armando - ulakas, aga nunnu 2

Perepilt

Liis sulandub massi

Magamise aeg. Pooled lapsed puudu, seekord palju ruumi. Aga muidu tundub, et magamine käib mütsidega, kes teab muidugi, millal jälle külm tuleb....

Reedel siis vaba päev, kasutasime seda linnas käimisega ja sain esimest korda käidud Prantsuse-Mosambiigi kulturikeskuses Franco, kus oli dokumentaalfilmide festival. Seanss jäi umbes 40 minutit hiljaks ja lõpuks oli ikka saalis koos meiega 4 inimest, ehkki teise filmi poole peal sattusid mõned juurde. Kaks filmi olid Gorngosa rahvuspargist ning viimane sellistest ise kohalike poolt korraldatavatest hoiufondidest vms (kui väikestes külades panka pole). Väga toredad! Kinos istudes ja neid filme vaadates oli kummaline mõelda, et ma olengi siin Aafrikas, nende samade inimeste ja olude ja traditsioonide keskel – kinos tekkis ikka selline kõrvaltvaataja pilk.

Reedel läksime järjekordselt Chopali Liisi ja tema kohalike sõprade juurde. Päeva põhimomendiks kujunes see, et üks mees, kes oli mind umbes täpselt 2 tundi sellel õhtul tundnud, palus mind naiseks. Sõrmus küll polnud ja põlvele ka ei laskunud, aga ta oli üsna tõsine, küsis kas 300 lehma sobiks jms. Nii et see oli kindlasti mu viimasel kahe nädala suursündmus! Tahaks öelda, et elu esimene abieluettepanek, aga tegelikult kord nii muuseas Viljandis poes käies tuikus mulle pühapäeva hommikul üks mees vastu, kes ütles „Tule mulle naiseks, ma jätan joomise maha“, nii et jamh. Aga seesama Mosambiigi mees tahtis hommikul peaaegu et kaklema minna ühe teise mehega, kellega ma rääkisin. Kui ma võtsin oma telefoni välja, et ta numbrit kirja panna, sai mu „abikaasa“ väga kurjaks ja ütles et asjad nii ei käi jms, et ma olen tema naine. Ohhhhh, Aafrika-Aafrika, pole midagi öelda.

Laupäeval oli kodus naabri Estheri tütre Sindy 2. sünnipäev! Esther tahtis väga ise küpsetada kaeraküpsiseid (ma vabariigi aastapäeval pakkusin talle ja talle väga meeldisid) ning siis ma aitasin teda nende ja ka muude toimetamistega (kohalikke pontsikuid tegin ka veidi!). Pidu oli tore, üsna traditsiooniline suvine sünnipäevapidu. Tulid vanemad oma lastega, sõid riisi, friikaid ja kana ja näksimiseks pontsikuid ja asju, lapsed mängisid palli ja kiikusid. Ja pimeduse saabudes toodi välja kaks megauhket torti. See torditseremoonia oli küll teistsugune, mida varem pole näinud. Kui ma sain aru, siis üks tort oli sünnipäevalapsele nii öelda ning teine tema isale. Lapse käest hoiti kinni (sest ta on nii väike veel) ning ta pidi ise lõikama tordi lahti. Ja siis andis ta (ehk siis tema kätt hoidev vanaema andis) isale, emale ja siis veel mõnedele lastele kahvliga otse suhu tüki kooki. Ja siis tegi isa sedasama tseremooniat. Tordid olid tõeliselt ilusad, nagu pulmatordid, aga sisu oli tõeline pettumus – võise vahukoorekreemi all oli lihtsalt sai, ilma mingi sisu, kreemi või moosita. Nii et magustoiduks, mis siin imestada, hiiglasuur hunnik keeksi. (Ja kui minusugune magusasõber ütleb, et seda oli palju, siis seda oli tõesti isegi minu jaoks palju). Olen siin olles mõelnud, et järgmise reisi sihtkoha valin selle järgi, kusi võimalikult minimaalselt saia ja saiatooteid süüakse.

Sünnipäevalaps! Sindy sai 2!

Viimase nädala on meie juures elanud üks lapselaps, väga vahva!

Käisin ka peol!

Megauhked tordid, mille sisu oli pettumuseks. 

Torditseremoonia

Laupäeva õhtul ühelt peolt teisele ehk saksa tüdruku Frederica, kellega koos me töötame, sünnipäevapeole. Oli väga tore, väga palju uusi inimesi ja ülimalt palju valgeid inimesi ja vabatahtlikke. Põhiliselt Saksamaalt, aga seal oli ka üks mees Kõrgõstanist, üks tüdruk Brasiiliast, keegi Portugalist ning üks tüdruk SOOMEST! Oi, kui väike on maailm.

Tänane pühapäevane päev möödus suure unisuse tähe all. Pärastlõunal läksin aja chapast leitud tuttava muusiku juurde õppima kohalikke instrumente mängima. Ma sain proovida timbilat (mis on traditsiooniline Aafrika instrument, pm nagu suur puust ksülofon, aga sellise hästi metalse heliga) ning mbirat, mis on selline väiksem pill, keeruline kirjeldada, teeb sellist mahedat heli. See meeldis mulle isegi vist veidi rohkem, aga mõlemaga õppisin väikest meloodiat mängima, jee. Pärast minu õppimise aega saabusid aga sinna aeda teised muusikud js samuti tantsijad ning algas traditsioonilise muusika ja tantsu nö harjutamine vms. Neil on siis seal selline grupp, täitsa traditsiooniline Aafrika muusika, trummid ja timbila ja siis tantsijad, kellel olid sellised kõristid jalgade ümber ja värvilistest lõngajuppidest vööd ümber. Kui lahe see oli! Liivases aias selline uhke tants, ja kuidas nad end liigutavad, isegi väikesed lapsed hüppasid kaasa. Nad teevad seal iga pühapäev proovi, nii et kindlasti lähen sinna veel ja ka oma fotokaga! Aga see oli nädala lõpetuseks tõepoolest suurepärane wow-Aafrika moment, mille ostsimisest eelmisel nädalal kirjutasin.