Toredaid hetki möödunud nädalavahetusest

Nagu nimme eelmise meestepeletamise postituse järjena alustan uut postitust sarnase teemaga. Ehk miski, mis võtab kokku kõik siinsete inimeste mõtted ja arvamused nii hästi, et ega ühtegi üleliigset sõna polegi tarvis.

Helistab täna mulle töökaaslane, üks noorem naisterahvas, kes minuga samas ruumis töötab. Aga mingid suured sõbrannad pole me küll olnud, pigem vahetame mõned tööalased lühivestlused/laused päeva jooksul. Helistab ta üldse muudel põhjustel, aga kõne lõpus küsib ta nii muuseas:
"Kas sa oled praegu kodus?"
"Ei, ei ole kodus"
"Kus sa siis oled? Peigmehe juures?"
"Ei. Sõbra juures." (Portugali keeles erinevad sõnad amigo ja amiga, meessoost ja naissoost sõbra jaoks)
"Aa, siis ikka peigmehe juures."

Palju õnne Mosambiigi inimesed. Järgmine kord hakkan igat oma meessoost tuttavat mõnele teisele tuttavale tutvustama kui peigmeest, et sisutühje vestlusi hiljem vältida.


Aga tegelikult kirjutan,et anda vahelduseks üks argiselt kirjeldav ülevaade nädalavahetusest anda. (Ootel on aga vähemalt üks rohkem kui nädalavanune postitus. Aga küll ta tuleb.)

Alustan neljapäeva õhtupoolikust, kui pärast tööd sõitsime Liisiga linna. Linnas ootasime kontori ukse taga enam kui tund aega Bonnyt, et transpordiraha saada, aga noh, muidugi ei ilmunud ta välja. Aga istusime pissihaisuses räämas kortermaja koridoris (naabrid annetasid istumiseks plastmasstoolid ja veidi elektrit mu arvuti laadimiseks), aga lõpuks andsime alla. Ja läksime Prantsuse-Mosambiigi kultuurikeskusesse, et tantsuetendust vaadata.

Üks erilisemaid, mida olen kunagi näinud, kus koos tantsisid liikumispuudega ja tavalised noored. Ja tõepoolest tantsisid. Näiteks oli üks duett, kus koos tantsisid tavaline poiss ja jalgadeta tüdruk. Selline väga akrobaatiline ja lüüriline, palju tõsteid ja asju. Ja nii loomulik oli see kõik, nagu kõik liikumispuudega inimesed võiksid ja peaksid niimoodi tantsima. Ja üks meie sõber tantsis seal samuti. (väärt mainimist on ka see, et käisin elus esimest korda panniga teatris. Nimelt tassisin koju ahjuplaati, kuhu olin sünnaks lastele kooki teinud. Chapasse minnes oli see heaks kaitsevaendiks, nagu kilp ees. Aga teatris siiski veidi kummaline).

Reede oli vaba päev nagu ikka. Otsustasime Liisiga teha shoppingupäeva ning minna tuulama kõikidesse nendesse tänavaäärsetesse putkadesse (st tänava ääres ripuvad okstest tara vms peal müügiks kõiksugused riided) uudistama, mis seal müüakse. Juba algusest peale on meie üheks lemmikajaviiteks olnud bussist neid riideid vaadata ja alati tuleb selline kadeduseuss sisse, kui pead piiratult bussis istuma, aga akna taga näed mööda vuramas igat sorti ilusaid riideid. Nii et siis võtsime end kokku ja sõitsime päris hullu ja rahvarohkesse kohta Benficasse. Riideid oli palju ja leidsime nii mõndagi toredat. Ühes putkas jätsime vist tädile endast lõpuks nii viletsa või vaese mulje (ehkki mõlemad ostsime 1 kleidi), et ta ütles meile, et näete, valige siit hunnikust veel midagi endale tasuta võtmiseks. Oooo, kes siis sellest võimalusest saaks keelduda!

Ja muidugi kogu aja hullutasime igas vanuses kohalikke mehi, nagu ikka.
Saime kätte tellitud lapitehnikas capulana seljakotid ja sõitsime linna. Suure bussiga, kus üks aken (suur aken) oli lihtsalt puudu. Saime lõpuks oma raha kätte, ostsin 2 uut capulanat (ja nägin väga palju ilusaid) ja sõitsin koju. Ostsin 150 mt (seda on palju!!! Eurodes muidu kuskil 3€) eest netikrediiti ning valmistusin kogu päeva mõtetes ja lootuses selleks, et tantsupidu netist vaadata. Kogu aeg küll teadsin, et kahe ja poole tunni vaatamiseks kindlasti netimahtu ei jagu (siinne netipulk mahupõhine ja video võtab ju kõige rohkem), aga midagi ikka. Sain ka bussi peale (et teha ring) ja ummikud olid muidugi üksjagu suured ja kell juba pool 6, aga mõtlesin, et isegi kui sõidan tund aega koju, siis jääb mul veel tantsupidu vaadata 2 tundi. Kuni avastasin, et olin täiesti unustanud, et Eestis on kell 1 tund rohkem. Ja ehkki ummikud polnudki hiiglaslikud, läks kokku siiski poolteist tundi koju saamiseks, ehk kell 7 olin kodus (Eestis siis juba kell 8). Kerge pettumus või nii... Sain viimast poolt tundi väga hüplikuna vaadata, aga oli siiski väga südantsoojendav. Ning kõige kummalisem muidugi see, et meil siin juba mitu tundi täitsa pime olnud ja öö peaaegu käes, aga Eestis veel päike särab kõrges taevas.

Laupäeva oli hommikul pesupäev. Siis ajasin naabriga juttu ja kella 1 paiku läksin Andrese (alias Harry Potteri, kes muundus nüüd Ronald Weasley'ks) juurde, et seal Liisi ja saksa poisi Anselmoga pannkooke teha.
Ja ühtlasi algas naerumaraton. Tsiteerides Liisi, siis pannkoogid tulid suht nagu tallanahad (meie ei küpsetanud), aga noh, armas oli ikka midagi kodust süüa.

Maal vanaema juures

Andrese esimene pannkook!

Mosambiigi gängstad. Et oleks uhkem, siis ka valet pidi.

Vennad Zona Verdest. 

Edasi kesklinna teatrisse - Teatro Avenida ja uuslavastus Chapa 100. Ehk siis bussisõidust. Päris tabavalt ja lõbusalt üle vindi keeratud - nägi kõiki tüüpe ja tüüpolukordi, mis siin ikka ette tulevad, nii et väga vahva. Ja tundub, et Mosambiigi teatrile kohaselt oli ka järjekordselt vahel tantsu ja laulu - väga tore.

Ja siis uue traditsiooni kohaselt mööduvad nädalavahetused samuti väga lebolt ja koduselt, ilma mingite pidudeta. Nii et ööbisin küll linnas Friederike juures, aga sai niisama jutustatud ja raamatut loetud ja mõnus oldud.

Pühapäeva juba varahommikul aga hüppasin oma mentor Nelsoni auto peale ning sõitsime tema koju. Nimelt oli ta mu pühapäevaks enda koju lõunale kutsunud. Kõigepealt tuli aga oodata, siis sai hommikusööki (teed, saia, salatit ja friikartulit) ning siis tuli veel väga palju oodata ja siis sai uhket lõunasööki ka. Vahepeal ootamise ajal saabusid juhuslikultmentorile külla kari sugulasi, keda kõiki nähes ta oli muidugi väga üllatunud ja rõõmus. Alguses saabusid muudkui meed, nii et lõpuks istusin 5 mehega elutoas ja vaatasin telkut. Samal ajal kui veel üks mees, keegi samuti ta sugulane, köögis askeldas. Tööjaotus missugune!

Päeva tipphetk saabus aga koju sõites. Oli pühapäeva õhtu ja pime, aga enne minu koju sõidutamist pidi mu mentor enda mingi väikese sugulase oma venna juurest koju viima. Seega sõitsime sinna ning kuna tee peal oli politsei, tahtsime nende eest eemale põigata ja jäime liiva sisse kinni. Õnneks saime kiirelt ka meeste abiga sealt välja lükatud.

Jõudsime siis kohale. Astusin ka vaikselt ja tagasihoidlikult tuppa sisse. Maja uks viis otse avatud kööki, kus ühe kapi/laua taga oli väike elutuba, ehk telekas ja seal ees madrats, kus ema-isa juba voodis vedelesid ja telekat vaatasid. Mind kupatati muidugi kohe mitmekordse palumise peale toolile istuma. Istusin ja ootasin, millal lapsed oma onu Nelsoni ära kallistavad ja ma kodu poole saame hakata liikuma. Ema aga kupatas vanema tütre kohe kooki lõikama, mis siis taldrikul, mis omakorda oli kandikul, mulle kohe söögiks toodi. Tänasin viisakalt ja asusin kooki sööma. Samal ajal kupatas ema sellesama tütre uuesti midagi askeldama - sain aru, et jutt käis apelsinimahlast ning tüdruk rääkis midagi, et "meil on ainult kaks apelsini". Samal ajal mugisin ma vaikselt oma koogitükki ning muigasin omaette. Koogitükk muudkui kahanes, ja ema muutus veidi tõredamaks. Kähku nüüd, apelsinimahla. Koogitükk ikka aina vähenes, ema muutus kärsitumaks ning mina pidin end aina enam talitsema ja keelde hammustama, et mitte naerma hakata.
Kook sai otsa, väike sugulane ja mentor olid juba peaaegu et valmis lahkuma, aga tüdruk ikka veel valmistas mahla. Lõpuks siis tuli ta uuesti kandikuga, seal peal mulle klaas värskelt pressitud apelsinimahla. Kuna aga aeg tiksus takka, siis jõin selle kiirustades ära, tänasin mitmekordselt pererahvast ning asusin minekule, ikka veel suurmuie näol. Arvan, et nüüd võin päris täpselt mõista, mida tunneb president nendel 15.minutilistel visiitidel Eestimaa väikestesse küladesse, kus kõik tädid on teda ammu oodanud ja kooki kõpsetanud. Ainult mind paraku nii kaua ei pidanud ootama, aga vastuvõtt oli vähemalt sama armas ja ehe!

Eneseabiõpik - kuidas mehi eemale peletada?

(Kuna ajad on olnud kiired ja tegutsemist täis, siis praegu midagi uut ma pole siia jõudnud kirjutada. Vahelduseks, kuna olen nende viie kuu jooksul üsna järjepidavalt Virumaa Teatajasse artikleid oma Aafrika eluolust kirjutanud, siis nüüd kasutan juhust ja postitan ühe artiklitest siia ka. Sest teema tõuseb ikka ja jälle päevakorrale. Aga muidu ikka lugema-lugema, ka uusi kirjutisi!
Ja varsti juba uued uudised siin, Aafrika-Eesti sõpruskohtumistest!)

Eneseabiõpik: Kuidas mehi eemale peletada?

Valge noore naise saabumine Mosambiiki tekitab kohalikes meestes muidugi üksjagu elevust. Vaatamatat sellele, et Maputo puhul on tegu miljonilinnaga, kus erinevate rahvuste ja rasside esindajaid võib vähmalt kesklinnas üsna tihti kohata tundub, et kõik, kellega mina juhtun kokku puutuma, näevad küll valget tütarlast esimest korda. Bussis ja tänaval liibutakse ligi ning küsitakse esimesel võimalusel, isegi ilma tutvust tegemata telefoninumbrit. Äkki näkkab?

1. Valeta

Uude riiki saabununa olin esialgu suures hädas – mida teha? Võõrastele ei hakka ju telefoninumbrit andma, aga ebaviisakas ka ei tahaks olla. Seega suitses mu suu eriti hoolega just esimestel nädalatel. „Ma alles jõudsin siia, mul ei ole veel telefoninumbrit.“ „Oi, ma sain uue numbri küll, aga mul ei ole see veel meelde jäänud. Ja kahjuks ununes just täna telefon ka koju.“

Teine mure – peale telefoninumbri tahavad nad veel ka teada, et kus ma elan. Vassida, et ei mäleta piirkonna nime, oleks veidi liiga läbinähtav. Seega kasutan lähedalasuvate linnaosade nimesid – suunan kavalerid valele teele, aga päris külmavereliselt ju ei valeta ka.

Küsimuse peale, kas olen juba abielus, olen viimasel ajal hakanud kelmikalt keskkooli sõrmust nende poole viibutama – mõned küll küsivad imestusega, miks mul sõrmus vaes sõrmes on, ent kui teatan, et minu maal kantakse seda just niimoodi, on tavaliselt abieluettepanekud kiired kaduma.

2. Teeskle kurti. Või pimedat. Või mõlemat.

Kesklinnas on üks hullumeelne tänav, millele on isegi teemakohane nimi: „Guerra popular“ (tõlkes ehk rahva sõda). Tänav on täies ulatuses hullumeelseid meeskauplejaid täis, kes igal võimalikul moel kõndijate tähelepanu üritavad endale saada. „Hey, babe!“ või „I want to be your friend“ on ühed põhilistest hüüatustest. Peale selle aga on neil kombeks ka pilgu püüdmiseks sinu poole sisistada ning õhusuudlusi saata. Juba esimestel kordadel sain aru, et kõige parem on täielikku apaatsust teeselda ning mitte ükski lihas näos liikumas, lihtsalt edasi kõndida. Kohalikud aga ignoreerimist ei aktsepteeri ning hakkavad selle peale koera kombel veelgi aktiivsemalt haugatama: „Hey, hey, come here, hey!“ Mida teha aga, kui mõni meeste boksereid müüv härra tee ära blokeerib või teine käest kinni krahmab? Ega ei jäägi muud üle kui pahura näoga mööda põigata ja edasi jalutada.

3. Ole otsekohene ja kui vaja ebaviisakas

Mingil hetkel on tüdimus kerge tulema ning tundub, et kõik kohatud inimesed tahavad vaid pealiskaudselt sinu telefoninumbrit või endale valget tüdruksõpra. Seega saan aru, et lõputult valetamine või keerutamine muutub liiga energia- ja ajakulukaks. Niisiis otsustan lihtsalt aus olla. Lähen tänaval telefonile krediiti ostma ning nii muuseas ütleb müüja mulle raha tagasi ulatades (ilma mingi eelneva vestluseta): „Kas ma saaksin su telefoninumbri?“ „Ei,“ vastan lühidalt ning asun minekule, järgnevaid hüüatusi tähele panemata.

4. Proovi oma vaateid seletada. Ja loobu sellest järgmisel hetkel.

Mõnel hetkel otsustasin aga enda kannatuse proovile panna ning kavaleridele oma eluvaateid seletada. Armastuseavalduse peale on kohalikel meestel kombeks küsida - „Aga sina? Kas sina mind ka armastad?“ Selle peale üritan mõistlikult rääkida, et ei, mina sind küll ei armasta ja tegelikult ei armasta ju sina mind ka, sest sa ei tunnegi mind. Aga nende silmis helgib vaid vastu arusaamatus ning küsimus: „Aga kuidas nii?“. Samuti leiavad nad, et sellest pole üldse hullu, kui me teineteist veel ei tunnegi, küll siis kunagi (ehk pärast abiellumist? – mõtlen muigega) saame tuttavaks ka. Jah, miks ka mitte.

´5. Ära mõtle, lihtsalt naudi olukorda

Mingil hetkel taban end mõttelt – ja mis siis, et nad mind ainult selle pärast kõnetavad, et ma valge olen? Kui see teeb nende päeva rõõmsaks, et nad näevad Euroopa naist ning peavad rõõmu väljendamiseks kohe ka talle „Hey mulungu“ hüüdma, siis no palun. Niisiis naeratan ja lehvitan superstaari kombel järgi hüüdjatele vastu. Sest millal ikka kodumaal see uuesti peaks juhtuma, et tänaval kõndides keegi võõras lihtsalt „Tere“ hüüab, lehvitab või isegi ütleb, et sa ilus välja näed? Nii et lihtsalt naudi olukorda ja rõõmusta.

Lahendusi, kuidas kohalike meestega suhelda, on muidugi veel kümneid ja sadu ning meetodite välja töötamiseks ja katsetamiseks võimalusi rohkem kui reaalselt aega, jaksu ja kannatust. Aga vastuseta küsimused jäävad vist lõputult pähe keerlema – kust tuleb see suur kiindumus valgete naiste vastu? Ja mida nad ikka tegelikult oma peas mõtlevad?

Möödunud nädala tipphetked

Panen siis siia lugejatele rõõmuks ikka midagi kirja ka, ehkki viimasel ajal selliseid tavapäraseid postitusi nagu pole mahti või motivatsiooni teha. Aga kuidagi peab ikka lugejatele ustavaks jääma.

Seega siis mõned huvitavad hetked.

• Tööl on meie juurde saabunud uus kolleeg. Alguses olin eriti rõõmus, kuna enne seda olin üle nädala põhimõtteliselt täiesti üksi päev otsa hulluvate 30 lapsega olnud, siis iga abikäepaar tundus nagu jumala kingitus. Ja Liis saabus ka tagasi, nii et elu läks jälle lihtsamaks. Uus tädi (tegelikult noor naine) on väga tegus, õpetas lastele mõned uued laulud. Aga ajapikku läks karjumine ja käratamine ikka aina tihedamaks ning eelmisel nädalal võttis ta kaasa uue sõbra - pika puust kaika. Kõigepealt tagus ta sellega vastu lauda, et lapsi vait saada. Siis tagus sellega otse laste nina ette, vastu nende lauda. Ja neljapäeval tegi ta nii - istus klassi ees laua taga, nui peos ning kui keegi lastest tegi ulakust, siis saatis kaika viskeka lapse poole teele. Meelega küll mööda visates, aga siiski päris ekstreemsed kasvatsmeetodid toimuvad siin meie juures. Nii et Eesti lapsed, hoidke alt kui tädi Triinu tagasi tuleb!
• Meil on talv käes. Hommikul on nii külm, peab kindlasti kampsuni ja võib-olla ka salli kaela panema ja öösel on jahe magada. Täna öösel läks nina kinni ja nüüd on nohu käes. Vaat sulle Aafrikat. Päeval on õnneks veel siiski soe, midagi 20 kraadiga. 
• Laupäeval tegime ühe sõbra juures rahvaste toitude päeva. Frederica tegi Saksamaalt Sammelknüdelit (mingi selline, saiapall, huvitav). Ma tegin küpsisetorti - vahele panin kondenspiima ja jogurti segu, banaani ja konservimaasikaid (olid pahad ja ilma maasika maitseta) ja peale vahukoort. Imeline! Ja siis palju Mosambiigi toitu. Tapeti 2 kana (ja seda mitte kuidagi ülekantud tähenduses, vaid päris otse, Frederica tegi pilti (kahjuks minu fotokaga, aga ma pole neid veel julgenud vaadata), aga ma panin silmad kinni. Aga toidud maitsesid hästi ja lõpuks oli lausa pidu, tore Mosambiigi muusika ja peo kõrghetkeks muidugi - ühine Kaera-Jaani õppimine. Ei saa ilma selleta. Õhtul läks nii külmaks, et panin Frederica ostetud mütsi pähe. 
• Koju sõitsin peolt nelja bussiga, et mitte kulutada öösel aega bussipeatuses heas usus, et minu otse koju viiv buss tuleb. Kolmandasse bussi astudes (loe: end teiste vahele pressides) jäi jalg halba asendisse, plätu libises jalast ja uks tõmmati kinni. Nii jäi minu punane Mosambiigi plätu Benficasse ja mina sõitsin edasi. T3s pidin uue bussi peale kõndima üks jalg paljas, ei suutnud ise küll naeru pidada. On vast mulungu, paljajalu liivatänavatel... 

Köök ja meie lõbus päevane kokandustiim

Saksa saiapallid apelsinipuu all

Ja minu tehtud imeline küpsisetort. Peolaud on juba kaetud.

Peaaegu esimene toidupilt siin Mosambiigis vist. Ei näe küll hea välja, aga tegu ühe mu lemmikuga siin - shima (maisijahupuder) ja matapa (lehtedest, kookosest ja maapähklitest tehtud kaste). Pidi ka hästi paksuks tegema, nii et topelt kasutegur sees!

Frederica ja peoperemees Zicitu (ma ei tea, kuidas seda nime kirjutada)

Mosambiigi chapapäev

22. mai 2014
Õhe tõelise Mosambiigi chapapäeva jäädvustamiseks.
Pidime minema Liisi ja Jorgega järjekordselt Namaachasse ja piirile, et passi tempel saada. Iga 30 päeva tagant, totter süsteem.
Igal juhul kell 9 kohtusime Baixas ja ehkki olime uues chapas esimesed, täitus see kiirelt ja üsna pea sõitsime Namaacha poole. (Enne ostsime bussiaknast hommikusöögiks - no mida? Muidugi saia. Sest muud võimalust ju polnudki nagu ikka). Jõudsime Namaachasse, ületasime piiri ja tulime seekord kohe tagasi. Jorge oli juba ees bussi püüdma läinud, kuhu ta oma kampsuni unustas ning meie Liisiga istusime siis väiksesse kastiautosse, et küla teise otsa bussipeatusesse sõita. Üks kohalik mees hakkas rääkima.
"Where are you from?"
"From Estonia"
"Aaaa, Estonia". Seesugune emotsioon, justkui tabaks neid mingi soe äratundmisrõõm, on tavaline, seega ei vaevunud me seekord isegi küsima, kas ta teab või on kunagi midagi sellistsest riigist kuulnud. Või lihtsalt igaks juhuks mainida, et see Euroopas asub.
Aga mees hakkas midagi kohalikus keeles omasõbrae seletama. Ja oma üllatuseks kuulsime, kuidas onu rääkis: "Russia........ Estonia...... Letonia (vms)........ Soviet...."
Me Liisiga olime pehmelt öeldes pahviks löödud, sest ei juhtu just tiht, et isegi pealinnas Maputos Eestist midagi kuulnud ollakse, väikelinnast veel rääkimata. Ootasime pea pool tundi kastiauto täitumist ja vahepeal jagas seesama mees meiega oma sooje ube, olid omamoodi igaüks omas kestas (nagu maapähklid), aga maitselt tavalised.
Jõudsime vist 12 ajal tagasi bussijaama, saime järjekordselt tühja bussi, mind suunati ette juhi kõrvale istuma. Järnes jällegi pea tunnine ootamine ning veidi enne 13 lahkusime Maputo poole. Vahemaa 60 km. Peamise osa ajast sisustasin telefonist näidendit lugedes (uus hea avastus turvalistes olukordades). Kella 14 ajal olime Maputo piiril, aga ummikud olid hiiglaslikud ja kesklinna jõudsime kell 15. Nii palju siis vaba päeva sisukast kasutamisest. Käisin supermarketis ja ostsin Bushfire muusikafestivalile pileti (see nädalavahetus, olen megaelevil!) ja veidi enne 17 läksin Maputo Shoppingu ette, et sealt buss koju võtta. Olen küll sealt väga harva võtnud, aga tean, et sealt lähevad ka minu kodukanti, seega seal juba olles otsustasin proovida. Ootasin kuskil 20 minutit, mõni täis chapa möödus ja ei peatunud, 1 ütles, et läheb mingit teist teed pidi. Seega otsustasin kõndida u 20 mintsa üles kõige hullemasse peatusesse nimega Guerra Popular, sest seal on neid chapasid vähemalt üksjagu.
Mõlemad tänavapooled olid hullumeelselt rahvast täis. Otsustasin kohe minna vastaspoolele, et teha ring (alguspunkti ja siis uuesti kodu poole) et sellisel juhul saaksin veidi kindlamalt ja mugavamalt koju. Pimedaks läks juba ka. Ootasin ka seal kuskil 20 minutit ning pärast pidevat ühe ja teise chapa poole jooksmist sain ka peale. Esipingile! Vähemalt midagigi head. Bussijuht ja corbador olid üsna lõbusad ja lõõpisidmuudkui (aga changhanas, ei saanud aru). Aga oli pime ja igal pool oli nii palju inimesi ja autosid, napilt oleks peaaegu ühele inimesele otsa sõitnud ja siin igapäevaselt veel umbes sajale bussipeatustes ja tänavaid ületades pihta pannud. Olin pinges ja tülpinud. Lõpuks olid muidugi hiiglaslikud ummikud ka koduteel (nii et cobrador lahkus bussist ja kõndis u 15-20 mintsa lihtsalt jalgsi edasi), järjekordne tunnike chapas ning lõpuks pärast kella 19 jõudsin koju.
Ooo, milline tegus Mosambiigi chapasõidupäev.

Reisiblogi: Teine osa, Vilanculos

5. mai

Tänu laupäevaõhtusele peole olime leidnud Johannaga endale autoga reisikaaslased (vabatahtlikud saksamaalt), kellega me Vilanculosse saime. Ning juba 12 ajal jõudsimegi kohale, milline võit ja luksus!

Ööbimiskohaks Baobab backbackers (ahvileivapuu). Ning esimene vaade sellele merele, esimene silmapilk. Wow! Sellist merd pole ma veel kunagi näinud – hele-tumesinise ja valgetriibuline. Panime telgi üles ning läksime Johannaga linna sööki otsima. Leidsime kohaliku ja üsna soodsa koha. Tellisin vist esmakordselt siin maal väljas olles kana (mis on megapopp toit, ehkki meil kodus väga tihti ei tehta). Väljas süües on siis valikuks, kas tellid 1 kana, 1/2 kana või 1/4 kana. Ma võtsin siis 1/4 seekord+riis, kartul ja salat, hinnaks 2.50€. Tegime veel väikese ringi linna peal, ostsime puuvilju ja kraami ning läksime randa, et kalameeste merelt saabumist vaadata.

Kui palju ilu, kui palju ilusaid loomulikke inimesi ning nende igapäevast, ent meie jaoks idüllilist toimetamist. Ja palju pilte.

Kui käisime veel enne õhtusööki kiirel linnaringil, läks kogu linnast elekter ära. Jälle uus kogemus, eriti kui üks kohalik poiss meile väga agaralt ühte poodi tahtis näidata, kus me saaks otsitavat kaupa osta. Kell sai alles 6 ning jalutasime imeilusa tähistaeva all koju. Magamiskoti sain ka ööseks, nii et tõeline luksus.

Vilanculos ja väikesed turistidest puhtad tänavad

Paadid-paadid

Ilusad inimesed

Ja vaade Baobabist.... Igapäevane hommikusöögivaade samuti...

6. mai

Äratus enne 7, et vaadata ilma. Oli veidi tuuline ja pilves, seega lükkasime paadireisi saartele järgmiseks päevaks. Proovisime uuesti magada, aga selle koha hull kass tuli meie telgiga mängima, proovis üles ronida mööda telgi serva sisemise kihi ja vihmakatte vahel ning oli megapöörane.

Niisiis tegin hommikusupluse. Idülliline hommikusöök – sai maapähklivõiga, papaia ja banaan ning tee – ja palju ilu pisikestest asjadest. Kirjutasin päevikut ja vaatasin merd. Siis käisin veidi päevitamas ja ujumas, Johannaga linnas ja söömas ja puuvilju ostmas (cherimoya nimest pole keegi midagi kuulnud, aga siin on selle puuvilja nimeks aba, ostsin kohe mitu tükki!). Käisime ka õmbleja juures ning tellisime capulanast püksid.

Õhtune väike meditatiivne üksiolek - ilus muusika ja merekohin ja tähistaevas ja soe õhk ja palju õhku visatud vastuseta küsimusi ja mõtteid, soove ja unistusi. Ja jõudsin seisukohale, et hetkes õnnelik olla oskan ma küll, vaatamata sellele mis oli, on või tuleb. Olla õnnelik tähistaeva all kuupaistes soojas maikuu õhtus merekaldal istudes, kui tohutu suur lai maailm on sõna otseses mõttes minu ees lahti ja mina ikka ei tea, kes või kus ma olen. Aga olen ikka õnnelik siin Mosambiigis olles, maailma ja uskumatuid inimesi nähes, kes vahel mind üllatusest, kurbusest või pettumustundest pead raputama panevad. Olen õnnelik siin suurel seiklusel olles.

7. mai.

Ärkasime järjekordselt enne 7 ning nägime, et päike paistis ja tuult oli vähe, seega oli kätte jõudnud reisipäev.

Pool 9 startisime oma hosteli eest ja sõitsime merele. Seltskond järgmine: 1xEesti, 1xPrantsusmaa, 2xRootsi (vahetusõliõpilased Kapplinnas) ning 4x Saksamaa. Sõitsime umbes tunnikese ning jõudsime Bazaruto saarele, imeline suur liivamägi paistis kaugelt. Jõudsime kohale ja asusime lajutama. See ei olnud küll muidugi päris kõrb, aga sellest, mida olen kunagi näinud, kõige lähem siiski ühele kõrbele. Liivaluited, mille tagant tuli nähtavale veel rohkem liiva ja ühegi inimese poolt puutumata liivalained. Kui vabastavalt ilus ning kui väike üks inimene ja tema pisike sammude rida selle lõputu liiva taustal. Ronisin kõrgemale, jooksin ja ronisin ja veidi veel, kuni jõudsin ääre peale. Ja see, mida ma sealt oma üllatuseks nägin, oli peaaegu kirjeldamatu. Liivaluide murdus tipus ning teisel pool oli sügavik ning seal all, sisemaal oli kõik roheline. Puud ja põõsad ja silmapiirini see imeilus saar. Ning teisel pool lõputult liiva ja triibuline meri, mille seest paistmas pisikesed liivasaared. Hingasin ilu, rahulolu ja harmooniat endasse. Jalutasin loovaoosi (ei tea, kas nii võiks öelda?) peal, jooksin end hingetuks, lugesin luuletusi ja laulsin iseendale.

Jõudsime tagasi alguspunkti, sõime lõunat ning läksime uuesti paati, sihiks snorgeldamine 2 mile reefil. Uskumatu paadisõit, kus hüppasime/lendasime üle lainetava mere, mina peaaegu lakkamatult naerdes kogu olukorra ning iga põrutuse üle, ise samal ajal kramplikult äärest kinni hoides, et mitte päris lendu tõusta.

Lõpuks jäime siiski seisma, meile anti lestad ja prillid ning suunati ilma igasuguse õpetuseta vette. Algul olin küll veidi hirmul, ent vette jõudes kadus kõik see. Ujusin rahulikult ning uudistasin esmakordselt elus sel moel veealust maailma. Hiiglaslikud kivid, mis meenutasid ulmelisi vee all magavaid elukaid, korallid ja värvilised kalad. Üritasin neid küll ka meelde jätta, aga ei õnnestunud. Ja see veealune rahu ja vaikus, kus kuuled naid nagu kõlarist valjult iseenda hingamist.

Põgus peatus vastassaarel ning tagasi sõites nägime 5 lindu. Piinlikult pean tunnistama, et ei mäleta enam, mis linnud need nüüd on, nii et kes teab, palun öelge.

Johanna pidi öösel bussi peale minema ning õhtul pidi saabuma Ximoiost Frederica. Vahepeal oli ta aga mulle sõnumi saatnud kõigepealt, et hakkab tulema, siis aga, et ei saa hiljuti Chimoio regioonis toimunud rünnakute (Renamo partei liikmed tulistavad vahel busside pihta vms) tõttu edasi tulla ning peab pm põõsas magama, et hommikul politseiga edasi tulla. Päris hirmutav.

Nii et minu üksiolek telgis pole selle kõrval midagi. Lahendasin veel ristsõnu (viimasel ajal mu suured sõbrad, ehkki megakeerulised), ütlesin Johannale head aega ning läksin magama.

Bazaruto saar

Üks imelisimaid paiku, kus kunagi käinud olen

Kuumaastik

Ja üllatus tippu jõudes

Add caption

Imeline!

Ja linnud. Mis linnud? Mul läks juba meelest...

8. mai

Öösel oli väga külm jälle (magamiskotti enam polnud), hommikul aga palav. Hommikused rituaalid -ujumine, ilus hommikusöök (seekord sain kahe väga toreda rootslasega tuttavaks), ujumine ja päevitamine. Lõunaks pakisupp ja munavõileib ning siis läksin linna, et Frederica saabumist seal jalutades oodata. Kuna temast polnud veel mingit märki, otsustasin linna teise otsa jalutada, kus ma veel käinud polnud, ning supermarket ja mingi turg üle vaadata.

Tee oli pikk, aga jõudsin toreda valikuga supermarketisse ning otsustasin end jäätisega premeerida. Uhked eri sorti Magnumid kõik külmikus reas. Valisin ühe. Kahjuks aga kui sööma hakkasin, nägin, et glasuur oli küll kena, ent seal sees jäätis oli poole väiksemaks muundunud (arvatavasti korduva üles sulamise tõttu) ning tavapärase kontsistentsi kaotanud. Turg oli ka kahjuks pettumus -lootsin leida mingeid turistiasju äkki, aga leidsin vaid paar kioskit tavapärase toidukraami ja igapäevaste pottide jms asjadega.

Jalutasin siis tagasi linna, ostsin 60 eurosendi eest suure ananassi ning jäin ühe maja nurka Fredericat ootama. Juurde hiilis kõigepealt üks, juba eelmistest õhtutest tuttav kavaler ning seejärel veel kaks, üks neist kohe äärmiselt pealetükkiv ja ebameeldiv. Teisega otsustasin siiski oma maailmapildi avardamise mõttes rääkima hakata ning proovida järjekordselt, kas minu argumendid ka kuidagi kohale jõuavad või mitte.

Lõpuks saabus Frederica oma kirevate reisilugudega.

9. - 10. mai

Hommikusöök (hommikusöögid oli vist ühed mu lemmikhetked sellel reisil), kiire linnaskäik, rannas peesitamine ja ristsõnade lahendamine ning küpsise- ja puuviljapiknik. Ristsõnade koha pealt olime Fredericaga mõlemad äärmiselt rumalad. Ristsõnasõpradele teadmiseks, et tegemist on Suerkumaga, väga keeruline, paguseks on lasteristsõna ainuke, mille olen täielikult ära suutnud lahendada ning paar üksikut on veel enamjaokt valmis, aga enamik nendest vaid umbes poolenisti või isegi vähem. Järgmiseks on Meistri ristik (et veidi uut värskust lisada). Aga tundub, et mu vanemad hindasid veidi küll mu vaikset võimekust üle, mis on muidugi iseenesest kompliment.

Õhtu hakul läksime veel jalutuskäigule randa, mis venis lausa pimeda peale, sest jalutasime nii kaua, kuni edasi enam minna ei saanud. Frederica jõudis enda tellitud pükstele aga järgi siis, kui õmbluspoisid olid juba lahkunud, aga nüüdseks on need samuti kätte saadu. Ostsime ööseks bussipiletid ning läksime Complexo Allemao'sse sööma- ilus kala ja mõnus olemine. Tagasi backbackersisse paar päeva tagasi kohatud sõbra Peteri ja tema motikaga – teenisime nii mõneltki kohalikult lõbusaid pilke. Mängisime Aliaselaadset nimede arvamise mängu ning tundsime end järjekordselt väga rumalalt. Viimase tunnikese olime küll põhimõtteliselt üksi seal (koos kolme turvamehega kes meie läheduses patrullisid ja kabet mängisid). Lõpuks läks ooteaeg kähku ning veidi pärast 12 asusime koos kumminuiaga turvamehega bussijaama poole teele (see oli minu kindel soov, et üksi ei taha ikka minna oma suurte kompsudega).

Keeldusime mõningatest ettepanekutest peole minna ning tukkusime veidi enne bussi sõitma hakkamist.Uskumatu täpsusega startis buss öösel kell 3 Vilanculost Maputo poole, 725 km. Üritasin magada, aga oli väga kitsas, bussijuht sõitis järjekordselt hullult (kiirendas kõvasti ning kui pimedas mõnda bussi ootavat inimest tee ääres märkas, siis pidurdas järsult. Ning neid bussi tulijaid/kahjukaid oli ikka üksjagu). Lisaks, kuna istusin vahekäigu pool, togisid kõik mind pidevalt oma hiilgaslike kottidega, paarilt sain kotiga vastu pead ning kõik möödujad nühkisid end möödudes minu vastu, nii et tekkis küsimus, kas olen tõesti siin nii suureks muutunud. Aga sellele vaatamata olin poolune vahel üksjagu ka täitsa unes. (Buss oli muidu suur – 3+2 kohta, pole sellist veel varem näinud. Telkusid kahjuks polnud). L'puks kell 2 päeval jõudsime Maputosse – polnudki sõit nii hull kui olin kartnud, ainult liiga palju inimesi nagu ikka pressiti isegisellisesse suurde kaugliinibussi – mitmed pidid ämbrite või kanistrite otsas vahekäigus istuma ning mõnel 3 inimese pingil oli ikka 4 inimest.

Ning reisi lõpetuseks sõitsin esmakordselt koju Tuctuciga (kohalik nimi mingi muu), sest chapat ei saanud.

Seeria lõpetuseks: ilusad hommikusöögid puhkusel

Sõbrad õmblejapoisid tegid mulle ilusad püksid (mitte pildil)

Armsad lapsed tänavalt

Kuhu järgmiseks?

Ilus-ilus Vilanculos

Ja väga hubane Baobab

Reisiblogi: Esimene osa, Tofo

2. mai

Olin otsustanud sõita vahelduseks väikesele puhkusele, nädalaks Tofosse ja Vilanculosse. Liis ei saanud töölt ära ning seega oli muidugi kahju. Ent ma olin juba pea kuu aega järjest olnud Maputos, oodanud, et minna kuskile, veidi sellest linnast ja igapäevasaginast ära tüdinenud ning otsustasin mõneks ajast sealt põgeneda. Õnneks olin leidnud endale Couchsurfingu kaudu reisikaaslaseks prantslase Johanna, kes on praegu aastasel maailmareisil ning just sel ajal pidi ta olema Tofos ja Vilanculos. Enne sain temaga Maputos ka korraks kokku, nii et päris üksi minek polnudki, ehkki ta läks sinna juba 2 päeva varem.

Aga reede hommikul kell 4, pärast kahetunnist und tellisin takso (väike paanikamoment, sest mul oli vale taksonumber, mis ei töötanud) ning läksin Fatima backbackersi hosteli ette bussi ootama. Jutustasin põgusalt Austraaliast pärit keskealise paariga ning kell 5 startis buss, ent seejärel läksime Juntasse (bussijaam kaugliinibussidele) et bussi täitumist oodata. Sest ükski kaugliinibuss ei stardi siin vist enne kui on täitsa täis. Buss startis pool 8. Üllatavalt hästi sain vahelduva eduga tukkuda, süüa, jälle tukkuda, aknast välja vaadata ja muusikat kuulata. Ning kuidas ma ikka naudin Maputo saginale ja ülekülusele vahelduseks neid palmilehtedest (vms) idüllilisi maju.

Bussisõit oli pikk ja veidi tüütu, ent lõpus kuskil kell 3 jõudsime Tofosse. Öömaja mul seal kahjuks polnud, nii et panin oma telgi Fatima telklasse 200 meticali eest (5€) üles, ühe Prantsusmaalt pärit LAVis elava noore naise telgi kõrvale, et oleks lõbusam. Ta muideks tegeleb uute maalariaravimite ja -tablettide leiutamisega, veidi jutustasime kohe.

Aga peagi saime ka Johannaga kokku, tegime mõningaid tulevikuplaane. Ta läks tagasi enda ööbimiskohta ning ma jäin Fatimasse võõrastega sõbrustama – oli väga tore, selline tõeline Backbackerite mõnus koht. 8 ajal läksime otsima elava muusikaga kontsertile, mida aga polnud. Selle asemel istusime fancy's mereäärses baaris, mekkisime kokteili (kahe prantsuse tüdrukuga siis, kes LAVis vahetusaastal). Hiljem liitusid veel mõned inimesed, nii et seltskond oli siis järgmine: 1 Brasiilia mees, 1 Egiptusest pärit ja kuskil siin naabermaades elav mees, Johanna, kes pärit Prantsusmaalt ja reisib mööda ilma, tema host Itaaliast, kes praegu siin Mosambiigis elab, 2 prantsuse üliõpilast, kes LAVis vahetusaastal on ning mina. Kirev seltskond.

Aga pärast unetut ööd ei olnud pikka pidu, nii et läksime tagasi hostelisse, ma heitsin pm liiva peale magama (madratsit ega magamiskotti ka polnud, ainult telk oli) ning tõmbasin veidi niiske rätiku peale. Öösel hakkas nii külm, et panin lisaks veel kampsuni ja hiljem ka jope selga. Sähh sulle Aafrikat. Aga siis lõpuks oli päris hea isegi.

Tofo 1

Tofinho

Sõbrants Su Lõuna-Koreast

Miks mitte üks varbapilt isetehtud paelaga

3. mai.

Käisin turul, ostsin saia, tegin ilusa hommikusöögi, istusin terrassil ja kirjutasin päevikut. Nägin üht Aasia tüdrukut omaette joogat jms tegemas ja muusikat kuulamas ning otsustasin temaga rääkima minna. Üldse mitte minulik tegu, tavaliselt ma mõtleks, et võiks minna, aga ei läheks, aga seekord läksin. Ja selguski,et ta on samuti Tofos hetke üksi (nimi Su, pärit Lõuna-Koreast), pikka Aafrika reisi tegemas, järgmine sihtpaik Madagaskar. Nii et läksime koos mere äärde jalutama ja jutustama. Jõudsime Tofinhosse välja, nägime ohtlikke siniseid millimallikaid, ma tegin väikese supluse (5 koera jooksid ja hüppasid üsna lähedal, nii et välja tulemisega oli väikesi raskuseid, aga sain hakkama). Käisime koos söömas, Johanna tuli ka. Õhtu hakul, peaaegu juba päikeseloojanguga käisime veel veidi rannas ning ma tegin supluse ujumisprillidega, lihtsalt katsetamaks, kas midagi seal nii kalda lähedal üldse näha ka võiks. Kõigepealt nautisin väikeseid liivakeeriseid, mida lained vee all põhjustasid ning lõpuks nägin üht lapikut liivakarva kala vee põhjas liiva peal. Johanna ütles kirjelduse peale, et se oli vist rai – kui lahe! Lisaks veel u 5 läbipaistvat kala. Nii et paari minuti kohta päris hea saak!

Läksin tagasi hostelisse, tegin õhtusöögiks banaani- ja avokaadopüreed (kurbustundega pean tõdema, et see jäi vist minu selle hooaja viimaseks avokaadoks, sest nüüd on need juba turult kadunud) ja ajasin naabertelgi naisega juttu.

Kuna aga Fatima's oli megapalju Ameeriklasi, kõik Peacecorps (vms) organisatsiooniga siin Mosambiigis vabatahtlikku tööd tegemas, siis see nädalavahetus oli mingi nende kokkusaamine (nimetuseks Beer Olympics) ning laupäeval suur pidu. Alguses oli muusika küll eriti uinutav, hiljem sai ikka pidu hoo sisse, ent peamiselt lasti mingeid nõmedaid räpilugusid, mille järgi ma küll eriti tantsida ei osanud ja soovinud, nii et mingit väga suurt pidu sellest siiski meie jaoks ei tulnud.

Sõber

Ja valmimas on järjekordne pael

4. mai. Viimane päev, pühapäev Tofos.

Hommikul rahulik söök, siis läksin üksi Fatima randa päevitama ja ujuma, nägin ilusaid kollase- ja mustatriibulisi kalu. Veidi aja pärast kui olin juba lahkumas, kartes liiga palju päikest saada, langesin kohalike poiste ohvriks (kes kõik rannas isetehtud käepaelu müüvad). Üks soovis muidugi kohe mu boyfriend olla, kasvõi selleks üheks päevaks ning mõlemad küsisid vahet pidamata, kas nad võivad mu juukseid katsuda. (See oli mingi Tofo poiste omapära, pole sellist asja veel varem kohanud). Kuna ma aga midagi osta ei tahtnud ning nemad ei tahtnud ära minna, lubasin neil mulle õpetada, kuidas seda käepaela teha. Valisin värvid ja karbid ning lõpuks sain ise punuda ja sõlmida ka. Selleks ajaks olid muidugi ka kõik nende sõbrad karjas mu ümber kogunenud ning olid olukorrast valge tütarlapsega üsna eufoorias. Lõpuks, kuna olin kena paela siiski ise valmis teinud, ostsin selle ka ära, mille peale kõik teised muutusid jälle väga agaraks, et ma ikka neilt ka midagi ostaks. Ning kui ma üritasin seletada, et ma ei jõua ju kõigilt midagi osta, tahtsid nad niisama, et ma enda plätud, rätiku või ma ei tea mis asjad neile kingiksin. Jällegi üsna uus käitumine, mida mujal siin maal pole varem kohanud (peale naljatavate kolleegide, kes ka midagi, peamiselt küll juukseid endale paluvad). Kuna aga vahetusraha neil polnud, pidin nendega koos veel ka turule minema. Hiljem pidin siiski veel ühe käepaela ostma, sest olin ühele väikesele sõbrale eelmine päev nii lubanud. Aga sain temast palju pilte teha, nii et aus kaup!

Chillisin veel Johanna ja Su'ga, pakkisin Fatima's telgi ning sõitsin Inhambanesse Laura (Hispaania vabatahtlik, kes meie lasteaias kord nädalas töötab) ühe sõbra juurde ööseks, et hommikul kell 5 ei peaks hakkama telki pakkima ja kuskile rändama. Bussisõit Inhambanesse, kõigepealt loojuva päikese taustal ning siis tõelises Aafrika pimeduses, ainsaks valgusallikaks bussitule. Veidi hirmus oli küll, sest nagu ikka vajutas bussijuht uljalt gaasi ning tee ääres bussi ootavatest inimestest ei teinud väljagi. Õhtusöök oli salatiga (see on rariteet!) ning magustoit oli ka -täitsa luksuslik värk ning lisaks veel põnev film ka.  

Kolm kuud Mosambiigis

Olen olnud siin Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt peatuda.

Aga kummaline on veel ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et see on juba enne algustki otsakorral.

Arvatavasti on see selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga palju!

Elu on võrreldes algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline, siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu (mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes. Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske, väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.

Ja mida rohkem ma tahan joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka, võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega, kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates (umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju raskemaks (mis on tõesti tõsi).

Minu igapäevastesse plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära). See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse, võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10 minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks, umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka). Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud poOlen olnud siin Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt peatuda.  

Aga kummaline on veel ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et see on juba enne algustki otsakorral.

Arvatavasti on see selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga palju!

Siis kui peredesse minek oli alles ees

Esimesed Aafrika banaanid ja karastusjoogid, millest ei saa üle ega ümber, ükskõik kui palju ka sooviks. 

Elu on võrreldes algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline, siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu (mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes. Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske, väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.

Ja mida rohkem ma tahan joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka, võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega, kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates (umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju raskemaks (mis on tõesti tõsi).

Olen kõrbes! Või peaaegu...

Minu igapäevastesse plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära). See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse, võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10 minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks, umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka). Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud pooleldi teoks, kes kannab põhimõtteliselt igal tööpäeval pool oma elamist seljas kaasas.... Ning samuti tähendab see seda, et veedan varasemast rohkem aega bussides, sest kui sõit marsmuuril tööle-koju võtab u 40 minutit, siis sõit tööle-linna u tunni. Ja paraku ei naudi ma seda teekonda ka pooltki nii palju kui koduteed.

Tööl tundub, et on ootamas ees midagi huvitavat ja ma pole kindel, et seda just parimas tähenduses. Aga eks näis seda asja....

Selline väike kokkuvõtte moodi asi siis. Ja portugali keel – olen veidi omadega ummikus vist ka sellega. Üldiselt saan igapäevastes olukrdades hakkama küll üldiselt, aga nüüd tahaksin ja peaksin juba edasi liikuma staadiumist, kus suudan inimestega toredalt väga basic asju rääkida, nagu kust sa pärit oled (ja kus see selline kummaline maa asub) ja mis siin teed ja kas Mosambiigis meeldib jne. Tahaksin osata rohkem oma mõtteid väljendada ja arvamust avaldada (mitte ainult lihtsatele küsimustele vastata). Ja tahaksin osata mineviku moodustamist, see võime on seni minust suure kaarega mööda käinud. Aga nagu kõige muu jaoks aja leidmisega, on portugali keele tõelise õppimisega (mis oleks siis midagi muud kui igapäevane sõnaraamatu lehitsemine) veel kõige raskem kõige muu kõrval.Aga selle väikese endale antud lubaduse võin vist täita nüüd siiski, et kui keegi küsib, kas ma räägin kortugali keelt, siis „um pouco“ asemel vastan nüüd „mas o menos“. Vaatame, kuidas toimib ja kui valesid signaale ma sellega anda võin... Aga võime, et saaksin teatrisse minna või portugali kelees juturaamatut lugeda tundub küll, et jääb vaid viimasesse kuusse, kui sedagi... nojah...

Ps ehk naljanurk. Nüüd väikeselt nädalaselt rannapuhkuselt naastes ja teataval määral varasemast pruunim olles ütles Frederica mulle, et ta ei oleks osanud arvata, et eestlased üldse nii pruuniks ka võivad minna, sest kui ma siia Mosambiiki saabusin, olin ma nii valge. Ehee.

Ja nüüd on kaks kohalikku mulle juba öelnud imestusega, et "oh, you have changed colour". ;)