Minu Mosambiik, 6 kuud vabatahtlikuna Maputos: Reisiblogi: Teine osa, Vilanculos

mai

Tänu laupäevaõhtusele peole olime leidnud Johannaga endale autoga reisikaaslased (vabatahtlikud saksamaalt), kellega me Vilanculosse saime. Ning juba 12 ajal jõudsimegi kohale, milline võit ja luksus!

Ööbimiskohaks Baobab backbackers (ahvileivapuu). Ning esimene vaade sellele merele, esimene silmapilk. Wow! Sellist merd pole ma veel kunagi näinud – hele-tumesinise ja valgetriibuline. Panime telgi üles ning läksime Johannaga linna sööki otsima. Leidsime kohaliku ja üsna soodsa koha. Tellisin vist esmakordselt siin maal väljas olles kana (mis on megapopp toit, ehkki meil kodus väga tihti ei tehta). Väljas süües on siis valikuks, kas tellid 1 kana, 1/2 kana või 1/4 kana. Ma võtsin siis 1/4 seekord+riis, kartul ja salat, hinnaks 2.50€. Tegime veel väikese ringi linna peal, ostsime puuvilju ja kraami ning läksime randa, et kalameeste merelt saabumist vaadata.

Kui palju ilu, kui palju ilusaid loomulikke inimesi ning nende igapäevast, ent meie jaoks idüllilist toimetamist. Ja palju pilte.

Kui käisime veel enne õhtusööki kiirel linnaringil, läks kogu linnast elekter ära. Jälle uus kogemus, eriti kui üks kohalik poiss meile väga agaralt ühte poodi tahtis näidata, kus me saaks otsitavat kaupa osta. Kell sai alles 6 ning jalutasime imeilusa tähistaeva all koju. Magamiskoti sain ka ööseks, nii et tõeline luksus.

Vilanculos ja väikesed turistidest puhtad tänavad

Paadid-paadid

Ilusad inimesed

Ja vaade Baobabist.... Igapäevane hommikusöögivaade samuti...

mai

Äratus enne 7, et vaadata ilma. Oli veidi tuuline ja pilves, seega lükkasime paadireisi saartele järgmiseks päevaks. Proovisime uuesti magada, aga selle koha hull kass tuli meie telgiga mängima, proovis üles ronida mööda telgi serva sisemise kihi ja vihmakatte vahel ning oli megapöörane.

Niisiis tegin hommikusupluse. Idülliline hommikusöök – sai maapähklivõiga, papaia ja banaan ning tee – ja palju ilu pisikestest asjadest. Kirjutasin päevikut ja vaatasin merd. Siis käisin veidi päevitamas ja ujumas, Johannaga linnas ja söömas ja puuvilju ostmas (cherimoya nimest pole keegi midagi kuulnud, aga siin on selle puuvilja nimeks aba, ostsin kohe mitu tükki!). Käisime ka õmbleja juures ning tellisime capulanast püksid.

Õhtune väike meditatiivne üksiolek - ilus muusika ja merekohin ja tähistaevas ja soe õhk ja palju õhku visatud vastuseta küsimusi ja mõtteid, soove ja unistusi. Ja jõudsin seisukohale, et hetkes õnnelik olla oskan ma küll, vaatamata sellele mis oli, on või tuleb. Olla õnnelik tähistaeva all kuupaistes soojas maikuu õhtus merekaldal istudes, kui tohutu suur lai maailm on sõna otseses mõttes minu ees lahti ja mina ikka ei tea, kes või kus ma olen. Aga olen ikka õnnelik siin Mosambiigis olles, maailma ja uskumatuid inimesi nähes, kes vahel mind üllatusest, kurbusest või pettumustundest pead raputama panevad. Olen õnnelik siin suurel seiklusel olles.

mai.

Ärkasime järjekordselt enne 7 ning nägime, et päike paistis ja tuult oli vähe, seega oli kätte jõudnud reisipäev.

Pool 9 startisime oma hosteli eest ja sõitsime merele. Seltskond järgmine: 1xEesti, 1xPrantsusmaa, 2xRootsi (vahetusõliõpilased Kapplinnas) ning 4x Saksamaa. Sõitsime umbes tunnikese ning jõudsime Bazaruto saarele, imeline suur liivamägi paistis kaugelt. Jõudsime kohale ja asusime lajutama. See ei olnud küll muidugi päris kõrb, aga sellest, mida olen kunagi näinud, kõige lähem siiski ühele kõrbele. Liivaluited, mille tagant tuli nähtavale veel rohkem liiva ja ühegi inimese poolt puutumata liivalained. Kui vabastavalt ilus ning kui väike üks inimene ja tema pisike sammude rida selle lõputu liiva taustal. Ronisin kõrgemale, jooksin ja ronisin ja veidi veel, kuni jõudsin ääre peale. Ja see, mida ma sealt oma üllatuseks nägin, oli peaaegu kirjeldamatu. Liivaluide murdus tipus ning teisel pool oli sügavik ning seal all, sisemaal oli kõik roheline. Puud ja põõsad ja silmapiirini see imeilus saar. Ning teisel pool lõputult liiva ja triibuline meri, mille seest paistmas pisikesed liivasaared. Hingasin ilu, rahulolu ja harmooniat endasse. Jalutasin loovaoosi (ei tea, kas nii võiks öelda?) peal, jooksin end hingetuks, lugesin luuletusi ja laulsin iseendale.

Jõudsime tagasi alguspunkti, sõime lõunat ning läksime uuesti paati, sihiks snorgeldamine 2 mile reefil. Uskumatu paadisõit, kus hüppasime/lendasime üle lainetava mere, mina peaaegu lakkamatult naerdes kogu olukorra ning iga põrutuse üle, ise samal ajal kramplikult äärest kinni hoides, et mitte päris lendu tõusta.

Lõpuks jäime siiski seisma, meile anti lestad ja prillid ning suunati ilma igasuguse õpetuseta vette. Algul olin küll veidi hirmul, ent vette jõudes kadus kõik see. Ujusin rahulikult ning uudistasin esmakordselt elus sel moel veealust maailma. Hiiglaslikud kivid, mis meenutasid ulmelisi vee all magavaid elukaid, korallid ja värvilised kalad. Üritasin neid küll ka meelde jätta, aga ei õnnestunud. Ja see veealune rahu ja vaikus, kus kuuled naid nagu kõlarist valjult iseenda hingamist.

Põgus peatus vastassaarel ning tagasi sõites nägime 5 lindu. Piinlikult pean tunnistama, et ei mäleta enam, mis linnud need nüüd on, nii et kes teab, palun öelge.

Johanna pidi öösel bussi peale minema ning õhtul pidi saabuma Ximoiost Frederica. Vahepeal oli ta aga mulle sõnumi saatnud kõigepealt, et hakkab tulema, siis aga, et ei saa hiljuti Chimoio regioonis toimunud rünnakute (Renamo partei liikmed tulistavad vahel busside pihta vms) tõttu edasi tulla ning peab pm põõsas magama, et hommikul politseiga edasi tulla. Päris hirmutav.

Nii et minu üksiolek telgis pole selle kõrval midagi. Lahendasin veel ristsõnu (viimasel ajal mu suured sõbrad, ehkki megakeerulised), ütlesin Johannale head aega ning läksin magama.

Bazaruto saar

Üks imelisimaid paiku, kus kunagi käinud olen

Kuumaastik

Ja üllatus tippu jõudes

Add caption

Imeline!

Ja linnud. Mis linnud? Mul läks juba meelest...

mai

Öösel oli väga külm jälle (magamiskotti enam polnud), hommikul aga palav. Hommikused rituaalid -ujumine, ilus hommikusöök (seekord sain kahe väga toreda rootslasega tuttavaks), ujumine ja päevitamine. Lõunaks pakisupp ja munavõileib ning siis läksin linna, et Frederica saabumist seal jalutades oodata. Kuna temast polnud veel mingit märki, otsustasin linna teise otsa jalutada, kus ma veel käinud polnud, ning supermarket ja mingi turg üle vaadata.

Tee oli pikk, aga jõudsin toreda valikuga supermarketisse ning otsustasin end jäätisega premeerida. Uhked eri sorti Magnumid kõik külmikus reas. Valisin ühe. Kahjuks aga kui sööma hakkasin, nägin, et glasuur oli küll kena, ent seal sees jäätis oli poole väiksemaks muundunud (arvatavasti korduva üles sulamise tõttu) ning tavapärase kontsistentsi kaotanud. Turg oli ka kahjuks pettumus -lootsin leida mingeid turistiasju äkki, aga leidsin vaid paar kioskit tavapärase toidukraami ja igapäevaste pottide jms asjadega.

Jalutasin siis tagasi linna, ostsin 60 eurosendi eest suure ananassi ning jäin ühe maja nurka Fredericat ootama. Juurde hiilis kõigepealt üks, juba eelmistest õhtutest tuttav kavaler ning seejärel veel kaks, üks neist kohe äärmiselt pealetükkiv ja ebameeldiv. Teisega otsustasin siiski oma maailmapildi avardamise mõttes rääkima hakata ning proovida järjekordselt, kas minu argumendid ka kuidagi kohale jõuavad või mitte.

Lõpuks saabus Frederica oma kirevate reisilugudega.

- 10. mai

Hommikusöök (hommikusöögid oli vist ühed mu lemmikhetked sellel reisil), kiire linnaskäik, rannas peesitamine ja ristsõnade lahendamine ning küpsise- ja puuviljapiknik. Ristsõnade koha pealt olime Fredericaga mõlemad äärmiselt rumalad. Ristsõnasõpradele teadmiseks, et tegemist on Suerkumaga, väga keeruline, paguseks on lasteristsõna ainuke, mille olen täielikult ära suutnud lahendada ning paar üksikut on veel enamjaokt valmis, aga enamik nendest vaid umbes poolenisti või isegi vähem. Järgmiseks on Meistri ristik (et veidi uut värskust lisada). Aga tundub, et mu vanemad hindasid veidi küll mu vaikset võimekust üle, mis on muidugi iseenesest kompliment.

Õhtu hakul läksime veel jalutuskäigule randa, mis venis lausa pimeda peale, sest jalutasime nii kaua, kuni edasi enam minna ei saanud. Frederica jõudis enda tellitud pükstele aga järgi siis, kui õmbluspoisid olid juba lahkunud, aga nüüdseks on need samuti kätte saadu. Ostsime ööseks bussipiletid ning läksime Complexo Allemao'sse sööma- ilus kala ja mõnus olemine. Tagasi backbackersisse paar päeva tagasi kohatud sõbra Peteri ja tema motikaga – teenisime nii mõneltki kohalikult lõbusaid pilke. Mängisime Aliaselaadset nimede arvamise mängu ning tundsime end järjekordselt väga rumalalt. Viimase tunnikese olime küll põhimõtteliselt üksi seal (koos kolme turvamehega kes meie läheduses patrullisid ja kabet mängisid). Lõpuks läks ooteaeg kähku ning veidi pärast 12 asusime koos kumminuiaga turvamehega bussijaama poole teele (see oli minu kindel soov, et üksi ei taha ikka minna oma suurte kompsudega).

Keeldusime mõningatest ettepanekutest peole minna ning tukkusime veidi enne bussi sõitma hakkamist.Uskumatu täpsusega startis buss öösel kell 3 Vilanculost Maputo poole, 725 km. Üritasin magada, aga oli väga kitsas, bussijuht sõitis järjekordselt hullult (kiirendas kõvasti ning kui pimedas mõnda bussi ootavat inimest tee ääres märkas, siis pidurdas järsult. Ning neid bussi tulijaid/kahjukaid oli ikka üksjagu). Lisaks, kuna istusin vahekäigu pool, togisid kõik mind pidevalt oma hiilgaslike kottidega, paarilt sain kotiga vastu pead ning kõik möödujad nühkisid end möödudes minu vastu, nii et tekkis küsimus, kas olen tõesti siin nii suureks muutunud. Aga sellele vaatamata olin poolune vahel üksjagu ka täitsa unes. (Buss oli muidu suur – 3+2 kohta, pole sellist veel varem näinud. Telkusid kahjuks polnud). L'puks kell 2 päeval jõudsime Maputosse – polnudki sõit nii hull kui olin kartnud, ainult liiga palju inimesi nagu ikka pressiti isegisellisesse suurde kaugliinibussi – mitmed pidid ämbrite või kanistrite otsas vahekäigus istuma ning mõnel 3 inimese pingil oli ikka 4 inimest.

Ning reisi lõpetuseks sõitsin esmakordselt koju Tuctuciga (kohalik nimi mingi muu), sest chapat ei saanud.