Olen olnud siin
Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket
kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja
kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt
peatuda.
Aga kummaline on veel
ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest
ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees
juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti
peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu
jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja
inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid
olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi
käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et
see on juba enne algustki otsakorral.
Arvatavasti on see
selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda
palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja
plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või
ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja
sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks
tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia
jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga
palju!
Elu on võrreldes
algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline,
siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu
(mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii
naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse
saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis
taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes.
Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga
rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja
raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle
kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end
jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin
ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla
ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske,
väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.
Ja mida rohkem ma tahan
joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui
pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin
perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja
leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka,
võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud
inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see
planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju
energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju
aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega,
kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt
võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides
veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan
mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates
(umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat
tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva
jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit
suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini
turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis
peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes
hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita
ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma
jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline
Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab
maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd
veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu
mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse
saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või
kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju
raskemaks (mis on tõesti tõsi).
Minu igapäevastesse
plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt
kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba
veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja
kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära).
See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna
Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei
teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja
neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles
harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga
Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin
meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse,
võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku
puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning
sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse
peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10
minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks,
umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast
saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka).
Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii
et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud
poOlen olnud siin
Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket
kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja
kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt
peatuda.
Aga kummaline on veel
ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest
ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees
juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti
peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu
jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja
inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid
olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi
käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et
see on juba enne algustki otsakorral.
Arvatavasti on see
selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda
palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja
plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või
ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja
sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks
tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia
jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga
palju!
Siis kui peredesse minek oli alles ees |
Esimesed Aafrika banaanid ja karastusjoogid, millest ei saa üle ega ümber, ükskõik kui palju ka sooviks. |
Elu on võrreldes
algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline,
siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu
(mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii
naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse
saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis
taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes.
Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga
rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja
raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle
kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end
jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin
ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla
ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske,
väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.
Ja mida rohkem ma tahan
joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui
pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin
perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja
leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka,
võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud
inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see
planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju
energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju
aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega,
kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt
võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides
veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan
mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates
(umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat
tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva
jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit
suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini
turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis
peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes
hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita
ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma
jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline
Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab
maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd
veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu
mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse
saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või
kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju
raskemaks (mis on tõesti tõsi).
Olen kõrbes! Või peaaegu... |
Minu igapäevastesse
plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt
kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba
veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja
kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära).
See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna
Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei
teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja
neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles
harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga
Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin
meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse,
võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku
puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning
sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse
peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10
minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks,
umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast
saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka).
Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii
et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud
pooleldi teoks, kes kannab põhimõtteliselt igal tööpäeval pool
oma elamist seljas kaasas.... Ning samuti tähendab see seda, et
veedan varasemast rohkem aega bussides, sest kui sõit marsmuuril
tööle-koju võtab u 40 minutit, siis sõit tööle-linna u tunni.
Ja paraku ei naudi ma seda teekonda ka pooltki nii palju kui
koduteed.
Tööl tundub, et on
ootamas ees midagi huvitavat ja ma pole kindel, et seda just parimas
tähenduses. Aga eks näis seda asja....
Selline väike
kokkuvõtte moodi asi siis. Ja portugali keel – olen veidi omadega
ummikus vist ka sellega. Üldiselt saan igapäevastes olukrdades
hakkama küll üldiselt, aga nüüd tahaksin ja peaksin juba edasi
liikuma staadiumist, kus suudan inimestega toredalt väga basic asju
rääkida, nagu kust sa pärit oled (ja kus see selline kummaline maa
asub) ja mis siin teed ja kas Mosambiigis meeldib jne. Tahaksin
osata rohkem oma mõtteid väljendada ja arvamust avaldada (mitte
ainult lihtsatele küsimustele vastata). Ja tahaksin osata mineviku
moodustamist, see võime on seni minust suure kaarega mööda käinud.
Aga nagu kõige muu jaoks aja leidmisega, on portugali keele tõelise
õppimisega (mis oleks siis midagi muud kui igapäevane sõnaraamatu
lehitsemine) veel kõige raskem kõige muu kõrval.Aga selle väikese
endale antud lubaduse võin vist täita nüüd siiski, et kui keegi
küsib, kas ma räägin kortugali keelt, siis „um pouco“ asemel
vastan nüüd „mas o menos“. Vaatame, kuidas toimib ja kui
valesid signaale ma sellega anda võin... Aga võime, et saaksin
teatrisse minna või portugali kelees juturaamatut lugeda tundub
küll, et jääb vaid viimasesse kuusse, kui sedagi... nojah...
Ps ehk naljanurk. Nüüd
väikeselt nädalaselt rannapuhkuselt naastes ja teataval määral
varasemast pruunim olles ütles Frederica mulle, et ta ei oleks
osanud arvata, et eestlased üldse nii pruuniks ka võivad minna,
sest kui ma siia Mosambiiki saabusin, olin ma nii valge. Ehee.
Ja nüüd on kaks kohalikku mulle juba öelnud imestusega, et "oh, you have changed colour". ;)
Pildi järgi on ka su juuksed värvi muutnud;-) Ja portugali keele pärast ära muretse, sest seda vöid ka kodus edasi öppida( kuigi, nagu ma Aidalt kuulsin), on Mosambiigis räägitav ikka väga erinev Portugalis räägitavast. Toredaid seiklusi sulle ka viimasteks kuudeks Aafrikas!
ReplyDeleteTäna võtsin vastu otsuse, et nüüd räägin Fredericaga (kellega veedan päris palju aega iga päev ju koos ja palju on aega jutustamiseks) portugali keeles, et end proovile panna ja arendada. Veidi keeruline muidugi, kui tahta põnevamatel teemarel rääkida, aga jah, proovin, vähemalt mingil määral!
ReplyDeleteAga kuulsin ka, et portugalis räägitavast on raske aru saada nendel, kes siin on õppinud. Ja noh, Brasiilia omast vist veel rääkimata.