Reisiblogi: Esimene osa, Tofo

2. mai

Olin otsustanud sõita vahelduseks väikesele puhkusele, nädalaks Tofosse ja Vilanculosse. Liis ei saanud töölt ära ning seega oli muidugi kahju. Ent ma olin juba pea kuu aega järjest olnud Maputos, oodanud, et minna kuskile, veidi sellest linnast ja igapäevasaginast ära tüdinenud ning otsustasin mõneks ajast sealt põgeneda. Õnneks olin leidnud endale Couchsurfingu kaudu reisikaaslaseks prantslase Johanna, kes on praegu aastasel maailmareisil ning just sel ajal pidi ta olema Tofos ja Vilanculos. Enne sain temaga Maputos ka korraks kokku, nii et päris üksi minek polnudki, ehkki ta läks sinna juba 2 päeva varem.

Aga reede hommikul kell 4, pärast kahetunnist und tellisin takso (väike paanikamoment, sest mul oli vale taksonumber, mis ei töötanud) ning läksin Fatima backbackersi hosteli ette bussi ootama. Jutustasin põgusalt Austraaliast pärit keskealise paariga ning kell 5 startis buss, ent seejärel läksime Juntasse (bussijaam kaugliinibussidele) et bussi täitumist oodata. Sest ükski kaugliinibuss ei stardi siin vist enne kui on täitsa täis. Buss startis pool 8. Üllatavalt hästi sain vahelduva eduga tukkuda, süüa, jälle tukkuda, aknast välja vaadata ja muusikat kuulata. Ning kuidas ma ikka naudin Maputo saginale ja ülekülusele vahelduseks neid palmilehtedest (vms) idüllilisi maju.

Bussisõit oli pikk ja veidi tüütu, ent lõpus kuskil kell 3 jõudsime Tofosse. Öömaja mul seal kahjuks polnud, nii et panin oma telgi Fatima telklasse 200 meticali eest (5€) üles, ühe Prantsusmaalt pärit LAVis elava noore naise telgi kõrvale, et oleks lõbusam. Ta muideks tegeleb uute maalariaravimite ja -tablettide leiutamisega, veidi jutustasime kohe.

Aga peagi saime ka Johannaga kokku, tegime mõningaid tulevikuplaane. Ta läks tagasi enda ööbimiskohta ning ma jäin Fatimasse võõrastega sõbrustama – oli väga tore, selline tõeline Backbackerite mõnus koht. 8 ajal läksime otsima elava muusikaga kontsertile, mida aga polnud. Selle asemel istusime fancy's mereäärses baaris, mekkisime kokteili (kahe prantsuse tüdrukuga siis, kes LAVis vahetusaastal). Hiljem liitusid veel mõned inimesed, nii et seltskond oli siis järgmine: 1 Brasiilia mees, 1 Egiptusest pärit ja kuskil siin naabermaades elav mees, Johanna, kes pärit Prantsusmaalt ja reisib mööda ilma, tema host Itaaliast, kes praegu siin Mosambiigis elab, 2 prantsuse üliõpilast, kes LAVis vahetusaastal on ning mina. Kirev seltskond.

Aga pärast unetut ööd ei olnud pikka pidu, nii et läksime tagasi hostelisse, ma heitsin pm liiva peale magama (madratsit ega magamiskotti ka polnud, ainult telk oli) ning tõmbasin veidi niiske rätiku peale. Öösel hakkas nii külm, et panin lisaks veel kampsuni ja hiljem ka jope selga. Sähh sulle Aafrikat. Aga siis lõpuks oli päris hea isegi.

Tofo 1

Tofinho

Sõbrants Su Lõuna-Koreast

Miks mitte üks varbapilt isetehtud paelaga

3. mai.

Käisin turul, ostsin saia, tegin ilusa hommikusöögi, istusin terrassil ja kirjutasin päevikut. Nägin üht Aasia tüdrukut omaette joogat jms tegemas ja muusikat kuulamas ning otsustasin temaga rääkima minna. Üldse mitte minulik tegu, tavaliselt ma mõtleks, et võiks minna, aga ei läheks, aga seekord läksin. Ja selguski,et ta on samuti Tofos hetke üksi (nimi Su, pärit Lõuna-Koreast), pikka Aafrika reisi tegemas, järgmine sihtpaik Madagaskar. Nii et läksime koos mere äärde jalutama ja jutustama. Jõudsime Tofinhosse välja, nägime ohtlikke siniseid millimallikaid, ma tegin väikese supluse (5 koera jooksid ja hüppasid üsna lähedal, nii et välja tulemisega oli väikesi raskuseid, aga sain hakkama). Käisime koos söömas, Johanna tuli ka. Õhtu hakul, peaaegu juba päikeseloojanguga käisime veel veidi rannas ning ma tegin supluse ujumisprillidega, lihtsalt katsetamaks, kas midagi seal nii kalda lähedal üldse näha ka võiks. Kõigepealt nautisin väikeseid liivakeeriseid, mida lained vee all põhjustasid ning lõpuks nägin üht lapikut liivakarva kala vee põhjas liiva peal. Johanna ütles kirjelduse peale, et se oli vist rai – kui lahe! Lisaks veel u 5 läbipaistvat kala. Nii et paari minuti kohta päris hea saak!

Läksin tagasi hostelisse, tegin õhtusöögiks banaani- ja avokaadopüreed (kurbustundega pean tõdema, et see jäi vist minu selle hooaja viimaseks avokaadoks, sest nüüd on need juba turult kadunud) ja ajasin naabertelgi naisega juttu.

Kuna aga Fatima's oli megapalju Ameeriklasi, kõik Peacecorps (vms) organisatsiooniga siin Mosambiigis vabatahtlikku tööd tegemas, siis see nädalavahetus oli mingi nende kokkusaamine (nimetuseks Beer Olympics) ning laupäeval suur pidu. Alguses oli muusika küll eriti uinutav, hiljem sai ikka pidu hoo sisse, ent peamiselt lasti mingeid nõmedaid räpilugusid, mille järgi ma küll eriti tantsida ei osanud ja soovinud, nii et mingit väga suurt pidu sellest siiski meie jaoks ei tulnud.

Sõber

Ja valmimas on järjekordne pael

4. mai. Viimane päev, pühapäev Tofos.

Hommikul rahulik söök, siis läksin üksi Fatima randa päevitama ja ujuma, nägin ilusaid kollase- ja mustatriibulisi kalu. Veidi aja pärast kui olin juba lahkumas, kartes liiga palju päikest saada, langesin kohalike poiste ohvriks (kes kõik rannas isetehtud käepaelu müüvad). Üks soovis muidugi kohe mu boyfriend olla, kasvõi selleks üheks päevaks ning mõlemad küsisid vahet pidamata, kas nad võivad mu juukseid katsuda. (See oli mingi Tofo poiste omapära, pole sellist asja veel varem kohanud). Kuna ma aga midagi osta ei tahtnud ning nemad ei tahtnud ära minna, lubasin neil mulle õpetada, kuidas seda käepaela teha. Valisin värvid ja karbid ning lõpuks sain ise punuda ja sõlmida ka. Selleks ajaks olid muidugi ka kõik nende sõbrad karjas mu ümber kogunenud ning olid olukorrast valge tütarlapsega üsna eufoorias. Lõpuks, kuna olin kena paela siiski ise valmis teinud, ostsin selle ka ära, mille peale kõik teised muutusid jälle väga agaraks, et ma ikka neilt ka midagi ostaks. Ning kui ma üritasin seletada, et ma ei jõua ju kõigilt midagi osta, tahtsid nad niisama, et ma enda plätud, rätiku või ma ei tea mis asjad neile kingiksin. Jällegi üsna uus käitumine, mida mujal siin maal pole varem kohanud (peale naljatavate kolleegide, kes ka midagi, peamiselt küll juukseid endale paluvad). Kuna aga vahetusraha neil polnud, pidin nendega koos veel ka turule minema. Hiljem pidin siiski veel ühe käepaela ostma, sest olin ühele väikesele sõbrale eelmine päev nii lubanud. Aga sain temast palju pilte teha, nii et aus kaup!

Chillisin veel Johanna ja Su'ga, pakkisin Fatima's telgi ning sõitsin Inhambanesse Laura (Hispaania vabatahtlik, kes meie lasteaias kord nädalas töötab) ühe sõbra juurde ööseks, et hommikul kell 5 ei peaks hakkama telki pakkima ja kuskile rändama. Bussisõit Inhambanesse, kõigepealt loojuva päikese taustal ning siis tõelises Aafrika pimeduses, ainsaks valgusallikaks bussitule. Veidi hirmus oli küll, sest nagu ikka vajutas bussijuht uljalt gaasi ning tee ääres bussi ootavatest inimestest ei teinud väljagi. Õhtusöök oli salatiga (see on rariteet!) ning magustoit oli ka -täitsa luksuslik värk ning lisaks veel põnev film ka.