Eneseabiõpik - kuidas mehi eemale peletada?

(Kuna ajad on olnud kiired ja tegutsemist täis, siis praegu midagi uut ma pole siia jõudnud kirjutada. Vahelduseks, kuna olen nende viie kuu jooksul üsna järjepidavalt Virumaa Teatajasse artikleid oma Aafrika eluolust kirjutanud, siis nüüd kasutan juhust ja postitan ühe artiklitest siia ka. Sest teema tõuseb ikka ja jälle päevakorrale. Aga muidu ikka lugema-lugema, ka uusi kirjutisi!
Ja varsti juba uued uudised siin, Aafrika-Eesti sõpruskohtumistest!)

Eneseabiõpik: Kuidas mehi eemale peletada?

Valge noore naise saabumine Mosambiiki tekitab kohalikes meestes muidugi üksjagu elevust. Vaatamatat sellele, et Maputo puhul on tegu miljonilinnaga, kus erinevate rahvuste ja rasside esindajaid võib vähmalt kesklinnas üsna tihti kohata tundub, et kõik, kellega mina juhtun kokku puutuma, näevad küll valget tütarlast esimest korda. Bussis ja tänaval liibutakse ligi ning küsitakse esimesel võimalusel, isegi ilma tutvust tegemata telefoninumbrit. Äkki näkkab?

1. Valeta

Uude riiki saabununa olin esialgu suures hädas – mida teha? Võõrastele ei hakka ju telefoninumbrit andma, aga ebaviisakas ka ei tahaks olla. Seega suitses mu suu eriti hoolega just esimestel nädalatel. „Ma alles jõudsin siia, mul ei ole veel telefoninumbrit.“ „Oi, ma sain uue numbri küll, aga mul ei ole see veel meelde jäänud. Ja kahjuks ununes just täna telefon ka koju.“

Teine mure – peale telefoninumbri tahavad nad veel ka teada, et kus ma elan. Vassida, et ei mäleta piirkonna nime, oleks veidi liiga läbinähtav. Seega kasutan lähedalasuvate linnaosade nimesid – suunan kavalerid valele teele, aga päris külmavereliselt ju ei valeta ka.

Küsimuse peale, kas olen juba abielus, olen viimasel ajal hakanud kelmikalt keskkooli sõrmust nende poole viibutama – mõned küll küsivad imestusega, miks mul sõrmus vaes sõrmes on, ent kui teatan, et minu maal kantakse seda just niimoodi, on tavaliselt abieluettepanekud kiired kaduma.

2. Teeskle kurti. Või pimedat. Või mõlemat.

Kesklinnas on üks hullumeelne tänav, millele on isegi teemakohane nimi: „Guerra popular“ (tõlkes ehk rahva sõda). Tänav on täies ulatuses hullumeelseid meeskauplejaid täis, kes igal võimalikul moel kõndijate tähelepanu üritavad endale saada. „Hey, babe!“ või „I want to be your friend“ on ühed põhilistest hüüatustest. Peale selle aga on neil kombeks ka pilgu püüdmiseks sinu poole sisistada ning õhusuudlusi saata. Juba esimestel kordadel sain aru, et kõige parem on täielikku apaatsust teeselda ning mitte ükski lihas näos liikumas, lihtsalt edasi kõndida. Kohalikud aga ignoreerimist ei aktsepteeri ning hakkavad selle peale koera kombel veelgi aktiivsemalt haugatama: „Hey, hey, come here, hey!“ Mida teha aga, kui mõni meeste boksereid müüv härra tee ära blokeerib või teine käest kinni krahmab? Ega ei jäägi muud üle kui pahura näoga mööda põigata ja edasi jalutada.

3. Ole otsekohene ja kui vaja ebaviisakas

Mingil hetkel on tüdimus kerge tulema ning tundub, et kõik kohatud inimesed tahavad vaid pealiskaudselt sinu telefoninumbrit või endale valget tüdruksõpra. Seega saan aru, et lõputult valetamine või keerutamine muutub liiga energia- ja ajakulukaks. Niisiis otsustan lihtsalt aus olla. Lähen tänaval telefonile krediiti ostma ning nii muuseas ütleb müüja mulle raha tagasi ulatades (ilma mingi eelneva vestluseta): „Kas ma saaksin su telefoninumbri?“ „Ei,“ vastan lühidalt ning asun minekule, järgnevaid hüüatusi tähele panemata.

4. Proovi oma vaateid seletada. Ja loobu sellest järgmisel hetkel.

Mõnel hetkel otsustasin aga enda kannatuse proovile panna ning kavaleridele oma eluvaateid seletada. Armastuseavalduse peale on kohalikel meestel kombeks küsida - „Aga sina? Kas sina mind ka armastad?“ Selle peale üritan mõistlikult rääkida, et ei, mina sind küll ei armasta ja tegelikult ei armasta ju sina mind ka, sest sa ei tunnegi mind. Aga nende silmis helgib vaid vastu arusaamatus ning küsimus: „Aga kuidas nii?“. Samuti leiavad nad, et sellest pole üldse hullu, kui me teineteist veel ei tunnegi, küll siis kunagi (ehk pärast abiellumist? – mõtlen muigega) saame tuttavaks ka. Jah, miks ka mitte.

´5. Ära mõtle, lihtsalt naudi olukorda

Mingil hetkel taban end mõttelt – ja mis siis, et nad mind ainult selle pärast kõnetavad, et ma valge olen? Kui see teeb nende päeva rõõmsaks, et nad näevad Euroopa naist ning peavad rõõmu väljendamiseks kohe ka talle „Hey mulungu“ hüüdma, siis no palun. Niisiis naeratan ja lehvitan superstaari kombel järgi hüüdjatele vastu. Sest millal ikka kodumaal see uuesti peaks juhtuma, et tänaval kõndides keegi võõras lihtsalt „Tere“ hüüab, lehvitab või isegi ütleb, et sa ilus välja näed? Nii et lihtsalt naudi olukorda ja rõõmusta.

Lahendusi, kuidas kohalike meestega suhelda, on muidugi veel kümneid ja sadu ning meetodite välja töötamiseks ja katsetamiseks võimalusi rohkem kui reaalselt aega, jaksu ja kannatust. Aga vastuseta küsimused jäävad vist lõputult pähe keerlema – kust tuleb see suur kiindumus valgete naiste vastu? Ja mida nad ikka tegelikult oma peas mõtlevad?