Munadepühad ilma munadeta, ent see-eest viie tordiga

Lihavõtted on siin Mosambiigis päris suur püha – kuna enamik inimestest on usklikud, siis on see siin peamiselt kirikupüha, munade värvimine ja koksimine jääb vaid mõnede üksikute laste jaoks. Reede oli vaba päev, käidi kirikus, laupäeval samuti, kui ma sain õigesti aru, siis laupäeval mindi õhtul suht hilja kirikusse ning oldi seal umbes keskööni vms. Ei tea täpselt.

Aga pühapäevaks oli meie kolleeg Marta mind ja Liisi ühe lapse ristimisele kutsunud, kelle ristiemaks tema pidi olema. Liis kahjuks kohale ei jõudnud, aga mina sättisin end juba kell 6 pühapäeva hommikul kenasti valmis ning läksin bussi peale – rahvast oli tänavatel juba üksjagu, saiamüüjaid ja niisama askeldajaid. Kui värskendav ja mõnus on niimoodi päikesetõusuga üheskoos liikuda ning linna ärkamist jälgida.

Jõudsin Marta juurde ning läksime tema perega nende kirikusse. Marta oli end eriti kenasti üles löönud. Sõitsime liivateedel ning keerasime ühte hoovi sisse, räämas kivimaja juurde. Marta osutab näpuga majale (meenutas nagu mingit suurt viljakuivatit vms) ning ütleb: „See on minu kirik!“

Väikese hilinemisega täitus kirik rahvaga ning tseremoonia algas. Kuna kõike räägiti-lauldi shangaanas, siis pidin kohe maha matma lootuse midagigi aru saada. Tegin palju pilte, alguses veidi tõlkis üks LAVi mees mulle ka, millest räägiti jms.Aga üldiselt oli väga väga palju laulmist – iga lühikese aja tagant tõusti jälle püsti ja hakati uut laulu laulma. Vahepeal oli muidugi mul ka veidi igav, aga üldiselt möödusid need 3,5 h jumalateenistust kiirelt! Kirikuõpetajaks oli kelminas ja üsna lõbus naisterahvas. Vahepeal tegi vist nalja ka. Pärast jutlust algas ristimistseremoonia -5 inimest said ristitud – kallati vett pähe, siis kordasid mingeid salme või riime jms.Kui üks poiss valesti ütles ja käitus, siis õpetaja väga armsalt naeris koos ülejäänud saaliga, õpetas, kuidas on õige jms.Sellist toredat naeru oli veel mõnel korral.

See on minu kirik

Lauluaeg, seekord istudes

Jutlus

Siin on kirikus ka väga populaarne selliste annetuste kogumine. Eestis vist sellist asja pole? Alguses käis kord korvike niisama laulu saatel ridade vahel ringi ning soovijad said siis veidi raha sinna poetada. Aga tseremoonia lõpupoole seisis üks naine korviga altari juures, teised kaks ta kõrval tantsimas, kogu saal laulis lõbusat laulukest ning inimesed käisid pikas rivis tantsides sinna raha poetamas. Suuremad rahatähed anti ümbrikus. Ja selliseid laulu- ja annetuseringe tehti umbes 5 – ei saanudki täpselt aru, et miks, aga mitmed inimesed käisid küll korduvalt seal ees. Igal juhul see vanemate naiste eriliselt kelmikas tants selle annetustseremoonia ajal oli üks mu lemmikhetki. Aga üldiselt olid laulud väga kenad ja hoogsad, plaksutati kaasa jms. Ja kirikukoor oli ka, kes väga väga ilusti laulis.

Ja kuna tseremoonia oli päris pikk, siis lapsed sõid vahepeal samal ajal seal krõpsu, emad imetasid beebisid jms. Lõpuks sai tseremoonia läbi. Veel väike pildi- ja kätlemisvoor ning siis läksime edasi ristimispeole.

Seal kirikus jõudsin ma selle mõtteni küll, et ega võib-olla isegi pole vahet, kas usud jumalat või mitte, aga kui kõik pühapäevad kirikus oleksid nii rõõmsad ja toredad, siis hakkaks ma isegi ehk Eestis kirikus käima, et lihtsalt laulda ja tantsida seal rõõmsalt sõpradega koos, miks mitte :D

Batismo

Kirik on rahvast täis

Kanis Marta

Rahakorjamistseremoonia, tantsuga

Tants - siin pildil näeb küll nagu hommikuvõimlemine välja

Marta-Marta

Muide, lihavõtete pühapäev oli üle kogu Maputo väga populaarne ristimise aeg -ka minu pererahvas käis ristimisel, kus oli 3 last, mitmed töökaaslased ka erinevatel ristimistel jms.

Aga edasi kirikust sõitsime me ühe naise aeda, kus oli järgnemas pidu! Ehkki ma pole kunagi elus pulmas käinud, siis julgen ennustada, et see pidu oli kõige lähem ühele pulmapeole. Mänge, rohket tantsimist jms küll polnud, aga kogu olemine oli väga uhke, palju reegleid – kes kuhu istub jms, kingiandmistseremoonia jms.

Kõigepealt aga oli saabumistseremoonia – kõik ristivanemad pidid ostma oma lapsele tordi. Niisiis algas sissemarss aeda – viie uhke, valge ja satsilise vahukooretordiga. Ja ülejäänud mõned inimesed kandsid veel vormiroogasid, pastat, karastusjooke jms, mis kaasa oli võetud.

Kogu aed oli väga ilusti kaunistatud, reeglid paigas, kes kuhu peab istuma (perekond ja suvakad) ja mis järjekorras võib sööki minna võtma (perekond ja suvakad). Süüa oli palju-palju. Aga huvitaval kombel oli seekord torditseremoonia esimene. Ehk siis pm sama protsess, mida ma juba Sindy sünnipäeva puhul kirjeldasin. Päevakangelane lõikas tükikese koogist ning seekord siis andsid ristivanemad lapsele kahvliga suhu tükikese kooki.

Siis järgnes söömine ning pärast seda kingitseremoonia, mis oli võib-olla mu lemmikosa päevast. Laudkondade kaupa tõusid inimesed üles, võtsid oma kingid (kodutarbed ja capulanad peamiselt) ning sammusid siis ühtse grupina laulu ja tantsu saatel päevakangelaste juurde, kes samuti tantsisid ja niimoodi anti siis kingid üle. Ühe laudkonna marss kestis võib-olla kümmekond minutit ja niimoodi tehti mitu ringi, nii et kokku kestis kingitseremoonia kuskil tunnikese. Oooo, kuidas ma sooviks, et minu sünnipäeval ka kunagi selline komme oleks, kui vahva! Nii toredad laulud ja kõigil nii lõbus ja vaba olla, ilma sellise kohmetusemomendita. Kahjuks laule ma kaasa ei osanud laulda (kogu rahvas laulis ja huilgas ja oli väga lõbus), aga ümisesin kaasa ikka.

Ristivanemad oma lapsega

Tordi sissemarss

Laud on valmis

Veel üks torditseremoonia

Kingirivi

Kingitants

Selle kogu päeva juures oligi kõige toredam see tohutu kontrast – lihtsalt üks tühi kivimaja, mis meenutas laohoonet, oli ehitatud kirikuks mis oli puupüsti tantsivaid ja laulvaid inimesi täis, enamik neist väga pidulikult riides. Kirikutseremooniale ja ristimisele järgnes suurejooneline pidu väga jõukate inimeste juures, kus kõike oli küllaldaselt ning nagu Eestiski, tegid väga paljud oma telefonidega muudkui pilte ja videoid. Aga samas oli peol nii palju traditsioonilist, toredaid tantse ja laule. Nii et üks fantastiliselt imeline lihavõttepäev!