Töökohast ehk Isehakanud pedagoogi memuaarid

Kuna minu põhitegevuseks siin Mosambiigis vaatamata kõikidele toredatele igapäevaseiklustele ja reisidele siiski vabatahtlik töö, siis võtan ekstra aega ja kirjutan veidi täpsemalt ka oma töökohast, igapäevastest tegevustest, traditsioonidest jne jne. (Ja üritan midagi uut lisada ka neile, kes juhuslikult Virumaa Teatajast juhtusid artiklit lugema. Ja kes ei juhtunud, siis saab seda teha siin).

Nüüdseks olemegi juba kaks kuud töötanud oma Mosambiigi töökohas, milleks on eelkool Muodjo. Kool (ehk meie mõistes lasteaed) asub Maputo äärelinnas Matendenes, mõnusas kohas. Koolil on kaks väikest maja, nendest üks on lastele tegutsemiseks, ehk seal on nö kaks klassiruumi. Lapsi on kokku umbes 50-60 ja nad on jagatud vanuse järgi kahte gruppi – vanemad ja nooremad. Peaaegu kogu päev veedetakse ühes klassiruumis. Alguses said nad veidi tegevusi teha ka õues (ent üldiselt välditakse päikese tõttu vist õues olemist) aga nüüd on viimased vabad ruutmeetrid aiast täis ehitatud kahe majaga, millest üks on tulevikus mõeldud tänavalastele magamiseks ning teine vist mingiks käsitöö tegemiseks (mida tahekatse hakata Svaasimaale müüma). Nii et algatused on tegelikult väga kenad, aga kuna nende tõttu arvatavasti on töötajate seal mõningad probleemid, pole see just kõige toredam. (Probleemid palga maksmiseda, milleks on minu arusaamist mööda 2000 meticali ehk u 40€ kuus, mis on ka kohalike standardite järgi väga madal). 

Meie boss on Osvaldo, kes on ise endine tänavalaps, väga asjalik mees, kes kogu aeg orgunnib palju ja alati on tal palju uusi ideid ja asju, ent selle tõttu tundub ka vahel, et veidi liiga palju, et ühe inimese jaoks hoomata. Osvaldot kogu aeg seal pole, pigem käib ta orgunnimas jms ja siis läheb jälle kuskile ära.

Kooli direktriss on Marta. Algselt tundus mulle, et ta on samuti õpetaja, ent tegelikult on ta seal nii öelda samuti mingi ülemus, ehkki sellest väga palju aru pole saada. Tavaliselt päeva ajal ta istub oma laua taga või siis nö verandal vms (trepi peal ukse taga vms) ja teeb omi asju. Lastega ta ei tegele, ent kuna ta on peamiselt suurte laste juures, tuleb ta tavaliselt minu juurde ja ütleb „Triinu, activity“, mis tähendab, et on minu kord midagi lastega teha. Või siis „Triinu, gymnastica“ vms.

Tööl on nö kaks õpetajat, Maria (suuremate laste juures) ja Clara (nooremate juures). Ning lisaks töötavad seal veel kokk Christalina ning koristaja Giralda. Ja siis oleme meie vabatahtlikud – mina ja Liis suurte lastega ning Toby ja Frederica Saksamaalt väiksemate lastega. Samuti on seal Prosper, poiss Zimbabwest, kes on ka midagi töötaja ja vabatahtliku vahepealset. Ning siis veel üks poiss, kes samuti seal chillib. 

Nii et inimesi on tegelikult päris palju, ehkki peamiselt on nende päevategevuseks istumine ja omavahel lobisemine ja siis vahel kui vaja millegi tegemine, valmis seadmine.

Ole sa kust tahes maailma otsast, modellipoosid on juba väiksena selgeks õpitud

Aga kui täpsemalt tööpäevadest rääkida, siis tööle jõuan ma tavaliselt umbes kell 8. Lapsed saabuvad tavaliselt vist ka kuskil poole 8 ja 8 vahel. Esimeseks tegevuseks tööl on minu jaoks hommikuvõimlemine kõikide lastega, mis ongi nö päeva avalöögiks. Sellest on saanud tore väike traditsioon ja isegi kui eriti paljud lapsed ei kuula ja kaasa ei tee (oleneb päevast), siis tore on see ikka. Vahel imiteerime loomi, aga tavaliselt hüppame-jookseme-ringutame.

Pärast võimlemist laulavad tihti lapsed koos õpetajaga hümni, ehkki viimasel ajal on seda vähem olnud. Aga väga tore minumeelest!

Võimlemisele järgneb väike mänguaeg, mis kestab nii kaua kuni hommikusöök on valmis. Ehk siis igale lapsele antakse 3-5 legoklotsi, oleneb kuidas jagub ja nendega nad siis mängivad. Hommikusöögiks on kas maisijahupuder või tee ja sai.

Hommikusöögile järgnevad tavaliselt nö planeeritud tegevused ehk „activity'd“. Minu activity on tavaliselt lastega laulmine (lihtsad ingliskeelsed ja juba ka mõned portugalikeelsed lihtsad laulukesed), inglise keele õpetamine (väga basic, numbreid ja värve olen senimaani üritanud õpetada), vahel veidi harvem ka mingi käsitööasi (meie poolt valmis joonistatud piltide värvimine) või mingi muu meisterdamine (kord üritasime neile punumist õpetada, kord laeva voltimist). Ja paar korda olen proovinud ka väikest liikumise ja tantsutundi teha (jaaaa, kolmapäeval katsetasin esimest korda Kaera-Jaani -vajab veel harjutamist, aga usun, et mõned saavad selle lõpuks peaaegu et selgeks).

Nii et sellised on siis tegevused. Niimoodi siit lugedes tundub asi võib-olla üsna suurejooneline, aga tavaliselt, isegi kui tahaksin pikemalt midagi teha, siis maksimum 1 tund on see aeg, kui lastega midagi saab teha, üldiselt pigem pool tundi, ma pakun, sest tähelepanu kaob väga kergelt ja siis hiljem seda tagasi saada on peaaegu võimatu. 

Esimeseks väljakutseks minu jaoks on muidugi portugali keel, et saaksin lastele midagi seletada või õpetada. Aga see on nii öelda eeltingimus. Selleks aga, et tundi anda, tuleb lapsed kõigepealt vaikseks saada ja see on päeva üks suurimaid väljakutseid minu jaoks. Kui mõni teine, sealne töötaja nad vait ja rahulikuks saab, siis on nad esimesed 10 minutit täitsa normaalsed, aga muidu on tähelepanu võitmine ja enda kuulama panemine suurim väljakutse, millele ma ei oska lahendust leida. Lihtsalt „silencio“ hüüdmisest pole eriti kasu, ükshaaval laste juures käimine ja kurja näo tegemine aitab hetkeks, aga üldiselt selja pöörates jätkub asi ikka nagu enne ja joonlauaga vastu lauda tagumine (teeb küllpäris vaju häält) mulle siiski eriti ei meeldi, ehkki olen teiste töötajate eeskujul seda mõned korrad proovinud. Ma olen mõelnud, miks nad teisi, nö päris töötajaid rohkem kuulavad kui mind. Ma arvan, et põhjus võib olla selles, et kuna mina olen (vastupidiselt teistest) põhimõtteliselt terve päeva nendega koos, jagan nõusid, mängin vabal ajal niisama, siis õpetan, siis aitan häda korral jms, siis ma olen võib-olla nendele rohkem kui sõber (ma ise tahaks loota küll, vist, mingil määral) ja seega on raske end kehtestada kui teisel hetkel mängin nendega lihtsalt plaksumängu. Igal juhul see osa päevast, kui olen oma närvid kaotamas, luban endale, et enam kunagi elus mingit pidi õpetajaametit ei pea ning tunnen end halva ja kurja inimesena, on just see. Aga õnneks see möödub. 

Joonistame ja värvime lille

Igal juhul tihti juhtub ka nii, et saan vaid kümmekond last kõigist peaaegu kolmekümnest endaga midagi tegema, aga tavaliselt on lihtsam siis nendega teha ja teiste, niisama ringi vaatajate peale mitte liiga palju energiat ja tähelepanu ka kulutada, nii et eks ma siis laulan nendega, kes kaasa laulavad, ei saa kurjalt sundida ka, et „Laula nüüd!“ eriti kuna see kõik võiks ju ikka tore ka olla. Tihti tundub mulle, et teeme justkui samu või sarnaseid asju (mis surematele muutuvad ehk juba tüütuks), ent samas millegi uue õppimine pole ka kõige lõbusam. Ja mingeid mänge on nii suure lastehulga ja nii väikese ruumiga minu jaoks praegu üsna võimatu teha.

Igal juhul kui minu organiseeritud 1 või vahel ka 2 activity't on tehtud, siis tavaliselt teeb Maria midagi, kas nad „kirjutavad“ tähti vihikusse (enamiku puhul tähendab see seda, et joonistavad ilusti ette tehtud tähtede alla suvalisi abstraktseid kujundeid). Nende vihikute eeskujul olen päris mitme nädala jooksul teinud neile samasugused numbrilehed ka, et me numbreid saaksime õppida kirjutama.

Ja täna, 21. aprillil jõudiski jätte see tähtis päev kui jagasin lastele kätte numbripaberid. Seletasin hoolega, et tänasel päeval teene ainult number 1 ja 2. Kõigepealt siis pidid ole tegema minu joonistatud numbri, siis nö jooned ühendama ja siis ise kirjutama. Kolmandik lastest ütles "ei oska" ja ei teinud midagi, kolmandik sodisid kohe kogu paberi täis mingeid sodipudiasju (veidi ka õigeid asju tehes) ja siis kolmandik oli neid, kellest võib-olla saab asja ja kes mäletavad võib-olla ka mõne päeva pärast, et ühte kirjutatakse nii: üks pikk kriips ülevalt alla. Ja siit keskelt väike kriips diagonaalselt. Või midagi sellist. Number kaks oli aga paraku veidi liiga raske...

Praegu ongi numbrite õpetamine (ja värvide ka) mul nagu üheks missiooniks kujunenud, 1^st 10ni oskavad mitmed lugeda (portugali ja mitmed ka inglise keeles), aga numbrite ära tundmine on juba raskem. Aga oi kui armas ja rõõmus see on kui mõni pisike ütleb numbrit nähes vaikselt „faiv“ või „tuu“.

Ja vahepeal käiakse kõik üheskoos rongina klassist väljudes ka vetsus. Vetsulaul on tõlgituna selline: "Minu rong juba väljub. Kes maha jääb, on beebi". 

Vahepeal on teepaus ka, mille jooksul süüakse saia ja juuakse teed. (töötajad siis)

Õppe- ja kasvatusmeetoditest rääkides on põnevat nii mõndagi. Eelmisel nädalal tegi Maria ülesannet, kus lapsed pidid ükshaaval lugema, mitu pliiatsit on laua peal. Umbes kolmandik vist sai hakkama,ülejäänud mitte. Sellele järgnes laste jaotamine ruumis kaheks - tagapool need, kes vastust ei teadnud, ees kahes lauas need, kes teadsid. Ning siis pidas Marta kõne teemal, et need lapsed siin ees on targad, nemad on intelligentsed, teie seal taga olete rumalad, mitteintelligentsed, teie ei tea midagi. Niimoodi korrutas hästi mitu korda ning lapsed kordasid järele "-gente" (Kui marta ütles "intelli-gente").

Siis on lõunasöök, tavaliselt riis, veidi kastet ja näpuotsasuurune tükk kala, aga vahel ka kana või spagetid. Toidukordade juures tekitab kõige suuremat elevst muidugi see, mis värvi taldriku keegi saab. Rohkem on rohelisi taldrikuid, aga mõned ka punased ning muidugi hakkavad kõik lapsed taldrikute jagamise ajal kohe harjuma „vermelho, vermelho“ (punane) või ka „queiro prato bonito!“ („Tahan ilusat taldrikut!“).

Pärast lõunasööki on uneaeg, ehk üks klassiruum tehakse tühjaks ja sinna asetatakse 8 madratsit, kus kõik lapsed külakuhjas, pead-jalad üheskoos siis magavad. See on üks omapärane vaatepilt! Tavaliselt on nende magama saamine samuti üks suur väljakutse, aga mina sellega seni pole tegelema pidanud.

Laste magamise ajal on meil vaba aeg, sööme ja puhkame niisama jms.

Mõned päevad tagasi juhtus veel huvitav lugu. Olin Eestist kaasa võtnud Kadrina 1.klassi laste joonistatud pildid, et need siinsetele lastele jagada, nii et iga laps saaks isiklikult endale ühe pildi. Planeerisin aktsiooni pikalt ja lõpuks oli kätte jõudnud päev see ära teha. Kõigepealt näitasin maakaarti ja seletasin (mitte, et keegi aru oleks saanud), kus on Mosambiik, kus Eesti. Siis näitasin paari elevusttekitavat pildi Eestimaast ning seejärel pilte Eesti lastest, kes neile pildid saatsid. Ja siis oli pildijagamistseremoonia, väga uhke, kõik plaksutasid ja olid rõõmsad ja keegi ei pirtsutanud või öelnud midagi enda või teise pildi kohta. Mõned suuremad pildid panime veel klassi seinale ning tegime seal juures kõik koos pilti. Siis aga korjasid kasvatajad uuesti pildid kokku, ehkki olime korduvalt toonitanud, et need pildid on lastele, iga laps saab pildi, et koju viia ja siis seinale panna või ükskõik mida teha. Mõtlesin siis, et võib-olla korjati need kokku, et lapsed neid päeva jooksul juba ära ei käkerdaks, et siis koju minnes tagasi anda. Paari päeva pärast Martalt küsides sain aga vastuseks: "Osvaldo pani need enda tuppa, et need siis 1. juuni lastelekaitsepäeva puhul lastele kingituseks anda." Ahaa, väga huvitav, Eestist toodud laste joonistatud pildid, mis on juba ilusa seletuse ja tseremoonia saatel lastele kätte jagatud, antakse uuesti, 1. juunil kingituseks kätte. Õnneks käisin täna Osvaldoga rääkimas, ma pole kindel, kas ta sai täpselt aru, mis oli probleem, aga igal juhul loodan homme lastele uuesti pildid kätte anda, isiklikult igale ühele koju minnes. 

Lapsed, teie elate siin!

Pildid käes - aga kui kauaks?

Tõsi - seal Eestis kõnnivad ju inimesed ka tagurpidi. 

Eesti nurga ees sõpradele lehvitamas

Pärast lõunauinakut on veel väike mängu- ja niisama aeg (ja tegelikult vahel ka pärast hommikusööki ja enne lõunasööki ja vahepeal, kuidas kujuneb) ja minu jaoks üks teine päeva väljakutse – lastele jalatsite jalga panemine. Kuna magatakse ilma, siis mõned vajavad abi, aga noo ma ei tea, minult nõuab see ikka suurt jõudu ja kannatlikkust.

Ja siis järgneb üks mu lemmikosasid päevast. Lastele on kodust kaasa pakitud midagi ooteks – tavaliselt väike küpsise- või krõpsupakk ja/või mingi jook, aga vahel ka puuvili (ükskord oli ühel maguskartul), jogurt või muffin. Selle asemel aga, et iga laps üksi oma magusat sööks, jagame me kõik kottides oleva laudkondade vahel ära. Ehk siis võtame hunnikust koti, küsime, läheme lapse juurde, koti omanik saab vastavalt teistest veidi rohkem ja siis ülejäänu jagame laudkonna vahel ära (8 inimest laudkonnas). Väga armas ja üllatusterohke aeg alati!

Ja muidu veel lemmikhetked päevast on sellised hästi väikesed asjad. Kui ma hommikul lähen sinna ja mõni laps hüüab rõõmsalt "Titia!"(tädi) või tuleb kallistama, mitmed tahavad plaksumängu mängida. See, kui lapsed ise hakkavad mõnda minu õpetatud (eriti veel, inglise keelset) laulu üheskoos laulma. See, kui ma jagan lastele ükshaaval joomiseks topsiga vett ja kõik sirutavad hulludes käe. Ja see, kui mõni kasataja küsib neilt midagi, näiteks "Kes käis eile kirikus" ja kõik lapsed karjuvad kooris "Eu", ehki nad ei saa aru, mida küsitakse. Täna näiteks küsis kasvataja alguses,et kes sõi eile kana, kes sõi eile kala (eile oli lihavõtete puhul ju pidu) ning hiljem nalja pärast, et kes sõi madu, kes sõi prussakaid jne ning kõik lapsed karjusid kooris "Mina!". Või see, kui neile näidatakse konna pilti ja mõni hüüab rõõmsalt, et see on elevant või karu või ükskõik kes. 

Uneaeg

Ja tegelikult neid huvitavaid seiku on olnud seal veel ja veel, absurdseid traditsioone ja kombeid, mis kõik ei tule enam meeldegi. Ja kui palju on igas päevas neid hetki, kui ma kirun end maapõhja selle eest, et pean olema nii maksimalistlik, et ei ole nõus sellega, et istuksin oma päevad lihtsalt seal, lastega vaid mängides, et ma tahan midagi neile õpetada, midagi nendega jagada ja kui nad seda vastu võtta ei taha, siis saan pahaseks või pettun. Ja kui palju on neid pisikesi õnnehetki, kui lapsed käituvad nii totakalt ja toredalt nagu väikesed lapsed ikka, koos sellega, et nad ei saa aru, kui nad midagi halvasti teevad ja nad ei saa aru, kui ma üritan nende peale pahane olla, vaid tulevad ikka siiralt, ütlevad "tädi, mängime". Need on minu siinsed igapäevased pinge- ja rõõmuhetked.