Monday, January 20, 2014

Alustame alguste algusest

Tere!

Oled sattunud lugema minu uut blogi, mis kõneleb minu seiklustest mustal mandril, poole aasta jooksul vabatahtlikuna Mosambiigis.

Et alustada päris-päris algusest, siis peaks vist minema kuskile keskkooli aegadesse. Siis kui olin hästi idealistlik maailmaparandaja, tahtsin kõike muuta ning palju suurt, ilusat ja head oma kohalolekuga maailmas korda saata. Ja siis unistasin sellest, et võiks ju minna kuskile vabatahtlikuks, näiteks Aafriksse (sest kus mujal ikka väikeseid lapsi peamiselt aitamas käiakse). See oli rohkem selline uitmõte paljude teiste sini-roosade unistuste vahel. Et kui saaks, siis mida kõike elus teeks ja korda saadaks.
Ülikooli minnes jäi see vabatahtliku-mõte esmalt ehk kaugemaks, ent samas pole ma sellest kunagi päriselt lahti lasknud. Olen seda koos päris paljude muude asjadega enda sees hoidnud, mõeldes, et "kunagi elus tahaks seda ja seda teha". Vabatahtliku töö tegemine, eelistatuna mõnes arengumaas, on seal olnud tõepoolest.

Aga siis käisin esimese aasta ülikoolis, siis teise, vabatahtlikumõte kusagil kukla tagumises osas alti vaikselt tuksumas, aga kõige muu kõrval ikka päris vaikselt. Sest üheks mureks on mul olnud alati see, kui palju asju tahaks teha ja korda saata, samas ei taha haridust ja ülikooli päris kõrvale ka lükata, et ta ootaks kuni kõik muu lõbus on elus tehtud. Nii et kompromissi tuleb alati teha ja lõputult vabu aastaid ei saa võtta, või ei taha...
Aga kui ilmnes võimalus minna aasta esimeseks pooleks Eestisiseselt külalisüliõpilaseks Viljandisse, siis mõtlesin, KUI ideaalne see kõik oleks, kui saaksin esimese poolaasta olla Viljandis ja siis teisel minna vabatahtlikuks - kaks suurt-suurt asja ühe "kaotatud" õppeaastaga.

Hakkasin otsima Eestist organisatsiooni, kes saadaks vabatahtlikke ka Euroopast välja, sest ma teadsin, et on olemas võimalus minna Euroopa vabatahtliku teenistuse raames ka Euroopa piiridest välja. Enamik organisatsioonidest ütlesid, et see on liiga suur asjaajamine ja nemad sellega ei tegele. Samas teadsin ma ka seda, et üksinda projekt esitades oleks tõenäosus rahastust saada väga väike, eriti kuna see tuleb esitada mitte Eestisse, vaid otse suurde Brüsselisse. Lõpuks aga leidsin organisatsiooni Seiklejate Vennaskond. Käisin kohtumise, ja asi hakkas teosammudel liikuma, ehkki siiski mitte eriti.
Siis aga oli äkki mai lõpp käes ja projekt tuli esitada 1. juunil Euroopa komisjonile. Veetsime kõige hullemal sessiajal unetuid öid Tartu kohvikutes ja mõtlesime ja kirjutasime.
Projekt sai valmis, see tähendas, et tuli pöidlad kuueks kuuks pihku panna ja lihtsalt oodata. Vastus võis tulla alles novembri lõpus.

Aga tuli 30. septembril, kui ma ei osanud seda üldse oodata. Ja ütles, et meie projekt sai rahastuse. Ma pole vist varem oma elus sellises šoki- ja eufooriaseisundis olnud kui siis. Sest mitte midagi ei saanud aru ja ei osanud mõelda, eriti kuna olin vältinud selle peale liigselt mõtlemast... Aga siis ta oli peaaegu käe ulatuses, üks unistus, ja ei teadnud enam, mida teha, kas nutta või naerda.

Ja et miks Aafrika või miks Mosambiik? Ma olen korduvalt öelnud, et nii Aasia, Aafrika kui ka Lõuna-Ameerika tunduvad mulle ääretult põnevate ja mitmekesistena, kuhu ma läheks iga kell, kui vaid saaks. Ja kõikidel on oma eelised, oma võlupunktid, minu jaoks. Aga kui valik anti, pidi mingi otsuse tegema. Ja ma mõtlesin, et tahaksin ikka päriselt, ilma stereotüüpide ja müütideta Aafrikast aru saada, või kui see pole võimalik, siis vähemalt lähedase pilgu heita. Ma tahaksin minna sinna, kuhu turistina või niisama maailmas ringi reisides ma ehk kunagi ei satuks. Kohta, mis võib mõnekümne aastaga tohutult muutuda. Kohta, mis esitab mulle võib-olla igal sammul väljakutseid, ka ülimalt argistes olukordades, ent lõpuks siiski kasvatab ja viib ehk mingite tähtsate algete või juurte juurde. Ma usun seda, sest ma tahan seda uskuda.
Ja ühelt poolt on see muidugi maailma kõige suurem stereotüüp - Aafrikasse vabatahtlikuks, lapsi päästma. Ja ma saan sellest aru, ent tean ka, miks mina selle otsuse tegin. Ja samas, miks mitte ka vahel klišeedes elada, kui ma arvan, et see teeb mind õnnelikuks.

Aga ilmaruumi laiali hajuvate teemade juurest tagasi igapäeva tulles, siis...
jah, ma ei tea, mis mind seal ees ootab. Mul ei ole õrna aimu ka, milline saab olema minu tuba, tänavapilt, inimesed, kellega ma iga päev suhtlen, toidud mida ma söön, igapäevased tegevused, mida pole oma elus kunagi varem teinud. Ma ei oska ausalt öeldes seda mõnel hetkel isegi ette kujutada, ehkki teistel hetkedel on kõik nii lihtne ja selge.

Aga selge on see, et 10 päeva pärast, 31. jaanuari pärastlõunal istun ma lennuki peale ja asun teele. Kuhu see tee viib, ma veel ei tea...

3 comments:

  1. Jõua ikka kenasti kohale, Triinukene, siis me ikka teame ka, kuhu sulle külla tulla! Ohutut ja elamusterohket võõrsiavastamist sulle!

    ReplyDelete
  2. Imelist seikluse algust! :) Hoian Sinu jaoks pöidlad peos!

    ReplyDelete