Thursday, May 29, 2014

Mosambiigi chapapäev

22. mai 2014
Õhe tõelise Mosambiigi chapapäeva jäädvustamiseks.
Pidime minema Liisi ja Jorgega järjekordselt Namaachasse ja piirile, et passi tempel saada. Iga 30 päeva tagant, totter süsteem.
Igal juhul kell 9 kohtusime Baixas ja ehkki olime uues chapas esimesed, täitus see kiirelt ja üsna pea sõitsime Namaacha poole. (Enne ostsime bussiaknast hommikusöögiks - no mida? Muidugi saia. Sest muud võimalust ju polnudki nagu ikka). Jõudsime Namaachasse, ületasime piiri ja tulime seekord kohe tagasi. Jorge oli juba ees bussi püüdma läinud, kuhu ta oma kampsuni unustas ning meie Liisiga istusime siis väiksesse kastiautosse, et küla teise otsa bussipeatusesse sõita. Üks kohalik mees hakkas rääkima.
"Where are you from?"
"From Estonia"
"Aaaa, Estonia". Seesugune emotsioon, justkui tabaks neid mingi soe äratundmisrõõm, on tavaline, seega ei vaevunud me seekord isegi küsima, kas ta teab või on kunagi midagi sellistsest riigist kuulnud. Või lihtsalt igaks juhuks mainida, et see Euroopas asub.
Aga mees hakkas midagi kohalikus keeles omasõbrae seletama. Ja oma üllatuseks kuulsime, kuidas onu rääkis: "Russia........ Estonia...... Letonia (vms)........ Soviet...."
Me Liisiga olime pehmelt öeldes pahviks löödud, sest ei juhtu just tiht, et isegi pealinnas Maputos Eestist midagi kuulnud ollakse, väikelinnast veel rääkimata. Ootasime pea pool tundi kastiauto täitumist ja vahepeal jagas seesama mees meiega oma sooje ube, olid omamoodi igaüks omas kestas (nagu maapähklid), aga maitselt tavalised.
Jõudsime vist 12 ajal tagasi bussijaama, saime järjekordselt tühja bussi, mind suunati ette juhi kõrvale istuma. Järnes jällegi pea tunnine ootamine ning veidi enne 13 lahkusime Maputo poole. Vahemaa 60 km. Peamise osa ajast sisustasin telefonist näidendit lugedes (uus hea avastus turvalistes olukordades). Kella 14 ajal olime Maputo piiril, aga ummikud olid hiiglaslikud ja kesklinna jõudsime kell 15. Nii palju siis vaba päeva sisukast kasutamisest. Käisin supermarketis ja ostsin Bushfire muusikafestivalile pileti (see nädalavahetus, olen megaelevil!) ja veidi enne 17 läksin Maputo Shoppingu ette, et sealt buss koju võtta. Olen küll sealt väga harva võtnud, aga tean, et sealt lähevad ka minu kodukanti, seega seal juba olles otsustasin proovida. Ootasin kuskil 20 minutit, mõni täis chapa möödus ja ei peatunud, 1 ütles, et läheb mingit teist teed pidi. Seega otsustasin kõndida u 20 mintsa üles kõige hullemasse peatusesse nimega Guerra Popular, sest seal on neid chapasid vähemalt üksjagu.
Mõlemad tänavapooled olid hullumeelselt rahvast täis. Otsustasin kohe minna vastaspoolele, et teha ring (alguspunkti ja siis uuesti kodu poole) et sellisel juhul saaksin veidi kindlamalt ja mugavamalt koju. Pimedaks läks juba ka. Ootasin ka seal kuskil 20 minutit ning pärast pidevat ühe ja teise chapa poole jooksmist sain ka peale. Esipingile! Vähemalt midagigi head. Bussijuht ja corbador olid üsna lõbusad ja lõõpisidmuudkui (aga changhanas, ei saanud aru). Aga oli pime ja igal pool oli nii palju inimesi ja autosid, napilt oleks peaaegu ühele inimesele otsa sõitnud ja siin igapäevaselt veel umbes sajale bussipeatustes ja tänavaid ületades pihta pannud. Olin pinges ja tülpinud. Lõpuks olid muidugi hiiglaslikud ummikud ka koduteel (nii et cobrador lahkus bussist ja kõndis u 15-20 mintsa lihtsalt jalgsi edasi), järjekordne tunnike chapas ning lõpuks pärast kella 19 jõudsin koju.
Ooo, milline tegus Mosambiigi chapasõidupäev.

2 comments: