Nädal ja Bilene (17 - 23 märts)

Esmaspäeval tööle ja töölt koju. Jõudsime veidi enne 5 Matendenesse bussi ootama, ootasime seal peaaegu tund aega, aga ühtegi meie liini bussi ei möödunud. Siis aga ütles üks naine, kes oli vist märganud, et me oleme üsna lootusetu ilmega, et võtame koos teise bussi. Seal peal sain teada, et ta sõidab ka Estadiosse, ehk minu peatusesse, nii et olin veidi rahulikum, ehkki hakkas juba vaikselt hämarduma. Kui me Liisist olime lahku läinud ja Chopalist kolmanda chapa võtsime, mis seekord oli kastiauto, oli juba üsna pime ning seega nägime väga hästi, et täpselt kodu suunas välgutas kõvasti. Ei sadanud, aga tuul tõusis, sain mingi kiviga vastu kõrva, aga teadsin, et koduni on veel vähemalt 15 minutit. Iga hetkega jõudsid välgud lähemale ja ilm oli aina tormilisem. Kui lõpuks oma peatusesse jõudsin, pidi tuul mu seeliku peaaegu ära viima, veidi oli juba sadama hakanud ja reaalselt igas neljas suunas välgutas (ma ei tea, kuidas see võimalik on). Ja siinne torm on ikka tõeline torm ja äike tähendab seda, et kogu maailm läheb selleks hetkeks valgeks. Jõudsin igal juhul napilt õigeks ajaks koju, kus küll elektrit polnud, aga nautisin siis (alles 3. korda siinse aja jooksul pm) sellist olemist, mida olin Eestis olles ette kujutanud ning läksin vara magama.

Teisipäeval oli tööl pikk koosolek, kus istudes ma sain oma portugali keele mõistmise võimekust järjekordselt proovile panna. Sõnadest saan mitmetest aru, aga lause mõtte kokku panemine (eriti sellise pika jutu sees) on hetkel veel üsna omavoliline. Aga meie Liisiga põgenesime näljast hulluvate laste eest linna, et kontoris käia. Enne ostsime ise esmakordselt siis seda taevani kiidetud kohalikku toitu „pao e badjia“ ehk siis sai, kuhu vahele on pandud oapontsikud. Küllaltki suur ümar kukkel koos 6 vahele pandud pontsikuga maksis 10 meticali ehk u 25 eurosenti, mis on isegi Mosambiigi täavatoidu kohta erakordselt odav. Kahjuks aga pidime me selles roas kõvasti pettuma – oli väga kuiv ja üsna mõttetu. Ei saanud me aru, miks kõik seda kiidavad. Aga parem meie kehakujule, et me seda liigselt armastama ei hakanud...

Kuna Bonny jäi muidugi kõvasti hiljaks, otsustasin ma üksi minna oma arvutit kõrvalasuvasse kohvikusse laadima ning muidugi leidsin sealt kohe ka endale baarmanist austaja. Oli järjekordselt lõbus vestlus ning välja tehtud kokteil maitses samuti hästi – tutvusingi uue kohaliku puuvilja, marracujaga (Muide, iga kord mõnda põnevamat puuvilja kohates mõtlen kohe Marisele, ehee, uuri siis ikka kõik välja, mis ma kirjutan ja muljetan!).

Kolmapäeval leidis aset tööl ammu planeeritud väike teemapäev – karneval. Hommikul tegime lastele näomaalingud (kahjuks need nii tumeda naha peale eriti hästi ei jäänud ja paari tunniga olid ka kõige rahulikumad suutnud kõik endalt maha nühkida). Edasi tegime grupipilte ning olime õppimise asemel mõelnud mõned mängud neile. Kuna meil oli aga kõigi peale ainult üks kõlar, kust muusikat lasta, pidid kõik lapsed ühes klassiruumis koos olema. Tegime väikeseid tantsumänge ja diskotasime niisama – lapsed läksid megapööraseks ja umbes tunni aja möödudes oli tants asendunud paraku pideva tagumise ja togimise ja pisaraega, nagu ikka. Üldiselt aga olid sellest päevast üsna elevil. Lõpuks tegime veel äraarvamismängu „millise topsi all on komm“. Kolmapäeva õhtul õnnestus Eestimaa ja Kadrinaga lausa Skype'is pikk vestlus pidada, nii et oli väga lõbus!

Söögiaeg!

Meie sõbralik pere (mõned kahjuks pildilt välja lõigatud)

Kus on komm?

Lapsed-lapsed

Aafrika naised pesevad Toby't

Neljapäeval läksime esmakordselt vabatahtlike ja valgete seas hästi tuntud kultuurikeskusesse Franco-Mozambiqano, sest seal oli tantsuetendus ning ma ei saanud kohe kuidagi jätta kasutamata võimalust veidi teatrit näha (eriti sellist, millest ma võib-olla võin aru saada). Selline perfonx oli, alguses väga abstraktne, värvilistes kostüümides inimesed moodustasid linna- ja aiaruumis oma kehadest kujundeid jms, aga lõpuks haarasid nad ka igaüks endale kellegi publikust kaasa tantsima (ja Jorge sai ka kuulsaks) ning oli eriti mõnus. Päeva lõpetasime kesklinnas kõrge maja katusel oma sõbra Mario kodus rõdul õhtust süües. Ta on muide pm kohalik Koit Toome siin (nii täpselt ei tea, aga pakun talle vasteks just Koit Toome välja, mingi kuulus laulja igal juhul).

Ööseks Liisi juurde, et järgmine päev startida.

Nädalavahetuseks olime Liisiga planeerinud sõita kahekesi Bilenesse. Kuna mitu nädalavahetust olime järjekordselt tahtnud midagi teha, siis seekord oli kindel, et kuguhi me minema peame, seega otsustasime Bilene kasuks. Bilene on Maputost u 150 km, kõige lähem põhjapoolne väga ilus rand Maputole, edasi tuleb neid juba palju tihedamat. Koht ise väike.

Meie pidime ööbima saksa vabatahtliku Frederica tuttava Faruki juures, kellel on Bilenes hostel vms. Reede hommikul kell 9 pidime Farukiga Chopalis kohtuma ning tema autoga ka Bilenesse saama. Muidugi pidime me seal panga ees istuma põhimõtteliselt 2 tundi, aga lõpuks ta saabus. Faruk on vanem mees, me teadsine, et Indiast pärit, aga tegelikult ei teagi, kust, aga ise ütles ta, et ta on Mosambiiklane, kogu elu Mosambiigis elanud. Ja siis oli veel seal tema keegi sõber, autojuht, Markus.

Võtsime suuna Bilene poole – tee peal ajas Faruk kogu aeg igasugust äri ja siis vahepeal ostsi meile igasugu söögikraami. Aega kulus eriti palju, sest igas väikeses külakeses oli meil vaja midagi teha või niisama baaris limpsi joomas käia või midagi osta. Farku muudkui küsis, kas meile see või teine toit maitseb, meie noogutasime ja tema ostis. Juba hakkas küllaltki kummaline tunne tekkima – me olime mõelnud, et mingi hosteliomanik lubab lihtsalt enda juures meil ööbida, aga tema muudkui orgunnis igasugu asju jms.

Lõpuks kuskil kell 5, kui isegi mina olin ammu oma viimse kannatuse kaotanud, jõudsime Bilenesse ja Faruki Mountain Breeze lodge hostelisse. Koht oli väga ilus, väikese künka peal, kaugel paistis ka meri (ehk tegelikult lahesopp, sest Bilene on niimoodi kinnise ja madala veega lahesopi ääres vms). Saabusime, Faruk näitas meile, kus me ööbime, ühes sviidis. Kõik oli väga kena ja uhke, aga väike umbusk oli samuti sees...

Järgmisena nägi päevaplaan ette ATVga Bilenesse sõitu. Olin küll veidi hirmul, aga tegelikult sujus sõit hästi, nägime lähemalt merd ja väikest linnakest, samuti lubati meid homme hommikul paadiga sõitma viia.

Sõitsime tagasi koju, istusime, ajasime juttu, kuni Faruk teatas, et nüüd läheme suppi sööma. Istusime siis autosse ja sõitsime neljakesi linna, et enne päris õhtusööki restoranis veel väike aedviljasupp ära süüa. Väga tore söögipidu. Kodus sõime, ajasime veidi juttu, aga üldiselt pidi Faruk vist mingeid äriasju ajama ning eriti meiega aega ei veetnud.

Laupäeval ärkasime kohusetundlikult enne 9 üles, valmis paadisõiduks. Keda aga polnud, oli Faruk. Selgus, et ta pidi tagasi Maputosse sõitma, seega ülejäänud nädalavahetusel me teda enam uuesti ei kohanudki. Aga seda me ei teadnud kohe, nii et sõime Liisiga kahekesi hommikust, kuni saabus tumm arhitekt Markus (tegelikult ta lihtsalt oli üsna vaikne, sest rääkis ainult portugali keelt ja rääkimise asemel pidevalt muigas salakavalalt). Igal juhul mõistatasime me Liisiga basseini ääres peesitades ja päevitades, kas Faruk läks tõepoolest üksi paadiga sõitma. Enne lõunat käisime veel ATVga rannas ka. Oli väga ilus, nagu ikka ja mõnus igate pidi, peesitasime ja lugesime veel ja ujusime (seekord, kuna Bilene on pm laht, sai ka ujuda, mitte lihtsalt lainetega võidelda) ja tegime pilte, nagu ikka. Õhtul läksime veel uuesti Bilenesse chillima ja nautisime kohalikku välidiskot.

. Ma polegi veel kirjutanud, aga siin on popp õhtuti ranna äärde või kuskile kenasse kohta autoga minna, siis auto sinna enda juurde seisma jätta, tümps põhja keerata, mõnusat aega veeta ja tantsida (ja noh, tõe huvides tuleb mainida, et ega auto ei takista neil kohalikel muidugi ka õlut vms juua). Muidugi see tähendab, et korraga viibid sa vähemalt kolmel diskol (kui ise just oma autost mõnda ei korralda). Ja paarikesed tantsivad samuti oma auto kõrval. Väga lõbus, tõesti. Ehkki Maputos me pole väga sellisest aja veetmisest vaimustuses olnud, aga Bilenes oli rahulik ja väga mõnus. Vaatasime tähistaevast, kodus tutvusime veel arhitektiga (ta on pärit muide huvitavalt pisikeselt Sao Tome saarelt Lääne-Aafrikas).

Bountain Breeze Lodge Bilenes

Liis, Markus ja meie ATV

Pühapäeval sõitsime tagasi Maputosse. Liisi juba enne haige jalg sai viimase saatusliku hoobi pikal bussisõidul kui üks tädi sinna peale astus ja seda kõvasti ruumipuuduse tõttu muljus, nii et õhtuks oli see sinine ja esmaspäeval pidi ta lausa haiglasse minema.

Mina aga jõudsin turvaliselt ja tervelt ühelt järjekordselt mõnusalt ja kosutavalt nädalavahetuselt koju. Õhtul lõpetasin veel ka kaasa võetud raamatu „Hälin ja raev“ ära. Tundub, et oli minu ja mu pealiskaudsuse jaoks liiga vaimne ja kõrgelennuline, jäädes seekord mulle veel kättesaamatuks.  

Kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga, kuidas siis harjuda argise korraga?

Kuna pärast Mosambiiki tagasi naasmist on olnud päevad ja nädalad teataval määral vähem ekstreemsed ja seikluserohked (vähemalt väliselt), siis teen kiirkokkuvõtte viimaste kahe nädala sündmustest ja toimunust.

Eelmine kolmapäev (5. märts) me samuti tööle ei läinud, sest otsustasime käia ise Soome saatkonnas ja uurida võimalusi viisa saamiseks. Saime teada, et nemad meid aidata ei saa, nii et lähiajal tuleb siiski ette võtta käik immigratsiooniametisse ja seal endale viisa teha, sest muidu võib meid oodata ees lõplik pagemine Lõuna-Aafrikasse või Svaasimaale.

Neljapäeval jõudsime esimest korda sel nädalal ka tööle. Tegin igapäevased protseduurid – hommikuvõimlemine, väike inglise keel pluss igapäevased aitamised jms. Samuti alustasin „käsitööprojektiga“ numbrite õppimine. Kuna inglise keeles olen numbreid õpetanud (ja sellega koos ka portugali keeles), siis on see kujunenud juba peaaegu minu missiooniks, et lapsed õpiksid numbrid selgeks ja päriselt, et tunneksid ära ka, mitte ainult ei kordaks mehaaniliselt. Ning kuna neil on selline raamat tähtede joonistamiseks ja üle kirjutamiseks, siis ma hakkasin valmistama igale lapsele sellist paberit ka numbritega. Võtab aega, aga loodan väga, et nad hindavad mu pingutust ja saavad kunagi ka need numbrid ilusti kõik selgeks!

Koju minnes ostsin turult 10 meticali (25 sendi) eest 4 apelsini. Pm olid need toored, sest praegu pole veel apelsinihooaeg ja kõik apelsinid, mida müüakse on rohelised ja suht hapud, aga noh, midagi ikka!

Reedel otsustasin samuti tööle minna, ehkki ametlikult pole see tööpäev, aga tundus imelik lõpetada töönädal 1 tööpäevaga, eriti kui nädalavahetuseks suuri plaane polnud. Päeva projektiks oli emadepäevakaartide meisterdamine. Väidetavalt on siin 8. märts emadepäev (me ikka teadsime, et naistepäev, aga olgu). Laste panus piirdus küll nööri sõlmimise ja liimi pintseldamisega, aga kaardid tulid armsad!

Reedel juhtus kastiautoga tööle sõites ka väike õnnetus, aga see oli nii väike, et ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks juhtunud. Peatusest välja sõites jäi buss seisma ja inimesed aeti kastist välja. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub, aga läksin koos teistega. Paari minuti pärast öeldi, et tulge ikka tagasi, jätkame sõitu. Siis nägingi, et meie kastiauto oli veidi chapale otsa sõitnud, aken oli tagant lömmis.

Kastiautos arenes väikesest vestlusest paari kohaliku naisega välja kogu chapat hõlmav arutelu või vaidlus. Mina küll osa ei võtnud, sest see oli portugali ja ka changhana keeles, aga mulle tundus, et need naised kuidagi kaitsesid mind mingi mehe eest jms, igal juhul kogu aeg „mulungu-mulungu“ käis ja kõik karjusid korraga ja olid üsna tulised.

Laupäevaks oli Osvaldo meid samuti tööle palunud et ühe kohaliku portugali ja ka veidi inglise keele õpetajaga plaan paika panna, kuidas lastele inglise keelt õpetada. Täpselt me aru ei saanud, miks tema pidi seda plaani tegema vms, aga veidi siis arutasime tööasju. Chapasõit tööle oli järjekordselt väga põnev, järjekordne suvaline mees hakkas rääkima. Tuli bussipeatuses juurde ja küsis „appi, mis punnid sul siin on?“ ehk siis tutvumine Aafrika moodi... Esimene lõbus hetk oli see, kui ma üritasin talle seletada, et minu riik on kaugel põhjas, aga seal on täpselt sama aeg mis Mosambiigis. Tema muudkui raius ja korrutas, et „it cannot be, it cannot be“. Aga kui ta kuulis, et ma ülikoolis õpin, siis oli väga uhke ja pahviks löödud, nii et äkki siis see suutis teda ümber veenda. Argivestlused jõudsid teemani, kas ma ikka palvetan ja jumalat usun. Mina vastasin ausalt, et ei usu, mille peale tema oli äärmiselt jahmunud ja mures ja üritas siis ülejäänud bussisõidu mulle selgeks teha, kui valesti ma olen oma elu eland jms. Tegelikult oli huvitav, isegi üks teine suvaline mees, kes mu kõrval bussis istus, hakkas kaasa rääkima, et ta nõustub, et jumal peab olema elus esikohal, ilma selleta ei saa midagi olla. Igal juhul olid nad väga šokeertud, nad vaatasid vist, et üks väike valge pagan oli nende maale sattunud. Lõpuks nad siiski vist leidsid, et mind on võimalik veel aidata ja ümber kasvatada ja minu kõrval istuv mees jättis selle pärast oma peatusest bussist väljumata, et mu telefoninumber võtta ja hijem uue bussiga tagasi enda peatusesse sõita.

Laupäeva õhtul läksin Liisile Chopali külla ja käisime veidi kohalikl pidudel, mis küll erilist suurt muljet ei jätnud. Pühapäeval sõitsime Costa del Soli juurde, aga ikka päris lõppu täitsa randa ei läinud (ma pole ikka veel sinna päriselt jõudnud ja seal ujumas käinud), aga endale kohalikust kangast kleidid saime küll. Netikohvikus käisime ka, millega olid jälle omakorda probleemid, aga sai käidud.

Esmaspäevast uus töönädal ja veidi jahe ilm, kuskil 20 kraadi ehk, ma pakun või isegi veidi vähem. Mõned inimesed olid linnas nunnude talvekampsunitega ja lapsed mõned mütsidega. Tööl üritasime lastele punumist õpetada, mis oli reaalsuse see, et me Liisiga käisime ühe lapse juurest teise juurde ja näitasime näpuga, millist nöörijuppi tuleb tõsta, laps tõstis ja siis meie kohendasime. Nojah, vähemalt midagigi. Töölt läksime linna ja käisime Osvaldol külas, et veekord õpetajaga plaani pidada ja samuti palus Osvaldo (ehk meie boss töölt, Muodjost, siis) meil õhtusöögile jääda. Oli väga maitsev ja hea, ainult jäime selle tõttu hilja peale. Mina sattusin muidugi saatuse tahtel ka mingisse valesse bussi (liin oli õige ja kõik), mis selgus, et minu kodukohast üldse läbi ei lähegi. Olin juba päris pabinas, sest oli pime ja ma olin juba niigi koju hiljaks jäänud, aga lõpuks teised inimesed bussist aitasid mind, suunasid õigel ajal bussist välja, üks naine ootas minuga veel uue bussi koju ära ja jõudsin ohutult koju. See on kindel, et bussisõidud siin ei muutu mitte kunagi tavalisteks.

Teisipäev, ei teagi, mis toimus. Kolmapäeval tuli Liis meile ööseks külla ja selleks puhuks oli meil tehtud lausa väike pidusöömaaeg ja magustoiduks oli avokaadokreem. Avokaadod näevad siin hoopis teismoodi välja kui Eestis, suured ja sileda koorega ja musta värvi. Väga hea on avokaadopüree koos banaaniga, aga kodus meil oli õhtul lihtsalt purustatud avokaado sidruni ja suhkruga ja see oli ka ülinämma!

Õhtul plaanisime filmi vaadata või miskit, aga tuli ülisuur torm, nii et iga minut välgutas mitu korda ja kogu maa läks valgeks. Elektrit siis muidugi polnud, nii et istusime taskulambi valgel, sõime rämpsu ja mängiisme doominot nagu lapded ennemuiste maal vanavanematel külas.

Neljapäeval sadas hommikul ka veidi, oli tõeliselt külm ilm (ma pakun et kuskil 16 kraadi) ja me pidime tund aega chapat ootama peatuses, Liis oma väikese suvekleidikesega. Lapsi oli ka üsna vähe ja pooled neist järjekordselt talvemütsidega.

Pooltühi chapa Mosambiigi moodi

Kastiautoga sõit, ehk peaaegu samuti igapäev...

Liis oma armastusega tööl hullamas :)

Nunnu 1

Armando - ulakas, aga nunnu 2

Perepilt

Liis sulandub massi

Magamise aeg. Pooled lapsed puudu, seekord palju ruumi. Aga muidu tundub, et magamine käib mütsidega, kes teab muidugi, millal jälle külm tuleb....

Reedel siis vaba päev, kasutasime seda linnas käimisega ja sain esimest korda käidud Prantsuse-Mosambiigi kulturikeskuses Franco, kus oli dokumentaalfilmide festival. Seanss jäi umbes 40 minutit hiljaks ja lõpuks oli ikka saalis koos meiega 4 inimest, ehkki teise filmi poole peal sattusid mõned juurde. Kaks filmi olid Gorngosa rahvuspargist ning viimane sellistest ise kohalike poolt korraldatavatest hoiufondidest vms (kui väikestes külades panka pole). Väga toredad! Kinos istudes ja neid filme vaadates oli kummaline mõelda, et ma olengi siin Aafrikas, nende samade inimeste ja olude ja traditsioonide keskel – kinos tekkis ikka selline kõrvaltvaataja pilk.

Reedel läksime järjekordselt Chopali Liisi ja tema kohalike sõprade juurde. Päeva põhimomendiks kujunes see, et üks mees, kes oli mind umbes täpselt 2 tundi sellel õhtul tundnud, palus mind naiseks. Sõrmus küll polnud ja põlvele ka ei laskunud, aga ta oli üsna tõsine, küsis kas 300 lehma sobiks jms. Nii et see oli kindlasti mu viimasel kahe nädala suursündmus! Tahaks öelda, et elu esimene abieluettepanek, aga tegelikult kord nii muuseas Viljandis poes käies tuikus mulle pühapäeva hommikul üks mees vastu, kes ütles „Tule mulle naiseks, ma jätan joomise maha“, nii et jamh. Aga seesama Mosambiigi mees tahtis hommikul peaaegu et kaklema minna ühe teise mehega, kellega ma rääkisin. Kui ma võtsin oma telefoni välja, et ta numbrit kirja panna, sai mu „abikaasa“ väga kurjaks ja ütles et asjad nii ei käi jms, et ma olen tema naine. Ohhhhh, Aafrika-Aafrika, pole midagi öelda.

Laupäeval oli kodus naabri Estheri tütre Sindy 2. sünnipäev! Esther tahtis väga ise küpsetada kaeraküpsiseid (ma vabariigi aastapäeval pakkusin talle ja talle väga meeldisid) ning siis ma aitasin teda nende ja ka muude toimetamistega (kohalikke pontsikuid tegin ka veidi!). Pidu oli tore, üsna traditsiooniline suvine sünnipäevapidu. Tulid vanemad oma lastega, sõid riisi, friikaid ja kana ja näksimiseks pontsikuid ja asju, lapsed mängisid palli ja kiikusid. Ja pimeduse saabudes toodi välja kaks megauhket torti. See torditseremoonia oli küll teistsugune, mida varem pole näinud. Kui ma sain aru, siis üks tort oli sünnipäevalapsele nii öelda ning teine tema isale. Lapse käest hoiti kinni (sest ta on nii väike veel) ning ta pidi ise lõikama tordi lahti. Ja siis andis ta (ehk siis tema kätt hoidev vanaema andis) isale, emale ja siis veel mõnedele lastele kahvliga otse suhu tüki kooki. Ja siis tegi isa sedasama tseremooniat. Tordid olid tõeliselt ilusad, nagu pulmatordid, aga sisu oli tõeline pettumus – võise vahukoorekreemi all oli lihtsalt sai, ilma mingi sisu, kreemi või moosita. Nii et magustoiduks, mis siin imestada, hiiglasuur hunnik keeksi. (Ja kui minusugune magusasõber ütleb, et seda oli palju, siis seda oli tõesti isegi minu jaoks palju). Olen siin olles mõelnud, et järgmise reisi sihtkoha valin selle järgi, kusi võimalikult minimaalselt saia ja saiatooteid süüakse.

Sünnipäevalaps! Sindy sai 2!

Viimase nädala on meie juures elanud üks lapselaps, väga vahva!

Käisin ka peol!

Megauhked tordid, mille sisu oli pettumuseks. 

Torditseremoonia

Laupäeva õhtul ühelt peolt teisele ehk saksa tüdruku Frederica, kellega koos me töötame, sünnipäevapeole. Oli väga tore, väga palju uusi inimesi ja ülimalt palju valgeid inimesi ja vabatahtlikke. Põhiliselt Saksamaalt, aga seal oli ka üks mees Kõrgõstanist, üks tüdruk Brasiiliast, keegi Portugalist ning üks tüdruk SOOMEST! Oi, kui väike on maailm.

Tänane pühapäevane päev möödus suure unisuse tähe all. Pärastlõunal läksin aja chapast leitud tuttava muusiku juurde õppima kohalikke instrumente mängima. Ma sain proovida timbilat (mis on traditsiooniline Aafrika instrument, pm nagu suur puust ksülofon, aga sellise hästi metalse heliga) ning mbirat, mis on selline väiksem pill, keeruline kirjeldada, teeb sellist mahedat heli. See meeldis mulle isegi vist veidi rohkem, aga mõlemaga õppisin väikest meloodiat mängima, jee. Pärast minu õppimise aega saabusid aga sinna aeda teised muusikud js samuti tantsijad ning algas traditsioonilise muusika ja tantsu nö harjutamine vms. Neil on siis seal selline grupp, täitsa traditsiooniline Aafrika muusika, trummid ja timbila ja siis tantsijad, kellel olid sellised kõristid jalgade ümber ja värvilistest lõngajuppidest vööd ümber. Kui lahe see oli! Liivases aias selline uhke tants, ja kuidas nad end liigutavad, isegi väikesed lapsed hüppasid kaasa. Nad teevad seal iga pühapäev proovi, nii et kindlasti lähen sinna veel ja ka oma fotokaga! Aga see oli nädala lõpetuseks tõepoolest suurepärane wow-Aafrika moment, mille ostsimisest eelmisel nädalal kirjutasin.

Vabariigi aastapäev ja Quissico ehk kuu aega Mosambiigis

Nonii,olen lootusetult maha jäänud oma kirjutamistega, aga üritan siiski igast nädalast siia midagi jäädvustada, seega jätkan.

Vabariigi aastapäev oli tore! Olin pidulikus meeleolus juba hommikust peale, laulsin omaette isamaalisi laule ja õhtuks tegin perele kaeraküpsiseid!

Teisipäeval läksime pärast keeletundi AJUDE kontorisse netti, aga jäime vihmavangi. Olime kontoris umbes 4h, Bonny otsis autojuhti, kes meile järgi tuleks, sest tänavad olid üle ujutatud, vihma sadas ja läks pimedaks. Kui aga vihm jäi järgi, leidis Bonny, et chapa võtmine kõlbab kah päris hästi ning ütles tsautsau.

Nädala järgmiste päevade põhinaljad ja -seigad.

Kolmapäeval käisime töölt lahkudes Liisile dokumendipilte tegemas. Suvaline väike poeke, mingi laudlina tõmmati taustaks ja sai pilt tehtud. Aga põhisündmus oli see, et Liisi telefon varastati ära. Kui me juba linnas olles tagasi helistasime, võttis üks naine (eeldatavasti seesama, kes seal töötas ja pilte tegi) telefoni vastu ja ütles, et vabandab ja annab telefoni tagasi. Kuna Liis samal päeval sinna uuesti minna ei saanud, siis läksime järgmisel päeval sinna kohta tagasi, aga seesama naine oli vist öö jooksul mälu või südametunnistuse kaotanud, sest ütles, et tema ei tea mingist telefonist midagi ja pealegi käib seal poes iga päev palju inimesi ja tema ei tea, kes selle võtta võis. Väga kokkuvõtlikult Liisi telefoni varguse lugu, igal juhul telefoni me kätte ei saanud.

Päeva põhinali oli aga see, et kuna teisipäeval sadas, siis oli kolmapäeval veidi jahedam ilm, kuskil 20 kraadi ringis ma pakun ning mõned lapsed olid lasteaeda tulles kohe eriti paksult riides! Päris mitmel oli pusa, ühel poisil suht talvekampsun seljas. Ja üks tüdruk, kellel olid traksipüksid jalas, oli niimoodi riietatud, et traksipükste all olid punased sukad (varba otsast katki, peaaegu nagu retuusid) ja punane džemper trakside all. Ja peas oli selline tutiga suusamüts vms. Kasvatajad võtsid need üleliigsed riided küll ära, aga siiski saime mõnusalt naerda.

Kaks põgusat pilti töölt

Koristaja, kelle seelikukangas (capulana, kohalik) on poliitreklaam.  Frelimo erakond, nagu näha.

Neljapäeval lõppesid meie portugali keele tunnid. Üldiselt olin üsna tubli ja pingutasin, ent vahel tekitasid need tunnid ikka küsitavust küll. Peale selle, et õpetaja ei rääkinud pm inglise keelt, seega oli võimatu temalt midagi küsida või vastuseid saada, sest ta ei saanud tavaliselt aru, mida ma küsida tahtsin. Aga naljanumber oli see, kui teisel nädalal, olles Liisiga kahekesi tunnis, lugesime me teksti sellest, kuidas üks mees tappis kõigepealt oma mõned sugulased ära, siis pani maja põlema jms ja siis tappis veel kedagi jms. Ja pärast teksti lugemist hakkasime tähestikku õppima. Teine päev lugesin brošüüri koduvägivallast ja siis üks päev oli veel tekst Mosambiigi laste illegaalsest rändest piiri taha. Tore muidugi tegeleda selliste tundlike teemadega, aga ma eelistaks, kui saaksin kõigepealt aru, kui keegi minult bussis küsib, kust ma pärit olen või kuhu sõidan ning siis läheksin edasi järgmiste teemadega. Ajad on ka megakeerulised, mida üritame mõista – kõik minevikud ja tulevik ja konditsionaal veel ka jms.

Neljapäev põhisündmus oli aga see, et kõigepealt käisime Maputo shopping centre'is Liisile uut sim-kaarti ostmas ning sealsed müüjad tahtsid meiega välja minna, aga see iseenesest ei ületa veel erilist uudisekünnist. Küll aga see, et üks meestest ütles, et tema nimi on Juri. Selgus, et tema vanaisa oli Venemaalt vms. Saime mõnusalt naerda ja suundusime edasi supermarketisse et Liisile seepi osta. Olime ametis seepide nuusutamisega kui meie juurde tulevad järjekordsed mehed, hakkavad rääkima, et mis me siin teeme jms. Üks küsib, et kust te pärit olete, meie vastame, Eestist, mille peale üks mees ütleb teisele „No way“. Selgus, et üks nendest meestest, Oleg, on samuti Eestist, Eesti venelane ning teine tema sõber Venemaalt. On maailm alles väike!

Aga reedel ärkasin üles juba veidi pärast kella 4, et pool 6 olla bussipeatuses, valmis nädalavahetuse reisiks Quissicosse. See on Maputost u 5h bussisõidu kaugusel väike koht, kus on ilusad helesinise veega järved, samuti meri. Läksime sinna koos Hispaaniast pärit Lauraga, kes töötab samuti ühel päeval nädalas meiega.

Ja Quissicos olles saabuski märts, plirts-plärts. Ja ühtlasi sellega ka üks kuu Mosambiigis. Üks kuu on ju väga pikk aeg, ma julgeksin öelda, aga aeg on läinud väga kiiresti. Olen olnud Aafrikas kuu aega, aga mitte just eriti tihti pole tundnud sellist ülevoolavat õnnetunnet või äratundmist: „Woow, see on see tõeline Aafrika, see on see, miks ma siia tulin.“ Võib-olla ma ei teagi, miks ma siia tulin, peale lihtsalt mingi sunni ja tahte. Aga rohkem kui tohutut rahulolu on olnud vahel ka segadust, otsimist. Mis ei tähenda, et iga päev ei oleks mitmeid kordi üllatumist, jahmatust, uskumatuid seiku ja palju nalja. Aga ma olen juba selline otsija hing, kes tahab võimalikult palju, võimalikult ülevoolavalt ja maksimaalselt kõike kogeda.

Aga reedesel päeval Quissicost umbes 20minutilise autosõidu kaugusele meie ökomajja jõudes, või täpsemalt juba tee peal valdas mind peaaegu et esimest korda siin veedetud aja jooksul suur rahu ja õnnetunne. Siin on ilu ja harmoonia. Õlgedest majad, palmimets, helesinise veega järved, kastiautos sõitmine, soe tuul nahka paitamas. See oli see päris tunne, et ma olen siin ja praegu ning tekitades samal ajal soovi ära tõrjuda kõik need igapäevased argijagelemised, inimestevahelised suheteprobleemid ja sekeldamised ning jäädagi siia. Muidugi on selles Maputo linnakäras vähemalt samapalju tõelist Aafrikat, mis teeb olemise põnevamaks. Aga vahel mõtlen ikka (ehkki küll mitte jäädavalt), et elu oleks lihtsam ilma lisaenergia kulutamiseta mõeldes sellele, mis on õige ja mis vale.

Quissico oli seega ilus, mõnus, rahulik. Igatsesin nende päevade jooksul vaid ehk ühte väga head raamatut, mida lugeda. Aga selle asemel olen täitnud oma aega oma mõtetes kallite inimestega, mõistes ikka ja jälle, et olen vist maailma suurim igatseja. See on selline positiivne igatsus, mis ei takista mul kuidagi olemast hetkes, aga lihtsalt tuletab ikka meelde pidevalt ka neid, kes on kuskil kaugel.

Esimesed vaated kuumas suvetuules

Palmid-palmid

Kohalikud poisid kala püüdmas

Meie küll seal ei maganud, aga eriti mõnsa!

Ideaalne rand ja palju-palju krabisid! Quissico!!!

Rõõmsad eestlased!

Jooga-aeg!

Minu Mosambiigi armastus ei ole tulnud kergelt kätte, olen pidanud vaikselt õppima ja mõistma seda riiki ja siinset eluolu. Ühel hetkel on kõike minu ümber liiga palju, liiga lähedalt, liiga valjult. Teisel hetkel tunnen, et elu jookseb ka siin, selle kõige keskel ikka minust mööda, aga kuna olen nii palju võõras keskkonnas, olen veel võimetum seda muutma kui tavaliselt. Peas kummitab ikka see, et siinne aeg on piiratud, kõigest tuleb kinni haarata kohe. Aga alati ei jaksa, ei suuda, ei oska.

Olen palju soovinud olla juba üle sellest saabumise faasist, kus nii palju energiat võtab aru saamine, kes tahab tõeliselt olla sõber ja kes tuleb suhtlema, sest ma olen valge. Tahan olla üle juba nendest igapäevastest argivestlustest – kes sa oled, kust sa tuled, mis sa siin teed, kuidas sulle Mosambiik meeldib. See on tore, aga tahaks tõelisi sõpru, kelle peale tean, et saab kindel olla, keda ma tunnen ja usaldan.

Aga Quissico juurde naastes oli tõeline nädalavahetus, sai puhata linnakärast, ujuda, sai (palju) päikest, ka kohalikku elu veidi nähtud. Olid hiiglaslikud India ookeani lained ja paradiisirand, oli tähistaevas ja õhtune täielik pimedus, mida ei rikkunud mitte ükski linnatuli, olid õlgedest majad ja ökoelu ning avastasin enda jaoks siinse avokaado!  

17. - 23. veebruar 2014 - Nädal ja NamaachaÜks esimesi kortermaju, mi

Uus töönädal algas kuke kiremisega umbes kell 3 öösel, seega ei olnud just eriti unerohke öö. Sõitsime Liisi kodust tööle, seisime ummikutes (ja ma sain teada, et ülikooli lähevad ka koolibussid) ja lõpuks jõudsime kohale.

Selle nädala tööuudised on järgnevad: hommikuti teeme Liisiga lastele väikest hommikuvõimlemist, mis paaril päeval kasvas üle ka väikeseks tantsuks või asjadeks, ent sellega me veel hakkama ei saanud, seega praegu hommikuvõimlemine, aga loodan ikka südames, et varsti suudan neile ka midagi rohkemat kui puusaringe õpetada. Teisipäev ja neljapäev on inglise keele päev, see tähendab, et üritasime neile veidi ingliskeelseid tervitusi õpetada ja numbreid. Õppemeetod on järgi kordamine, sest lugeda või kirjutada nad ei oska. Seega korrutame lihtsalt 10x algusest lõpuni numbreid purtigali ja inglise keeles ja tervitusi. Ja siis üritame laulda ka, „head and shoulders...“ tuleb juba mõnel lapsel natukene välja, kohandatud numrite laulu esitasin aga üksi neljapäeval, aga loodan, et varsti tulevad nad ka kaasa. :) Ja täishäälikuid õpetasin ka veidi, aga rohkem portugali keeles (samamoodi nagu eesti keeles, muide!), sest inglise keeles on need liiga segadusse ajavad, ma arvan, isegi täiskasvanutele ju, eksole!

Kolmapäeval tegime lastest portreepilte ka, mis tulid uskumatult ägedad välja! Äkki siis kunagi saame need ilmutatud ja tuleb sellega mingi väike kunstivärk vms.

Kella 11 paiku lahkume töölt ja sõidame chapaga linna, käime linna peal ja sööme ja õpime portugali keelt ja sõidame tagasi koju. Umbes nii, väikeste mööndustega küll. Sest isegi kui niimoodi tagantjärele vaadates pole midagi vaimustavat juhtunud, siis iga päev on tegelikult midagi üllatavat ja kummalist ka toimunud.

Esmaspäeval õpetasin naaber Estherile inglise keelt ja jutustasime niisama eluolust.

Teisipäeval näiteks jäi portugali keele tund ära, ning me Liisiga otsustasime selle asemel Maputo loomaaeda minna, sest ma olen kogu aeg oma elevantidest rääkinud ja nii-nii väga juba ootan, et saaksin Aafrika loomi näha! Olin küll üsna nukker, et mul fotokat kaasas polnud, aga selle pärast koju ka ei hakanud sõitma. Raha meil ka just megapalju kaasas polnud, mul umbes 300 meticali (u 7,5€) aga ma eeldasin, et küllap sellega sinna kohalikku loomaaeda ikka peaks saama.

Läksime siis sisse. Pilet maksis 5 meticali. Loomaaia ala oli suur ja võrreldes ülejäänud linnaga roheline. Puure oli ka palju, ainus häda oli selles, et puurid olid roostes, katki ja tühjad. Ja loomi, ei paistnud kusagil. Küll aga teisi inimesi, keda oli üllatavalt palju sinna loomaaeda kogunenud. Huvitav, mida nad seal tegid? Kogu loomaaia kogusaagiks kujunes umbes 10 ahvi, 2 krokodilli, 2-3 lindu, 1 madu, 1 sisalik. Vaimustav. Pole siis ime, et paljud inimesed, kellele me oma käigust räägime, pole sellest loomaaiast isegi midagi kuulnud. Teresa ütles, et olid elevandid, tiigrid ja igasugused loomad, aga kõik surid ära. Nojah. Ega nendel praegustel seal vist ka enam pikka pidu pole, sest tingimused olid ikka eriti viletsad ja puurid pisikesed ja nii. Suurimateks vaatamisväärsusteks olime vist meie ise – kohalikel oli küll vist rumalate turistide üle palju nalja, et mis need siit otsivad, ehkki kummalisel kombeloli tõesti palju kohalikke seal loomaaias samuti liikvel.

Teisipäevane kojusõit kujunes samuti katsumuseks, sest ootasin Museus (bussi algpeatus) bussi üle tunni aja. Kui bussid tulid, olid need juba täis või siis trügisid inimesed, kes rivis ei seisnud, vahele ja läksid peale ja niimoodi. Lõpuks sain siiski bussi peale (õnneks mul kiiret polnud) ja istuma ka, aga olin kahjuks pressitud ühe tüseda naise ja seina vahele, st see naine istus poole minu peal, nii et see oli veel omaette katsumus. Kui lõpuks teatava peavaluga kodupeatusesse jõudsin, otsustasin bensiinijaamast lohutuseks endale ühe šokolaadi osta. Bensujaama müüja ütles midagi portugali keeles, mille peale ma vabandasin „Eu nao falo portugues“. Siis ütles tema „I like you“. Tore-tore, Mosambiik :)

Kolmapäeval sain tööle kastiautoga, kus mulle liibus ligi (hea vabandus on chapasõit selleks) järjekordne kohalik mees, kes ütles, et ta tahab endale valget girlfriendi ja rääkis, et ma olen kindlasti rikas jne jne. Oli järjekordselt kirgastav vestlus.

Kojusõit samuti kastiautos, kus tee ääres pirne müüv naine hakkas mind oma kotiga togima, et „mulungu, osta pirni, osta pirni“. Lõpuks, kui ummikust liikuma saime, lehvitas veel järgi „tsau mulungu!“.

Neljapäeval oli viimane tööpäev. Olime nädalavahetuseks hakanud planeerima reisi Bilenesse, sest tahe kuskile iseseisvalt linnast välja minna ja vaadata ja avastada, on ikka väga suur. Kajuks potentsiaalne öömaja pakkuja polnud kodus, aga kutsus meid järgmiseks nädalavahetuseks, nii et tegime plaanid ümber.

Reedel, vabal päeval, sõitsime hoopis Svaasimaa piiri äärde Namaachasse, kus pidi olema kosk vms. Reisigrupp jagunes kaheks, Liis ja Jorge läksid varem bussile ning mina Frederica ja tema poisiga läksime hiljem. Ehkki mingit suurt koske seal polnud, oli väga mõnus käik, sest saime loodusesse, kus oli selline savannitaoline loodus ja värskus ja puhtus ja väikesed lauged mäed taamal. Nii et veidi seda, mida olin siin linnas juba igatsenud. Ja ehkki linn oli tõesti väike ja mitemidagiütlev (umbes Kadrina suurune vist), siis jalutasime niisama tänaval, käisime turul ja saime Nigeeria kaumpehega tuttavaks, kes tahtis väga Euroopasse tulla. Päeva parim hetkl vol 1 oli see, kui mehel hakkas taskus telefon helisema, mille pealeta pani käe taskusse ja tõmbas sealt välja 3 telefoni – milline see nüüd siis häält teeb?

Enne kui veel chapa peale saime, jäime suure vihma kätte, mis oli esialgu värskendav, ent siis pidime oma fotokate ja asjade pärast siiski räästa alla põgenema. Aga tänaval asju müüvad tädid avasid vihmavarjud ja istusid vaikselt oma kohtadel edasi. Lõpuks saime kastiautoga (seekord kilega, et mitte märjaks saada) tagasi linna teise otsa, kust chapa Maputosse läks. Kaugchapade puhul väljub buss siis, kui on rahvast täis ja seni kuni inimesed kogunevad, pakutakse aknast söögi- ja joogikraami ostmiseks. Päris mugav!

Päeva hetk vol 2 – tundub, et siin on popp vihmaga endale kilekott pähe tõmmata, sõna otseses mõttes. Nägin kõigepealt 2 meest, kellel oli must väike kilekott peas ja hiljem ka valge kilekotiga naist. Kuna pilti ei saanud teha, siis siin on väike rekonstruktsioon sellest vaimustavast avastusest – soovitan teil ka Eestis järele proovida!

Üksesimesi väikeseid kortermaju, mida siin näinud olen, eriti maapiirkonnas

Kilekotistiili näide!

Lugu sellest, kuidas kaks eesti tüdrukut pidid põgenema Mosambiigist, et mitte illegaalideks muutuda

Kuidas kirjutada päevast (või tegelikult kahest), mis on olnud uskumatum kui kogu Mosambiigis veedetud kuu kokku? Ehkki kaks nädalat on vahepeal kirjutatust vahele jäänud, tulen selle juurde tagasi hiljem ja kirjutan praegu ära selle seikluse loo.

(Pildid tulevad hiljem) 

Kuna jõudsime pühapäeva õhtul Quissicost tagasi hilja, jäin Liisi ja George'i juurde ööseks. Hommikul võtsin sealt asjad kaasa ning sõitsime Liisiga kesklinna, et kell 9 Bonnyga kontoris kohtuda ja viisa-asjad korda ajada, sest oli 3. märts, viimane päev kui meie piirilt saadud 30-päevane viia kehtis. Bonny jäi muidugi hiljaks, meie ka veidi, aga pidime teda sellele vaatamata umbes poolteist tundi ootama, seega leidsime pagariäri, kus proovisin ära väga kuiva ja saiase rullbiskviidi, mida pagariärid müüvad. (Ja siit üleskutse lugeda koku kõik, mida ma sel päeval sõn ja mind siis ette kujutada. Oioi. Vihjeks võin öelda, et hommikul söödud apelsin oli sel päeval erandlik toit).

Poole 12 ajal kohtusime Bonnyga, kes ütles, et me läheme migratsiooniametisse. Me Liisiga olime end juba valmis pannud, et kiiruga Namaachas ehk Svaasimaa piiril ära käia, see tundus olevat kõige lihtsam lahendus. Migratsiooniametis täitsime ankeedi, kuhu kirjutasime, et palume oma viisale 30 päeva pikendust, põhjuseks vabatahtlikutöö jätkumine Mosambiigis. Aga pabereid ametnikule viies ütles ta meile, et tahab näha meie tagasisõidupileteid. Neid meil muidugi veel olemas pole. Aga Bonny ütles, et temal on need juba olemas, läheb käib kontoris ja toob need ära.

Nii et jäime Liisiga sinna istuma ja ootama. Mina olin isiklikult juba üsna kindel, et Bonny lähebki kontorisse ja ostab meile kuu aja pärast minevale lennule tagasisõidupiletid ära ja kõik. Kui ta lõpuks paberitega tagasi tuli, selgus, et tal olid siiski ainult tulekupiletid, mitte tagasisõidu omad, aga kuna see polnud ametnikule piisav, et viisale pikendust anda (mis sest, et Bonny oli suhtumisega, „heeei, John, ole nüüüd“). Nii et migratsiooniametis polnud meil enam midagi teha. Tundsin end nagu tõeline immigrant, kes palub riigilt armu, et veel mitte oma kodumaale tagasi minna, aga see lükatakse tagas.

Nii et ainsaks võimaluseks jäi sõita siiski Svaasimaale, ületada piir ning seal piirilt uus viisa saada ja tagasi tulla. Kell oli saamas 1, sõit Namaachasse, piirile umbes 1,5 h, nii et aega veel vähemalt oli selleks. Võtsime siis raha välja ja eeldasime, et Bonny viib meid vähemalt sinna ära, aga oh kus sa sellega. Sokutas meid bussijaamas autost välja ja ütles, et leidke buss ja minge, kõik.

Õnneks leidsime bussi üles, istusime peale, ostsime veel õnneks bussiaknast telefonile krediiti ja kolmnurkseid pontsikuid ja asusime teele. Liis leidis bussist sel ajal kui ma üritasin tukkuda mingi kohaliku sõbra, kellega pidime üheskoos kella 5 bussiga tagasi tulema. Kell oli veidi 3 läbi kui jõudsime Namaachasse.

Jalutasime enesekindlalt koos teistega väravatest sisse, Svaasimaa poole. Kui jõudsime tollitöötajani, vaatas ta pikalt meie passe ning kutsus siis teise töötaja, kes küsis, millal me tagasi Mosambiiki tuleme. Meie ütlesime, et kohe täna. Tema aga ütles, et kui me nüüd Svaasimaale lähme, siis ei saa me enam Mosambiiki tagasi tulla, sest piirilt meile viisat ei anta. Oli suur häda käes, sest niimoodi ei saanud me Svaasimaale lihtsalt suvaliselt minna, aga Mosambiiki ka ei saanud jääda, sest järgmisest päevast oleksime me juba riigis illegaalselt viibinud ja see oleks olnud veel suurem jama. (Svaasimaale minekuks pole viisat vaja). Aga kuidas same me lihtsalt minna võõrasse riiki, teadmata, kas ja kuidas tagasi Mosambiiki saada?

Õnneks olime leidnud endale keskealise kohaliku Svaasimaa mehe, kes meid lahkelt aitas ja seletas tollitöötajale asju, ent paraku oma meelt ta ei muutnud. Vahepeal oli meie Svaasimaa sõber Lucky (uskumatu nimi, jätke see endale meelde!) juba oma LAVist päris noortele sõpradele helistanud ja teatanud, et oleme USAst ja oleme hädas. Ma rääkisin samuti ..... kes oli väga abivalmis, ent ei osanud meile siiski midagi eriti soovitada. Kuna Bonny ütles, kui talle helistasime, et peame vist siis minema Svaasimaale ja kõik, siis seda me tegimegi.

Saime templid passi, et lahkume riigist ja olime täielikult Lucky (ehk Õnne) kätesse end andnud. Kummalisel moel ei olnud hirmu või umbusalduse tunnet üldse. Tollitöötajad (mehed) olid meist kohe sillas, üks tahtis peaaegu et abielluda, lubas veel, et ta ei takistaks mul ülikooli minna – kui tore!

Jõudsime läbi vihma Lucky autoni ning sõitsime bensujaama, kus töötab Percy, see noor LAVist pärit mees. Ootasime teda ja kuna leidsime sealt maailmakaardi, saime kõigile näidata, kui kaugelt me sinna nende maale sattunud oleme. Kõik olid väga vaimustuses, et ei teadnud kunagi, et selline riik isegi olemas on jms. Tuli Percy, ostis meile juua ja pirukat ning siis tuli ka tema naine ... Nad on umbes 25-aastased ja ülimalt toredad, lahked ja abivalmis LAVist pärit noored. Nad ütlesid, et olid meile öömaja leidnud, aga enne pidime veel meile õhtuks süüa ka ostma. Nii et sõitsime umbes pool tundi ja jõudsime sellisesse suletud linnakusse, väravatega, kus sees olid poed, kohvikud, vb ka mingid ööbimiskohad. Meie läksime sellisesse vaba aja klubisse vms, kust tellisime õhtusöögi kaasa. Juba seal oli tunne, nagu oleksime hetkega Aafrikast Ameerikasse sattunud – peamiselt valged inimesed, silmnähtavalt jõukad, selline ameerikalik keep smiling suhtumine jms.

Võtsime toidu kaasa ja sõitsime järjeordsesse põnevasse linnakusse. Seekord oli tegu nagu piiratud hiigelsuure farmiga, kus siis inimesed suhkruroopõldudel töötavad (Svaasimaal põhiline vili) ja sealsamas maa-alal on ka nende majad. Väga kena ettevtmine ja territoorium ka mõnus, majade vahel palju ruumi jms.

Jõudsime meile peavarju pakkuva Linelle'i majja. Ta on samuti LAVist, nüüdseks aasta Svaasimaal elanud, töötab kirikus. Ta võttis meid ülimalt lahkelt oma ruumikas kodus vastu, mis oli ehtkameerikalik, nagu ka tema ise, aga väga kena ja armas! Sõime kaasa ostetud friikaid ja burgerit. Enne sööma hakkamist ühendasime veel käed söögipalveks ja Linelle tänas jumalat, et me olime õnnelikult ja turvaliselt tema majja jõudnud – kui armas! Rääkisime oma elust Mosambiigis ja neile jäi vist mulje, et meie tingimused on päris halvad, sest nad olid ikka üsna üllatunud ja muidugi meie päeva seiklustest kuuldes üsna jahmunud.

Percy ja .... läksid koju. Me vaatasime telekat, käisime korraks arvutis ja raporteerisime peredele kiirkorras seiklustest. Siis käisime SOOJA veega duši all ning enne magama jäämist lugesime veel läikivaid tibiajakirju ja jäime magama. Woow...

Tundub, et LAVi inimesed on tõesti täitsa Ameeriklased, hoopis teistsugune olemus ja suhtumine kui Aafrikas. Sain teada, et LAVis räägitakse Afrikaansi keelt, mis on pm hollandi keel, sest ------ avastas Lõuna-Aafrika ning tõi sinna hollandlased sellega elama.

Teisipäeval ärkasime ja pesime end sooja vee hüvesid nautides väga puhtaks, sõime rikkaliku hommikusöögi (juust!) ja jäime ootama, et keegi helistaks ja meile järgi tuleks. Linelle oli ikka väga jahmunud kui kuulis, et meil pole kodus sooja vett (Liisil pole üldse jooksvat vett), puhureid või õhukonditsioneeri, internetti mitte alati jms. Neile jäi vist veidi mulje, et oleme Mosamiigis väga õnnetu ja halvas olukorras, eriti eelmise päeva viisasekelduste tõttu ning kuuldes olukorrast organisatsioonis. Aga me kinnitasime, et iga päev on küll tõeline väljakutse, aga seda teads me just Aafrikasse tulimegi...

Kella 11 ajal umbes tuligi .... ja viis meid kuhugi ristmiku peale, kus meid ootas Lucky. Enne oli Linelle meid veel lahkelt enda juurde tagasi kutsunud kui miski peaks juhtuma.

Algas sõit Lucky'ga Svaasimaa pealinna Mbabane'i poole – umbes 2h teekond, aga asub üsna riigi teises otsas. Sõitsime läbi Hlane rahvuspargi, näime kõigepealt 1 kitse ning siis mööda kimades KAHTE KAELKIRJAKUT!!! Ehkki see oli väga üürike hetk, olin ma kohe nii suures elevuses.

Sõit oli tore, sest nägime palju Svaasimaad, isegi kuninga (või tema isa, täpselt ei saanud aru) maja. Kuulsime, et kuningal on üle 10 naise. Traditsiooni järgi peaks ta iga aasta uue naise võtma, aga see traditsioon on praegu peatatud AIDSihirmu tõttu, kui me õigesti aru saime. Aga naise valimise tseremoonia on selline, et kõik Svaasimaa noored ( u 17-19aastased) tüdrukud, kellel veel last pole, viiakse kaheks nädalaks kuninga juurde, kus nad tantsivad väga nappides seelikutes 2 nädalat ja lõpuks valib kuningas nende seast omale uue naise ja valitud tüdruk muidugi keelduda ei tohi. See kõik kõlas küll nagu mingi ajalooline müstika, mitte tänapäeval kehtiv traditsioon.

Aga Svaasimaa on ka välispidiselt kohe Mosambiigist palju erinev. Mäed, puhas loodus, suured majad ja aiad nende ümber, millel on omavahel palju ruumi ja avarust, vähem inimesi, vähem teede ääres müüvaid inimesi ja rohkem poode, rohkem reklaame, vähem vaesust. Ja kõik inglise keeles. Tundub, et Svaasimaa on selline LAVi ja Mosambiigi vahepealne, ent rohkem ikka LAVi poole.

Käisime Mosambiigi saatkonnas, täitsime viisade saamiseks ankeedid ja tegime maja seina ääres passipilti (kahjuks võeti meilt mõlemad ära), siis käisime kesklinnas pangas maksmas ja saimegi viisad kätte, uskumatu! Jälle 30 päeva muretut elu!

Vahepeal oli ilm täiesti ära pööranud, sadas ja oli külm ja väga udune. Ei tea kuidas, aga kõik pangas järjekorras seisjad olid seda vist ette tunnetanud, sest kõigil olid saapad ja sukad õi pikad püksid jalas, paljudel kampsunid või mõnel isegi mantlid seljas. Ja siis mina nende vahel plätude, lühikeste pükste ja väikese topiga. Tundsin end eriti kohatult. Turult läbi minnes olid seekord peale meeste ka juurvilju müüvad naised väga elevil, hüüdsid järgi, üks silitas kätt ja teine juukseid. Olime tõelised rahvusvahelised staarid.

Ja sõitsimegi läbi vihma ja udu tagasi piirile. Lucky oli väga õnnelik, et meid kohtas ja tänas muudkui meid, meie omakorda tänasime teda kõige hea eest, mis ta nende kahe päeva jooksul meile oli teinud, sest seda oli tõepoolest palju!

Tollitöötaja, kes oli eile üsna kuri olnud, oli seekord kohe väga lustakas. Hakkas plaksutama ja peaaegu et tantsu lööma kuuldes, et meil viisadega kõik korras. Aga ega tagasi Mosambiigi pinnale jõudes seiklsed otsa ei lõppenud. Namaachas avaldasid kohalikud telefonikrediidimüüjad armastust ja tahtsid jalgu katsuda. Õnneks saime kiiremas korras Maputosse sõitva bussi peale pagetud.

Buss sai pooltäis ning sõitis väikelinna (umbes Kadrina suurune koht) teise otsa bussipeatusesse, aga kuna ilm oli halb ja hakkas hämarduma, polnud seal kedagi. Nii et me pöörasime otsa ringi ja sõitsime uuesti linna teise otsa, sest ega siis 8 vaba kohaga bussis ei saa sõitma ju hakata! (Kaugliinidel õnneks seisma ei võeta). Ja nii me siis tiirutasime tund aega linna peal, cobrador hüüdis aknast „Maputo, Maputo!“ ja lootis, et niimoodi tänaval kõndivad inimesed tulevad hõikumise peale pealinna.... Mõned tulidki, uskumatu. Aga sõitma saime hakata alles veidi pärast 7, kui oli täiesti pime. Nii et me Liisiga olime pabinas, et nii hilja linna tagasi jõuame ning peame sealt veel oma kodudesse äärelinna ka kuidagi saama.

Seega saatsime Bonnyle sõnumi, et ta peab meid autoga koju viima, sest sellisel kellaajal ja sellise ilmaga ei saa chapa peale lootma jääda. Tema ütles „sorry, olen juba kodus, minge bussiga“, mille peale meie vastu, et tema on meie eest vastutav ja me ei ole nõus bussi võtma (teades kui palju inimesi isegi päeva ajal bussipeatustes rüselemas on ja kui kaua tuleb vahel bussi oodata). Aga tema ütles, et ei tule, võtke takso. Aitäh!

Viimases hädas viis meid koju Oleg, üks Eesti-Vene mees, keda me juhuslikult eelmisel nädalal kohtasime. Enne 10 jõudsin lõpuks pikalt reisilt koju (olin lahkunud juba reede varahommikul). Oli see vast seiklus!

Ps. Kui minul oli Svaasimaal kaasas seljakott nädalavahetuse asjadega, millest enamik küll juba väga mustad, aga siiski vähemalt midagi, siis Liis seikles Svaasimaal vaid suure pataka raha ja päikeseprillidega. Hea valik!