Kolm kuud Mosambiigis

Olen olnud siin Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt peatuda.

Aga kummaline on veel ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et see on juba enne algustki otsakorral.

Arvatavasti on see selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga palju!

Elu on võrreldes algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline, siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu (mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes. Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske, väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.

Ja mida rohkem ma tahan joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka, võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega, kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates (umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju raskemaks (mis on tõesti tõsi).

Minu igapäevastesse plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära). See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse, võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10 minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks, umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka). Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud poOlen olnud siin Mosambiigis juba kolm kuud. Kolm uskumatult pikka ja elamusterohket kuud, mis on sellegi poolest läinud nii kiiresti. Aga sellest aja kulgemisest ja selle kummalisusele pole mõtet ka liiga pikalt peatuda.  

Aga kummaline on veel ka see, et ehkki olen siin olnud nüüdseks kolm kuud, pool siinsest ajast ning samapalju on veel ees, kolm pikka kuud, siis on mu sees juba enam kui nädal aega nii väga see tunne, et nüüd kohe varsti peabki hakkama koju minema. See on kummaline, sest nende kolme kuu jooksul olen ma jõudnud siin juba nii palju kogeda, uusi sõpru ja inimesi leidnud (ja mõnest ehk ka juba kaugenenud), erinevaid olukordi kogenud ning nüüd julgen öelda, et veidi ka juba ringi käinud. Ja vaatamata sellele, et veel sama palju on ees, tundub, et see on juba enne algustki otsakorral.

Arvatavasti on see selletõttu, et olen pidanud juba praegu (või olen tahtnud) tegeleda palju nende tuleva kolme kuu planeerimisega – mitu suurt asja ja plaani on ees ning aja leidmisega, eriti selleks, et rohkem riiki või ümbrust näha, on nii raske. Eriti kuna nüüd on plaanid, soovid ja sihid kindlamad kui varem, ent samas asjaolusid keerulisemaks tegevaid asju, milega arvestada samuti rohkem kui alguses siia jõudes. Aga oodata on nendelt kolmelt kuult kindlasti väga-väga palju!

Siis kui peredesse minek oli alles ees

Esimesed Aafrika banaanid ja karastusjoogid, millest ei saa üle ega ümber, ükskõik kui palju ka sooviks. 

Elu on võrreldes algusega läinud palju kirjumaks, segasemaks, kiiremaks. Kummaline, siia Aafrikasse tulles olin üsna kindel, et hakkan elama vaikset elu (mitte küll kordagi mõeldes, et igavat või ilma inimesteta, nii naiivne ma polnud), ent kujutasin ikka ette, kuidas õhtuti pimeduse saabudes tihti jään ilma elektrita nng need õhtutunnid veedan siis taskulambivalgel raamatuid lugedes ja oma elu üle järele mõeldes. Kõige oleva ja tuleva üle olen saanud mõelda küll, jah, aga rahust ja rohkest ajast enda jaoks (et näiteks filme vaadata ja raamatuid lugeda, mu alatine unistus, mis jääb ikka ja jälle kättesaamatuks) pole küll täitunud. Selle asemel üritan end jagada kõikide erinevate inimeste vahel, kellega võiksin ja peaksin ja tahaksin koos aega veeta, kõikide kohtade vahel, kus tahan olla ja kus pean olema ning sündmuste vahel, mis toimuvad. See on raske, väga raske ja tekitab nii mõnigi kord põhjendamatult halba tunnet.

Ja mida rohkem ma tahan joosta ja käia, seda rohkem vahel igatsen ka seda alguse aega, kui pärast tööd tulin koju, õppisin portugali keelt, kirjutasin perele kirju ja blogisissekandeid. Sest nüüd on selleks aja leidmine üha raskem. Aga kodus vaikselt olemist naudin ma ikka, võimalik, et seetõttu, et muul ajal ümbritsevad mind alati paljud inimesed, erinevad inimesed, kellega tuleb kohaneda. Pluss lisaks see planeerimine ja igasugune igapäevane logistika, mis võtab palju energiat. Kellega ma täna kokku saan, kellega aega veedan? Kui palju aega sõidan seekord bussiga kesklinna, kui palju on mul seal aega, kuhu ma selle ajaga jõuaksin minna ja kuhu mitte jne. Üldiselt võtab planeerimine ja sõitmine palju aega. Olen selle bussides veedetava ajaga küll vast päris hästi harjunud, ent kui hakkan mõtlema, kui palju aega veedan iga päev bussis või seda oodates (umbes 2h, ma pakun), siis on see kummaline küll. Ehkki paar nädalat tagasi olime Liisiga väga üllatunud kui jõudsime ühe päeva jooksul saada kõigepealt kesklinnas kokku, jalutada u 15 minutit suurde Spari poodi ja seal lõunat süüa, siis bussiga Xipamanini turule sõita, seal ringi vaadata umbes tunnikese nii, et pea käis peaaegu et ringi ja olemine oli kõikde nende valget inimest nähes hulluvate kauplejate eest põgenemisest kirju. Siis (bussiga sõita ja) turistiturul Feimas kähku käia ning mere äärde kokteili jooma jalutada ning siis pimedas veel koju minna. See oli tõeline Mosambiigi üllatus ja vastulause tundele, et päevas jõuab maksimaalselt kaks asja teha/kahes kohas käia. Aga pimedus, mis nüüd veelgi varem saabub, juba veidi enne 6, on tüütu tõepoolest. Minu mõtlemine on küll selle päikesega ära harjunud ja pimeduse saabudes tekib ikka tunne, et kell on vist palju, peaks koju või kuskile liikuma ning et sellega koos muutub chapa saamine kohe palju raskemaks (mis on tõesti tõsi).

Olen kõrbes! Või peaaegu...

Minu igapäevastesse plaanidesse on nüüd aga liitunud (kui ma pole seda veel laiemalt kuulutanud) Afro-swingi/Lindi hopi tantsutunnid. Tegelikult juba veidi enam kui kuu aega ja oi kuidas ma seda esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtust aega naudin (ehkki lõpus väsin täitsa ära). See aga tähendab, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti jään linna Frederica (saksa vabatahtlik, kes minuga koos töötab, kes ei teadnud/mäletanud) juurde ööseks ning seega teisipäeviti ja neljapäeviti sõidan tööle kesklinnast. Fredericagaga koos olles harrastasime taktikat, et võtame 3 erinevat chapat. Kui aga Frederica reisil oli ja ma siiski seal sain ööbida, kasutasin meeldivamat taktikat, ehk jalutasin u 20-25 minutit bussipeatusesse, võtsin sealt innast põhimõtteliselt tühja bussi (mis ajapiku puupüsti täis läheb nii et välja saamisega on suuri raskusi) ning sõidan sellega tund aega (pool aega ummikutes seistes) järgmisesse peatusesse, kust saan töökohta mineva chapa (sõidab kõigest u 10 minutit). Nendel päevadel jään seega päris palju tööle hiljaks, umbes tunni või veidi vähem, sest ega ma ju selle pika tee pärast saa varem ka ärgata (ja no, enne 6 oleks juba veidi liiga hull ka). Aga üldiselt on see selline mõnus (ehkki vahel uinutav) sõit. Nii et põhimõtteliselt tähendab see seda, et olen nüüd muutunud pooleldi teoks, kes kannab põhimõtteliselt igal tööpäeval pool oma elamist seljas kaasas.... Ning samuti tähendab see seda, et veedan varasemast rohkem aega bussides, sest kui sõit marsmuuril tööle-koju võtab u 40 minutit, siis sõit tööle-linna u tunni. Ja paraku ei naudi ma seda teekonda ka pooltki nii palju kui koduteed.

Tööl tundub, et on ootamas ees midagi huvitavat ja ma pole kindel, et seda just parimas tähenduses. Aga eks näis seda asja....

Selline väike kokkuvõtte moodi asi siis. Ja portugali keel – olen veidi omadega ummikus vist ka sellega. Üldiselt saan igapäevastes olukrdades hakkama küll üldiselt, aga nüüd tahaksin ja peaksin juba edasi liikuma staadiumist, kus suudan inimestega toredalt väga basic asju rääkida, nagu kust sa pärit oled (ja kus see selline kummaline maa asub) ja mis siin teed ja kas Mosambiigis meeldib jne. Tahaksin osata rohkem oma mõtteid väljendada ja arvamust avaldada (mitte ainult lihtsatele küsimustele vastata). Ja tahaksin osata mineviku moodustamist, see võime on seni minust suure kaarega mööda käinud. Aga nagu kõige muu jaoks aja leidmisega, on portugali keele tõelise õppimisega (mis oleks siis midagi muud kui igapäevane sõnaraamatu lehitsemine) veel kõige raskem kõige muu kõrval.Aga selle väikese endale antud lubaduse võin vist täita nüüd siiski, et kui keegi küsib, kas ma räägin kortugali keelt, siis „um pouco“ asemel vastan nüüd „mas o menos“. Vaatame, kuidas toimib ja kui valesid signaale ma sellega anda võin... Aga võime, et saaksin teatrisse minna või portugali kelees juturaamatut lugeda tundub küll, et jääb vaid viimasesse kuusse, kui sedagi... nojah...

Ps ehk naljanurk. Nüüd väikeselt nädalaselt rannapuhkuselt naastes ja teataval määral varasemast pruunim olles ütles Frederica mulle, et ta ei oleks osanud arvata, et eestlased üldse nii pruuniks ka võivad minna, sest kui ma siia Mosambiiki saabusin, olin ma nii valge. Ehee.

Ja nüüd on kaks kohalikku mulle juba öelnud imestusega, et "oh, you have changed colour". ;)